Minu nimi on Ülo. Mesindusringkondades ka Metsamesinik.
Olen Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige.

  Esimesed kaks päris oma mesilasperet sain juba 14-aastaselt ühelt vanaonult päranduseks. Teadmiste ja kogemuste nappuse tõttu ei läinud mesindus alguses sugugi libedalt, küll pani sülem plehku, küll suri mõni pere kevadeks välja. Tagatipuks pistsid hiired talvel minu 4 pereni paisunud mesila nahka ja tarud jäid mitmeks aastaks tühjaks.
  Puu otsast leitud sülem tõi ühte neist elu tagasi. Nüüd võtsin juba asja tõsisemalt, tegin uusi tarusid, käsivurrile sai paigaldatud elektrimootor, hangitud selitusanumad ja muudki inventari. Kui perede arv tasapisi paarikümneni oli kasvanud tekkis tõsisem kaasajastamise vajadus. Välja said ehitatud spetsiaalsed meekäitlusruumid ning sisustatud kaasaegse tööd hõlbustava tehnikaga, lamavtarude kõrvale ilmusid korpustarud.
  Korjemaaga on igati hästi - põllumassiivid jäävad mesilaste lennuraadiusest kaugele. Valdav osa meest kogutakse metsvaarikalt ja põdrakanepilt, olenevalt aastast lisandub ka veidi paju, võilille, pohla, pärna, mesika ja kanarbikukorjet.
Toetudes pikaajalistele kogemustele püüan siin lehel jagada Teiega mõtteid nii mesindamisest kui ka mesindussaaduste kasutamisest.  

---

  Veebruar on mesilasperedele raskeim kuu, no vähemalt vanasti oli, siis kui selles kuus veel tuisud ja karmid külmakraadidi tavapärased olid. Tänavu midagi sellist pole, vähemalt nende ridade kirjutamise ajaks kohale jõudnud. Samas ei tee ka nulli ümber kõikuv temperatuur peredele midagi head, ühtlane kümmekond külmakraadi oleks palju parem. Kuigi pesaruumid ei ole ülearu tihedalt soojustatud, siis vaatan ka ise süveneva murega, miks peale kerget lumesadu just kuuenda taru katuselt õhuke lumekiht kõige ennem ära sulab. Tõsi küll, seal on kaks peret sees, võib-olla eraldub rohkem soojust. Aga päris välistada ei saa ka seda, et teine teisel pool eralduslauda mõnusalt (liiga) soojas olevad pered on valmistunud hauet tegema.
Söödavarude pärast veebruais muretseda pole mõtet. No seda mudugi juhul, kui mesinik oma sügisestes tegevustes kindel on. Kui mesilasperel mis iganes põhusel augustis vähevõitu hauet oli, siis on väike oht muidugi olemas. Sageli ei osata hinnata talvitumaminevate mesilaste hulka, tarru jääb kümmekond, pahatihti rohkemgi raami ja söödetakse 20 kilo suhkrut. Justkui peaks kõik hästi olema, tegelikkus on paraku natuke teine. Väiksevõitu pere kobardub sinna, kus oli viimane haue, järelikult ka vähem sööta. Talve jooksul saavad need kärjed tühjaks ja hoolimata sellest, et ääreraamid on silmini sööta täis, sureb pere nälga. Eriti õnnetu lugu on veel siis, kui varroatase mesilasperes kõrgevõitu on. Selline pere püüab viimse võimaluseni kasvatada hauet, et toota talvele vastuminevaid mesilasi. Paraku samas arenevad ka lestad, talvele läheb vastu paar kärjetänavat mesilasi, kes samuti tühjavõitu kärgedel paiknevad. Kui väike, terve ja liiga arvukatele raamidele jäänud pere võib veel kevadesse tulla ja mesiniku abi korral arenema hakata, siis lestakahjustuse lisandumisel saabub viimaste mesilaste näljasurm üldjuhul juba jaanuaris.
Mesinikud teavad, et peresid loetakse kokku kevadel, seniks aga korrastame kärjeraame ja teeme uue hooaja plaane.