Minu nimi on Ülo. Mesindusringkondades ka Metsamesinik.
Olen Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige.

  Esimesed kaks päris oma mesilasperet sain juba 14-aastaselt ühelt vanaonult päranduseks. Teadmiste ja kogemuste nappuse tõttu ei läinud mesindus alguses sugugi libedalt, küll pani sülem plehku, küll suri mõni pere kevadeks välja. Tagatipuks pistsid hiired talvel minu 4 pereni paisunud mesila nahka ja tarud jäid mitmeks aastaks tühjaks.
  Puu otsast leitud sülem tõi ühte neist elu tagasi. Nüüd võtsin juba asja tõsisemalt, tegin uusi tarusid, käsivurrile sai paigaldatud elektrimootor, hangitud selitusanumad ja muudki inventari. Kui perede arv tasapisi paarikümneni oli kasvanud tekkis tõsisem kaasajastamise vajadus. Välja said ehitatud spetsiaalsed meekäitlusruumid ning sisustatud kaasaegse tööd hõlbustava tehnikaga, lamavtarude kõrvale ilmusid korpustarud.
  Korjemaaga on igati hästi - põllumassiivid jäävad mesilaste lennuraadiusest kaugele. Valdav osa meest kogutakse metsvaarikalt ja põdrakanepilt, olenevalt aastast lisandub ka veidi paju, võilille, pohla, pärna, mesika ja kanarbikukorjet.
Toetudes pikaajalistele kogemustele püüan siin lehel jagada Teiega mõtteid nii mesindamisest kui ka mesindussaaduste kasutamisest.  

---

  Juulikuu mesilas. Suhteliselt soe, samas küllaltki vihmane. Tavaliselt siinkandis suure meekorje periood, tänavu paraku veidi teisiti. Tarukaal näitas plussi vaid üksikutel päevadel, enamik perioodist seisis paigal nagu naelutatult, ehk siis toodi nektarit tarru samapalju, kui mesilased ise ära sõid. Kuigi ilmselt tuuakse üht-teist tarudesse ka kanarbikult, võib tänavuse peakorje üsna lõppenuks lugeda. Kuidas tulemus oli, pole nende ridade kirjutamise ajal veel päris selge, üksjagu mett ikkagi veel tarudes, senise pildi järgi natuke nõrgavõitu see meesaak tundub. Pole ka ime, kui peakorje juuni keskpaigaks enam-vähem ära lõppeb, kanarbik on täies õies, vast natuke aitab.
Kui kaugel käivad mesilased korjel? Päris vanem kirjandus ütleb, et produktiivne korje toimub kuni 2km kauguselt. Mida aeg edasi, seda suurema kahtluse alla see väide on seatud. Juba kümmekond aastat tagasi hakati rääkima 3km ja rohkem lennuraadiusest. Eriti iseloomuliku lõhnaga tatrakorje on lihtne meetod tehnikat ja teadust kaasamata mesilaste lennuraadiuse tuvastamiseks. Mõned aastad tagasi olin ka ise kindel, et Jäneda põldudeni minu mesilased ei lenda, tuulevaiksel õhtul levib tatra lõhn aga kinnitab midagi muud...
Nüüd küsimus selline, kuipalju sealt 8km kauguselt siis tegelikult tarudesse jõuab?
On välja arvutatud, et kui mesilane sooviks lennata ümber maakera, oleks tal vajaliku energia saamiseks vaja ära süüa 48 grammi mett ehk 0,0012 grammi kilomeetri kohta. Arvestades tänavust tatrapõllu kaugust kulub mesilasel ühe reisi peale 0,02 grammi mett, ühe korjelennuga toob ta kaasa 0,06 grammi nektarit millest pärast ümbertöötamist jääb järgi 0,03 grammi mett. Järelikult iga väljalennu kohta jõuab lõpuks kärge 0,01 g mett. Kui tuhandetest korjemesilastest isegi kolmandik käiks tatrapõllus võib oletada päris tugevat korjet? Päris nii see siiski ei ole. Kui eelnev oli vaid teoreetiline arvutus, siis täpsemad andmed annab tarukaal, mis vaid parimate ilmadega napilt 100-grammist plussi näitas. Tahavad ju tarusolevad töömesilased süüa, haudme üleskasvatamiseks kulub nektarit, nii et päriselt kärjekaane alla väga palju ei jõuagi. Samas raskel ajal abiks ikka!
Meelõhnalist vurrikeerutamist mesinikud!