Tere!
Minu nimi on Ülo.Mesindusringkondades ka Metsamesinik.
Olen Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige.
Esimesed kaks päris oma mesilasperet sain juba 14-aastaselt ühelt vanaonult päranduseks. Teadmiste ja kogemuste nappuse tõttu ei läinud mesindus alguses sugugi libedalt, küll pani sülem plehku, küll suri mõni pere kevadeks välja. Tagatipuks pistsid hiired talvel minu 4 pereni paisunud mesila nahka ja tarud jäid mitmeks aastaks tühjaks.
Puu otsast leitud sülem tõi ühte neist elu tagasi. Nüüd võtsin juba asja tõsisemalt, tegin uusi tarusid, käsivurrile sai paigaldatud elektrimootor ja hangitud muudki inventari. Kui perede arv tasapisi paarikümneni oli kasvanud tekkis tõsisem kaasajastamise vajadus. Välja said ehitatud spetsiaalsed meekäitlusruumid ning sisustatud kaasaegse tööd hõlbustava tehnikaga, lamavtarude kõrvale ilmusid korpustarud.
Korjemaaga on igati hästi - põllumassiivid jäävad mesilaste lennuraadiusest kaugele. Valdav osa meest kogutakse metsvaarikalt ja põdrakanepilt, olenevalt aastast lisandub ka veidi paju, võilille, pohla, pärna, mesika ja kanarbikukorjet.
Toetudes pikaajalistele kogemustele püüan siin lehel jagada Teiega mõtteid nii mesindamisest kui ka mesindussaaduste kasutamisest.
Jaanuar on läbi ja siiamaani pole talve olnud... Ilm on hukas, ütleks vanarahvas. Olgu kliimasoojenemisega kuidas iganes, selle üle arutletakse teistel veebilehtedel, igatahes mesilastele oleks parem ühtlane 5 - 10 miinust praeguste nulli ja +5 vahel kõikumiste asemel. Talvitumisel on niiskus kordades suurem mesilaspere vaenlane kui külm ja seda "vaenlast" siiani on ikka jagunud.
Jaanuari viimasel päeval, kui õues taaskord 5 sooja, võtsingi tarud järjest ette uurimaks, kuidas talvitumine kulgeb. Eks nad erksavõitu kõik olid, juba stetoskoobi toru lennuavast sissepistmisel kostus enamikest tarudest ärritunud suminat. Mõnest vupsas isegi uniselt pahur mesilane välja nagu pahandaks sellise segamise pärast.
Üldiselt võib praeguse seisuga rahul olla. Otsustades selle järgi, et kobarad on veel raamide all servas peaks sööta vähemalt puhastuslennuni jaguma. Niiskust on muidugi veidi liiast. Otseselt märgasid tarusid ei ole, aga selgelt oli aru saada, et nii mõneski tarus võiksid pesaruumi servad kuivemad olla.
Järgmine kontroll tuleb veebruari lõpus või märtsi alguses, siis on paras aeg ka pesaruumide otsad ära soojustada ning söödavarusid kontrollida.
Lehe sisu uuendatakse keskmiselt kord kuus.