Minu nimi on Ülo. Mesindusringkondades ka Metsamesinik.
Olen Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige.

  Esimesed kaks päris oma mesilasperet sain juba 14-aastaselt ühelt vanaonult päranduseks. Teadmiste ja kogemuste nappuse tõttu ei läinud mesindus alguses sugugi libedalt, küll pani sülem plehku, küll suri mõni pere kevadeks välja. Tagatipuks pistsid hiired talvel minu 4 pereni paisunud mesila nahka ja tarud jäid mitmeks aastaks tühjaks.
  Puu otsast leitud sülem tõi ühte neist elu tagasi. Nüüd võtsin juba asja tõsisemalt, tegin uusi tarusid, käsivurrile sai paigaldatud elektrimootor, hangitud selitusanumad ja muudki inventari. Kui perede arv tasapisi paarikümneni oli kasvanud tekkis tõsisem kaasajastamise vajadus. Välja said ehitatud spetsiaalsed meekäitlusruumid ning sisustatud kaasaegse tööd hõlbustava tehnikaga, lamavtarude kõrvale ilmusid korpustarud.
  Korjemaaga on igati hästi - põllumassiivid jäävad mesilaste lennuraadiusest kaugele. Valdav osa meest kogutakse metsvaarikalt ja põdrakanepilt, olenevalt aastast lisandub ka veidi paju, võilille, pohla, pärna, mesika ja kanarbikukorjet.
Toetudes pikaajalistele kogemustele püüan siin lehel jagada Teiega mõtteid nii mesindamisest kui ka mesindussaaduste kasutamisest.  

---

  Sirvisin oma mesinduspäeviku eelmiste aastate märkmeid jõudes järeldusele, et tänavukevadine mesilasperede areng on keskmisest märgatavalt kiirem olnud. Võib-olla on põhjus suurepärases talvitumises, võib-olla kevadises söödavarude kandiga täiendamises. Aga ka paju õitsemise tippajal said pered mitu päeva nektarit tarudesse tuua, mis kahtlemata haudme arengule palju head tegi. Järgnes korje viljapuudelt-põõsastelt ning võilillelt, maikuu lõpuks aga hakkas kuivus oma mõju avaldama ja nektarieritus tundub tagasihoidlikuks muutunud olevat. Järeldus nüüd selline, et suur pere - olematu korje - palju sülemeid. Pole just kiita perspektiiv... Korjevaesel ajal pole isegi pesaruumi kärjepõhjadega laiendamisest abi, sest sel ajal mesilased lihtsalt ei ehita. Eks kuu aja jooksul paistab, samas sülemite hooaeg tundub üle Eesti juba täies hoos olevat. Ohtralt pakutakse neid müügiks, otsitakse aeda ilmunud sülemi minevaviijaid kui ka palutakse korstnatest ja ventilatsioonilõõridest välja õngitseda. Mittemesiniku aeda parkinud sülemid leiavad üsna pea uue peremehe, puu otsast allavõetuna saab sellest ikkagi pere, kes tarru panna. Korstnad ja muud keerukad kohad on natuke teine teema. Kunagi pole teada, kui sügaval mesilased asuvad, kas ja kuipalju tuleb maja katvaid voodrilaudu või muid konstruktsioone avada, lisaks on viisakas peale mesilaste eemaldamist endine olukord taastada. Kõik see on aeganõudev ja isegi enamiku mesilaste kättesaamisel pole mitte alati kindel, et emamesilane kaasa sai, ilma temata peret sellest pundist ei saa. Nii polegi midagi imestada, kui mesinikud keerukast kohast sülemi õngitsemise eest tunnitasu küsivad. Mitmed mesinikud on teada andnud nõusolekust omanikuta sülemid kokku korjata, sellelt lingilt leiab nende kontaktid.