Tere!
Minu nimi on Ülo.Mesindusringkondades ka Metsamesinik.
Olen Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige.
Esimesed kaks päris oma mesilasperet sain juba 14-aastaselt ühelt vanaonult päranduseks. Teadmiste ja kogemuste nappuse tõttu ei läinud mesindus alguses sugugi libedalt, küll pani sülem plehku, küll suri mõni pere kevadeks välja. Tagatipuks pistsid hiired talvel minu 4 pereni paisunud mesila nahka ja tarud jäid mitmeks aastaks tühjaks.
Puu otsast leitud sülem tõi ühte neist elu tagasi. Nüüd võtsin juba asja tõsisemalt, tegin uusi tarusid, käsivurrile sai paigaldatud elektrimootor, hangitud selitusanumad ja muudki inventari. Kui perede arv tasapisi paarikümneni oli kasvanud tekkis tõsisem kaasajastamise vajadus. Välja said ehitatud spetsiaalsed meekäitlusruumid ning sisustatud kaasaegse tööd hõlbustava tehnikaga, lamavtarude kõrvale ilmusid korpustarud.
Korjemaaga on igati hästi - põllumassiivid jäävad mesilaste lennuraadiusest kaugele. Valdav osa meest kogutakse metsvaarikalt ja põdrakanepilt, olenevalt aastast lisandub ka veidi paju, võilille, pohla, pärna, mesika ja kanarbikukorjet.
Toetudes pikaajalistele kogemustele püüan siin lehel jagada Teiega mõtteid nii mesindamisest kui ka mesindussaaduste kasutamisest.
Kuidas siis 2024 mesindusaasta läks? Kuigi meesaak oleks võinud veidi rikkalikum olla, eks alati võib paremini, siis üldises plaanis pole viga, nagu öeldakse - Harju keskmine. Suve esimese poole korje oli hea, kesksuvel korjepaus poolteist kuud. Augusti lõpus-septembri alguses taas korje, seekord lehemesi, mis mesinikele muidugi meelehärmi põhjustab. Paraku mesilasi tarus kinni ei hoia ja kui ilm soe, siis lendavad ja toovadki mida iganes nokka satub. Kuigi sügisel korjatud lehemesi on inimesele väga väärt toiduaine, siis mesilastele talvesöödaks suure mineraalidesisalduse tõttu see ei sobi. Paar päeva tagasi tehtud kuulamine kinnitas, et kõigis tarudes on elu sees. Soojale vaatamata talvituvad pered rahulikult, nii mõnigi oli koguni sedavõrd vaikne, et elutegevuse kuulmiseks vajas kerget koputust taruseinale.
Viimastel aastatel on paugukartlike loomade omanikut tõstnud tugevat protesti aastavahetuse ilutulestiku vastu. Kas ka mesilased end paugutamisest segada lasevad, kõrvu neil ju pole? Vastus on, et suuremat sorti paugutamine segab tõesti, sest mesilased tajuvad õhu kaudu edasi kanduvat vibratsiooni. Olen korduvalt jälginud talveks tarru pandud termomeetri näite jõudes järeldusele, et aastavahetuse saluudi järel tõuseb mesilaskobara temperatuur üsna kiiresti 3-4 kraadi võrra. Häirimine pole muidugi hea, samas teisalt - korra aastas ju võib pauku ka teha.
Magusat aastat nii mesinikele kui meesõpradele ja rahulikku talvitumist mesilastele!
Lehe sisu uuendatakse keskmiselt kord kuus.