Minu nimi on Ülo. Mesindusringkondades ka Metsamesinik.
Olen Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige.

  Esimesed kaks päris oma mesilasperet sain juba 14-aastaselt ühelt vanaonult päranduseks. Teadmiste ja kogemuste nappuse tõttu ei läinud mesindus alguses sugugi libedalt, küll pani sülem plehku, küll suri mõni pere kevadeks välja. Tagatipuks pistsid hiired talvel minu 4 pereni paisunud mesila nahka ja tarud jäid mitmeks aastaks tühjaks.
  Puu otsast leitud sülem tõi ühte neist elu tagasi. Nüüd võtsin juba asja tõsisemalt, tegin uusi tarusid, käsivurrile sai paigaldatud elektrimootor, hangitud selitusanumad ja muudki inventari. Kui perede arv tasapisi paarikümneni oli kasvanud tekkis tõsisem kaasajastamise vajadus. Välja said ehitatud spetsiaalsed meekäitlusruumid ning sisustatud kaasaegse tööd hõlbustava tehnikaga, lamavtarude kõrvale ilmusid korpustarud.
  Korjemaaga on igati hästi - põllumassiivid jäävad mesilaste lennuraadiusest kaugele. Valdav osa meest kogutakse metsvaarikalt ja põdrakanepilt, olenevalt aastast lisandub ka veidi paju, võilille, pohla, pärna, mesika ja kanarbikukorjet.
Toetudes pikaajalistele kogemustele püüan siin lehel jagada Teiega mõtteid nii mesindamisest kui ka mesindussaaduste kasutamisest.  

---

  Mesindussuvi läbi, veel on jäänud viimased korpused kokku korjata, kahjuritõrje, talvesööda andmine ja võibki tänavusele hooajale joone alla tõmmata. Korjeperioodile saab juba praegu (20 august) hinnangu anda, ja see on üsna kehv. Pannes aastad meesaagi järgi ritta, siis tagantpoolt otsast lugedes minu mesindusajaloo teine. Äärmused jäävad ikka meelde, üle aegade kõige nigelam oli 1998-s aasta, mil keskmiseks saagiks taru kohta tuli 10kg mett. Pidevalt sadas, suve jooksul söötsin märkimisväärse kogus suhkrulahust, et mesilased nälga ei sureks. Kogu meesaak tuli kanarbikult, augustis oli veidigi viisakamat ilma, pealegi annab kanarbik korjet ka veidi jahedama ja niiskema ilmaga.
Tänavu rikkus suve esimese otsa põud korje metsvaarikalt. Järgmine peamine meetaim on siinkandis põdrakanep, paraku tahab see heaks nektarierituseks palju sooja ja palju niiskust, õitsemise tippajal polnud paraku kumbagi.
Aga midagi need tiivulised sõbrad siiski teha suutsid, kui õite pealt korje kesiseks jäi, toodi kuumal ajal tarudesse rohkesti lehemett. Esimene vurritus pani lausa kulmu kergitama - nii tumedat mett pole siinne korje veel kunagi andnud. Isegi tumedast on asi kaugel, lausa musta värvi ja üpris visskoosne. Mingeid väga erilisi maitsenüansse ei ole, samas olles igapäevaselt mee sees ei pruugi mina just kõige pädevam hindaja olla. Kõik teised, kes maitsnud, igatahes kiidavad.
Tagasihoidlikul korje tulemusena on hetkel tarudes üüratu hulk vanu mesilasi, kes ületalve ei ela. Üsnagi keerukas on hinnata talvepessa jäetavate raamide arvu, katsu nüüd täpselt aru saada, kuipalju mesilasi enne talvitumist välja sureb. Nn. rusikareeglist on veidi abi - talvepessa peaks jääma samapalju kärgi +/- 1, kuipalju katab haue augusti keskpaiku. Kui aga peale koondamist tundub 2/3 perest jäävat kuhugi vahelaua taha või kobarduvad taru esiseinale...? Ikka tekib ju kerge kahtlus, et äkki võiks raami või paar rohkem jätta...
Sooja sügist!