Tere!
Minu nimi on Ülo.Mesindusringkondades ka Metsamesinik.
Olen Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige.
Esimesed kaks päris oma mesilasperet sain juba 14-aastaselt ühelt vanaonult päranduseks. Teadmiste ja kogemuste nappuse tõttu ei läinud mesindus alguses sugugi libedalt, küll pani sülem plehku, küll suri mõni pere kevadeks välja. Tagatipuks pistsid hiired talvel minu 4 pereni paisunud mesila nahka ja tarud jäid mitmeks aastaks tühjaks.
Puu otsast leitud sülem tõi ühte neist elu tagasi. Nüüd võtsin juba asja tõsisemalt, tegin uusi tarusid, käsivurrile sai paigaldatud elektrimootor ja hangitud muudki inventari. Kui perede arv tasapisi paarikümneni oli kasvanud tekkis tõsisem kaasajastamise vajadus. Välja said ehitatud spetsiaalsed meekäitlusruumid ning sisustatud kaasaegse tööd hõlbustava tehnikaga, lamavtarude kõrvale ilmusid korpustarud.
Korjemaaga on igati hästi - põllumassiivid jäävad mesilaste lennuraadiusest kaugele. Valdav osa meest kogutakse metsvaarikalt ja põdrakanepilt, olenevalt aastast lisandub ka veidi paju, võilille, pohla, pärna, mesika ja kanarbikukorjet.
Toetudes pikaajalistele kogemustele püüan siin lehel jagada Teiega mõtteid nii mesindamisest kui ka mesindussaaduste kasutamisest.
Esimene talvitumise kontroll sai tehtud veebruari esimeses pooles stetoskoobi abil. Kui tarust kostab suminat, on pere elus, kui vaikus, mida isegi taruseinale koputamine ei muuda, järelikult hukkunud. Kuigi 7 märtsi ilm suurepärast puhastuslennu võimalust ei pakkunud, andsid 8 soojapügalani kerkinud temperatuur ja tuulevaikus võimaluse teha mesilas teha põhjalik tutvumine sellega, mis talve jooksul tarudes toimunud.
Perede arv on jäänud samaks nagu sügisel, teisisõnu talvekaod hetkel puuduvad. Just seetõttu kirjutangi „hetkel“, et mesilaste vaatevinklist pole talv veel päris läbi. Alanud haudmetegevus paneb vananevate mesilaste vastupidavuse äärmuslikult proovile. Samuti kahanevad toiduvarud ja kui nende sügisene täiendamine ei olnud kõige õnnestunum, võib tulemuseks olla nälga surnud pere. Eriti hukatuslikuks võib osutuda ootamatu paarinädalane külmaperiood, mis ebameeldiva tõenäosusega vara saabunud kevadele järgnema kipub.
Aga niisiis, praegu minu mesilas talvekaod puuduvad, samas 10% perede talvitumisega päris rahul olla ei saa. Ühest tarust tuli koguni 2 mesilastest katmata kärge eemaldada, teisest üks. Milles päris põhjus on, et kobar sügisel tarrujäetud kärgi katta ei suuda, pole praegu päris selge. Võib-olla hindasin lihtsalt mesilaste hulka valesti, samas on võimalik ka antud perede suurem lestakahjustus ja/või mesilasema tagasihoidlik munemine augustikuus.
Ühes tarus on arusaamatutel põhjustel olnud probleemid ventilatsiooniga. Mesilaspere ise on keskmise tugevusega, aga pesaruum väga märg. Neljas natuke kehvakene pere jäi juba sügisel tagasihoidlikus suuruses talvituma ja nii on see nõrgavõitu ka kevadel.
Aga üldine seisukord vaatamata liiga soojale talvele on päris hea, loodetavasti nii ka jääb.
Lehe sisu uuendatakse keskmiselt kord kuus.