Esileht


Minu nimi on Ülo. Mesindusringkondades ka Metsamesinik.
Olen Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige.

  Esimesed kaks päris oma mesilasperet sain juba 14-aastaselt ühelt vanaonult päranduseks. Teadmiste ja kogemuste nappuse tõttu ei läinud mesindus alguses sugugi libedalt, küll pani sülem plehku, küll suri mõni pere kevadeks välja. Tagatipuks pistsid hiired talvel minu 4 pereni paisunud mesila nahka ja tarud jäid mitmeks aastaks tühjaks.
  Puu otsast leitud sülem tõi ühte neist elu tagasi. Nüüd võtsin juba asja tõsisemalt, tegin uusi tarusid, käsivurrile sai paigaldatud elektrimootor, hangitud selitusanumad ja muudki inventari. Kui perede arv tasapisi paarikümneni oli kasvanud tekkis tõsisem kaasajastamise vajadus. Välja said ehitatud spetsiaalsed meekäitlusruumid ning sisustatud kaasaegse tööd hõlbustava tehnikaga, lamavtarude kõrvale ilmusid korpustarud.
  Korjemaaga on igati hästi - põllumassiivid jäävad mesilaste lennuraadiusest kaugele. Valdav osa meest kogutakse metsvaarikalt ja põdrakanepilt, olenevalt aastast lisandub ka veidi paju, võilille, pohla, pärna, mesika ja kanarbikukorjet.
Toetudes pikaajalistele kogemustele püüan siin lehel jagada Teiega mõtteid nii mesindamisest kui ka mesindussaaduste kasutamisest.  
  Kevad läheneb pika sammuga ja kaugel see puhastuslendki enam on, isegi veebruarikuiste plusskraadidega võivad mesilased tarust välja kippuma hakata. Mõnesaja mesilase väljakippumine ei ole veel puhastuslend, tõenäoliselt on perel mingi probleem.
Üks ülivarajase väljalennu põhjus on muidugi talvepesa liigne soojustamine. Võrkpõhjaga korpustarude, sh. täies ulatuses võrguga kaetute üha laiema levikuga jääb seda vast ajapikku vähemaks, pealegi on sellest ka palju räägitud, et erinevalt mesinikest mesilased külma ei karda. Lamavtarude kasutajatele on kindel soovitus - otsamatid osutuvad vajalikuks alles siis, kui tarudesse hakkab veebruari lõpus - märtsi alguses tekkima haue!
Kui mesilaspere on sattunud järjepideva häirimise ohvriks, tõuseb temperatuur pesaruumis ikkagi ja taru ees lumel võib märgata surnud mesilasi. Talverahu segajaid on mitmeid, loomad ja linnud, samuti ka lestasuse kõrge tase, isegi taru paiknemine veesoone peal põhjustab pere talvist liigset aktiivsust. Aktiivsevõitu talvitumisel on negatiivne mõju ka toiduvarudele, mis sel juhul kahanevad natuke liiga kiires tempos. Kui siia lisada näiteks sügisene pikaleveninud haudmeperiood, pisem pere ja liiga suur raamide arv tarus, võib halvemal juhul isegi märtsi alguseks söödapuudus kätte tulla. Liiga suurt kärgede arvu toonitasin siin just seetõttu, et mesilaspere kobardub reeglina just neile raamidele, kus paiknes viimane haue ja väikese talvekobara korral jäävad äärmised raamid koos seal oleva söödaga mesilastele kättesaamatuks.
Niisiis kui vägegi mingeid kahtlusi, tasuks kontrollida. Keset talve ei anna lesta vastu küll midagi teha, aga söödavarude kontroll on võimalik, lindude lennuavale ligipääsu saab takistada ja soojalt pakitud taru ventilatsiooni parandada. Viimast eeskätt kõveraks keeratud traadist roobiga ettevaatlikult lennuava surnud mesilastest puhastades. Talvel ei tohiks mesilasi häirida, aga kui äärmine vajadus, on parem üks kord segada kui kevadel välja surnud taru koristada.
Rahulikk talvitumise lõppu mesilastele, varsti on puhastuslend!


Lehe sisu uuendatakse keskmiselt kord kuus.