Esileht


Minu nimi on Ülo. Mesindusringkondades ka Metsamesinik.
Olen Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige.

  Esimesed kaks päris oma mesilasperet sain juba 14-aastaselt ühelt vanaonult päranduseks. Teadmiste ja kogemuste nappuse tõttu ei läinud mesindus alguses sugugi libedalt, küll pani sülem plehku, küll suri mõni pere kevadeks välja. Tagatipuks pistsid hiired talvel minu 4 pereni paisunud mesila nahka ja tarud jäid mitmeks aastaks tühjaks.
  Puu otsast leitud sülem tõi ühte neist elu tagasi. Nüüd võtsin juba asja tõsisemalt, tegin uusi tarusid, käsivurrile sai paigaldatud elektrimootor, hangitud selitusanumad ja muudki inventari. Kui perede arv tasapisi paarikümneni oli kasvanud tekkis tõsisem kaasajastamise vajadus. Välja said ehitatud spetsiaalsed meekäitlusruumid ning sisustatud kaasaegse tööd hõlbustava tehnikaga, lamavtarude kõrvale ilmusid korpustarud.
  Korjemaaga on igati hästi - põllumassiivid jäävad mesilaste lennuraadiusest kaugele. Valdav osa meest kogutakse metsvaarikalt ja põdrakanepilt, olenevalt aastast lisandub ka veidi paju, võilille, pohla, pärna, mesika ja kanarbikukorjet.
Toetudes pikaajalistele kogemustele püüan siin lehel jagada Teiega mõtteid nii mesindamisest kui ka mesindussaaduste kasutamisest.  
  Aktiivne mesindushooaeg läbi, vanad kärjed sulatatud, aeg teha kokkuvõtteid vaadates möödunud suvele tagasi.
Kevad vindus nii, et veel juuni alguses olid mõni pered vaid ühel korpusel, haudmepind tagasihoidlik ja tarudes söödanõud peal, et nälga ei sureks. Siis aga läks soojaks ning arengus toimus plahvatus, koos korjega metsvaarikalt paisusid nii pered kui kerkisid korpuste tornid. Põdrakanep nii midagi eriti juurde ei andnud, nimelt vajab see taim rohkeks nektarierituseks lisaks soojale ka tublisti niiskust. Tööta mesilased siiski ei jäänud, sest meeldivaks üllatuseks osutusid tänavu ülirikkalikult õitsevad pärnad. Edasi muutus aga olukord mesilas eriti kummaliseks, õigemini tarudest tuulevaiksetel õhtutel erituv lõhn muutus kummaliseks. Kaardirakenduste uurimine ning selle põhjal tehtud kohapealsed vaatlused kinnitasid, et mesilased käisid korjel 6km kaugusel tatrapõllul! Nii kaugelt nad muidugi väga suuri koguseid tarudesse tassida ei suutnud, siiski piisavalt, et mõnele vurrist läbi käinud partiile kerge tatramaitse juurde teha. Augustis jätkusid mõnusad korjeilmad arvestatava hulga kanarbikumee kokkutassimisega.
Üldiselt võib öelda, et päris hea meesuvi oli. Ei mingeid rekordeid, samas päris korralik saak. Umbes sama, et tugev keskmine või kohati üle sellegi, on tänavu enamiku mesinike arvamus. Hea saagi taustal võiks mee hind justkui langeda, paraku pole seda juhtunud, sest ka mesinikul tarvis süüa osta, arved maksta ja tanklat külastada. Kui aga heade saakide tõttu meepuudust ei paista, tuleb oma kauba müümisel muud võtted käiku lasta. Kahjuks pole need alati kõige ausamad, nii mõndagi müügikuulutust lugedes jääb mulje, et just selle kaupleja mesi on maailma parim ja erilisem ning teiste mesinike pakutav tunduvalt madalama kvaliteediga või vahel lausa võlts. Mõnda aega võib ju äri õitseda, pikapeale saab aga ka kõige truum klient aru, et maailma erilisemaks tituleeritu on lihtsalt tavaline vaheldusrikas õiemesi, mille sajaeurone kilohind pole mitte millegagi õigustatud.
Rohkem tolerantsust ja ausust, teiste mesinike alahindamine tuleb lõpuks bumerangina tagasi!


Lehe sisu uuendatakse keskmiselt kord kuus.