Minu nimi on Ülo. Mesindusringkondades ka Metsamesinik.
Olen Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige.

  Esimesed kaks päris oma mesilasperet sain juba 14-aastaselt ühelt vanaonult päranduseks. Teadmiste ja kogemuste nappuse tõttu ei läinud mesindus alguses sugugi libedalt, küll pani sülem plehku, küll suri mõni pere kevadeks välja. Tagatipuks pistsid hiired talvel minu 4 pereni paisunud mesila nahka ja tarud jäid mitmeks aastaks tühjaks.
  Puu otsast leitud sülem tõi ühte neist elu tagasi. Nüüd võtsin juba asja tõsisemalt, tegin uusi tarusid, käsivurrile sai paigaldatud elektrimootor, hangitud selitusanumad ja muudki inventari. Kui perede arv tasapisi paarikümneni oli kasvanud tekkis tõsisem kaasajastamise vajadus. Välja said ehitatud spetsiaalsed meekäitlusruumid ning sisustatud kaasaegse tööd hõlbustava tehnikaga, lamavtarude kõrvale ilmusid korpustarud.
  Korjemaaga on igati hästi - põllumassiivid jäävad mesilaste lennuraadiusest kaugele. Valdav osa meest kogutakse metsvaarikalt ja põdrakanepilt, olenevalt aastast lisandub ka veidi paju, võilille, pohla, pärna, mesika ja kanarbikukorjet.
Toetudes pikaajalistele kogemustele püüan siin lehel jagada Teiega mõtteid nii mesindamisest kui ka mesindussaaduste kasutamisest.  

---

  Mesilastele algab sügis juba augustikuus - korjet enam eriti pole, pered jäävad väiksemaks ja hakkavad tasapisi talveks valmistuma. Nii peaks tavaliselt olema, eriti vihjan siinkohal korje puudumisele. Tänavu toimus aga midagi täiesti enneolematut! Pered jäid väiksemaks küll, aga augusti lõpus algas usin lehemee korje ning paaril päeval näitas tarukaal isegi 1,6 kilo magusa olluse tarrutoomist. Nimetan seda kraami nii, sest ühest küljest see nagu on päris mesi, teisest küljest on inimesed harjunud meeks nimetama õitelt kogutavat saaki. Muide lehemesi on soodsate temperatuurikõikumiste tulemusena puulehtedelt ja okastelt pinnale surutud magus taimemahl. Inimestele on see ülimalt väärtuslik toiduaine sisaldades näiteks valke ja mineraalaineid kordades rohkem, kui õiemesi. Mesilastega jälle täpselt vastupidi. Talvel on perel vaja vaid puhast energiat sooja tootmiseks, ning kõik see muu inimesele hea kraam on mesilaste vaatevinklist kasutu kogunedes pärasoolde. Hädal nad paraku lumehangede vahel ei käi, nii on mesilastel kevadeks karta suuremal või vähemal määral kõhulahtisust. Perede talveks ettevalmistamise käigus püüdsin üksjagu lehemett tarudest välja võtta, aga kohe tekkis teine probleem - kuna pea iga päev korjati midagi juurde oli kärgedes oleva mee niiskus vurritamiseks liiga kõrge. Koondamisega oodata ei saanud, nii tuligi kärjed lattu viia ning mesinduslikku inventari täiendada õhukuivatiga. Muide uskumatult efektiivne, ööpäevaga tõi 21%-lise niiskuse alla 17% peale!
Lisades siia juurde natuke mesinduslikku spetsiifikat, nagu pikaleveninud haudmeperiood koos varroalesta tõrje ja talvesööda andmise hilinemisega, siis prognoosin perede natuke kehvapoolset talvitumist. Märtsikuuks paistab, kuidas tegelikult läks, tibusid loetakse sügisel, mesilasperesid kevadel.