Novembris valitseb mesilas juba talverahu, mesilased üldjuhul enam tarust välja ei kipu ja seepärast on ka aeg keerata lennulauad talveasendisse. Tuleb võtta tarvitusele meetmed tarude ümber tiirutavate tihaste vastu ja tõkestada hiirte ning nugiste ligipääs. Hea aeg õues vaha sulatamiseks – vihmavett on piisavalt, mesilased on tarudes ja seda tööd ei sega.
Detsembris on vaja veelkord veenduda, et hiired pole talvituvaid peresid rünnanud. Kes plaanib elektriaiast päikesepaneeli ja generaatori äravõtmist, siis nüüd võib seda juba teha, tõenäoliselt on karud talveunne jäämas. Paras aeg teha kokkuvõtvaid analüüse möödunud mesindusaasta kohta.
Jaanuaris talvituvad mesilased veel rahulikult, kui on tõsiseid kahtlusi söödavarude osas, võib tuulevaikse ilmaga mõnda raamivahet paotades olukorda hinnata. Peale pühi on ka tagumine aeg alustada uut mesindusaastat täiendades või korrastades inventari.
Veebruar on mesilastele kõige raskem periood, kuu lõpupoole võib ema juba munema hakata ning sellega seoses suureneb söödakulu. Kui lamavtarus olid otsamatid tarupõhjast veidi kõrgemale tõstetud, on kuu lõpus paras aeg need alla lasta. Samuti tuleb kerge alumiintraadist roobikesega lennuavast ja selle lähimast ümbrusest langetis eemaldada. Kuu lõpus on paras aeg vahetada korpustarude põhjad.

Millist ilma on oodata
Näljas pere abistamine talvel
Mesila talvitub


Millist ilma on oodata.
• Jääb talv hiljaks jääb ka kevad hiljaks.
• Kui taevatähed talvel väga heledasti paistavad ja kirgavad, on kange külm tulemas. Tuhmid tähed tähendavad head pehmet ilma.
• On puud talvel härmas, pole niipea lund oodata.
• Kui toomapäev (21.12) on tuisune tuiskab terve talve läbi.
• On talvisel pööripäeval põhjatuuled, tuleb külm talv.
• Sügava lumega näärikuu kuulutab ette vihmast suve.
• Jõulukuu salatuisk puhub ilma sulale.
• Kui talvel kivimüürid halli karva löövad, läheb ilm varsti pehmeks ja juhtub ka sagedaste, et vihma tuleb.
• Sajab peent lund, tuleb pikemat külma. Sajab laia lund, tuleb parajat külma.
• Mida lähemal noorele kuule jõulud saabuvad, seda parem aasta tuleb, kahanev kuu jõulud ennustavad rasket aastat.
• Jõulud külmad – lihavõtted soojad.
• Kui jõulude ajal on rohkesti lund siis jaanipäeval palju vihma.
• Külmad jõulud toovad kuuma jaani.
• Mida pehmem on detsember seda soojem on juuni.
• On detsember külm ja selge tuleb jaanuar sajune.
• On detsember vihmane ja tuuline ei tulegi õiget talve.
• Selge paavlipäev (10.01) ennustab head aastat, tuuline vihmast.
• Kui tõnisepäeval (17. jaanuaril) oli külm, siis pikaldane külm kevad, kui aga oli sula, siis tuleb ruttu kevad ja soe.
• Tõnisepäeva (17.01) udu toob vihmase suve.
• Jaanuari udused ilmad toovad vesise kevade.
• Kui jaanuaris on vähe külma ja lund, tulevad need märtsis ja aprillis.
• Kui jaanuar külm siis veebruar soe ja vastupidi.
• Jaanuari tuulevaiksed ilmad kuulutavad head kevadet.
• Tormine, tuisune ja sügava lumega jaanuar toob vihmase suve ja sügise.
• Mida leebemad on jaanuar ja veebruar, seda palavamad juuli ja august.
• Kui talvel tähed liiguvad ja virvendavad, kestab külm pikka aega.
• Teeb vares enne küünlapäeva (02.02) pesa, sulab lumi enne maarjapäeva (25.03) ära.
• Mida tuulisem on küünlapäev, seda varajasem ja ilusam kevad.
• On kuul ka teine, must pool näha, jätkuvad selged ja külmad ilmad.
• On talvel lumest puudus, siis on suvel vihmast puudus. On talvel sadu, on suvel ka sadu.
• Ussi äratamise päeval (24.02) tulevat ussil hing sisse ja ta pööravat külge. Kui siis paistab niigi palju päikest, et mees jõuab hobuse selga hüpata ehk uss üle tee roomata, tuleb päikeseline ja kuldne suvi.
• Kui talvel vähe tuisku siis suvel vähe vihma.
• Kui kuuseokkad hakkavad veebruaris pudenema, tuleb veel rohkesti lund.
• Veebruari udud ennustavad vihmast suve.
• Kui veebruaris sula siis märtsis külm.
• Kuidas on küünlakuu, nõnda ka lõikuskuu.
• Kui veebruari viimane nädal külm, jääb sarnane ilm veel pikalt püsima.
• Veebruari lõpu salatuisk toob varase kevade.
• Mida tuulisem veebruar, seda kenamad märts ja aprill.
• Kui veebruaris polnud külmi põhjatuuli, tulevad need märtsis.
• Pole talvel külma, pole suvel sooja.
• Nii nagu on ilm kuu loomise ajal, läheb selles kuus ka edasi.
• Tõuseb jõevesi talvel ilma sulata jää peale, on varsti sadu ja sooja oodata.

Tagasi ülesse

Näljas pere abistamine talvel.
Kui mesilaspered on sügisel õigeaegselt ja piisavas koguses söödetud, pole talvitumisel muret, toitu jätkub ka kevade hilinemise korral. Jääb aga söötmine mingil põhjusel hilisemale ajale ning külmad saabuvad vara (nagu 2002 aastal), ei jõua mesilased neile vajalikku kogust tarusse paigutada ning kevad-talveks on nälg majas.
Näljas pere toru abil lennuava kaudu kuulamisel kostab nõrka kahinat, justkui liigutaks tuul kuivi puulehti, taru esiseinale koputamisel heli eriti ei tugevne. Vahetult enne söödavarude täielikku lõppemist läheb kobar raamidel laiali, mesilased otsivad viimaseid toiduvarusid. Näljaohu kahtlusel on vaja avada taru kontrollimaks kobara asukohta raamidel. Läbi kile on mesilased hästi näha, liistudega kaetud raamivahede korral tuleb mõned ettevaatlikult lahti kangutada, et taru sisse saaks piiluda. Üks hea abivahend on kontaktivaba IR-termomeeter, libistades anduri mõõtmissuunda osutavat punast täppi üle raamide, saab mesilaste paiknemisest ja suurusest väga hea ülevaate.
Reeglina moodustub talvekobar lennuava lähedale raamide alumisse serva. Vastavalt söödavarude vähenemisele see kerkib, ülesse jõudes liigub lennuavast eemale tagaseina suunas. Niisiis kui mesilased on üleval tagaseina lähedal, on tõenäoliselt toiduvarud üsna napiks jäänud. Veidi kindlama ülevaate olukorrast saab, kui lükata raamide vahelt poolviltu kärje sisse õhuke lauanuga. On väljatõmmatud nuga mesine, võib järeldada, et raami ülaservas veel esialgu mett on.
Hädasöötmiseks eemaldada kobara kohalt kõik raamivaheliistud, raamide peale aga asetada tagurpidi, alumine liist üleval, meega täidetud magasinikärjed, seejärel pöörata sinna kummuli ka magasinikast. Tühja osa saab sulgeda täpsete mõõtudega penoplastitükiga, magasin katta sobiliku plaadi, kile või tugeva riidega ja korralikult soojustada. Mesilased ületavad hõlpsalt kahest raami ülaliistust tekkinud “puitsilla” ning suunduvad meega raamidele. Isegi kui need pole täielikult meega täidetud, veab pere ilmade soojenemiseni välja, kui saab juba söödanõuga lisa anda või tühjaks söödud kärgi täitega asendada.
Sageli soovitatakse raamide peale asetada täis meekärg. Eemaldada kobara kohalt neli – viis raamivaheliistu ja asetada need risti raamide peale, nende peale omakorda lapiti mett täis kärg, lahti kaanetada ei ole vaja. Toimib, aga soovitada ma seda varianti ei tahaks. Mesilased saavad toitu kätte vaid poolest kärjest, seega on neil võtta umbes 1,5kg või veidi enam sööta, lisaks on kärje kättesaamine ja teise külje pööramine või asendamine kannudes olevate mesilaste tõttu tülikas.
Kui ilmad ei ole väga külmad, saab luua mesilastele võimaluse liikuda tühjenevatelt raamidelt serva poole, kus veel mett on. Selleks tuleb lõigata soome papist talvepesa pikkune ja laiune tükk, servadesse naelutada raamivaheliistudest lõigatud jupid, kõmmeldumise vältimiseks lisaks risti raame üks keskele, saame madalate servadega kasti. Nüüd avada taru, eemaldada raamivaheliistud ja tõsta kiiresti üks raam ühest servast teise. Nii suureneb ühes kobara ääres söödakogus, sest reeglina on isegi nälja korral servmises raamis veel toitu. Lõpuks pöörata eelnevalt valmistatud kast kummuli raamidele. Kuigi mesilastele teie talvine kolistamine pesa kallal ei meeldi, on kobaral nüüd võimalus liikuda rohkema meega raamidele.
Arvestades mesilaskobara liikumist raamidel jääb kärjeraamide alumisse äärde taru tagaseina lähedal veel hulga mett, allapoole nad ei liigu, seega jäävad nälga. Kui nüüd kallutada taru ettepoole 45-kraadise nurga alla, muutub söödavarude asukoht kobara suhtes ning näljaoht on mõneks ajaks edasi lükatud. Kõige lihtsam on taru selliselt paigutada maasse löödud vaiade korral, mesipuu nihutada veidi tahapoole ja kallutada seejärel vaiade vahele. Tasapinnalisel alusel asuvate tarude puhul on vaja teha lisatoestus.
Need eelpool kirjeldatud variandid töötavad, siiski on üks parim ja lihtsaim, nimelt kandi. 4 osa tuhksuhkrut segada väga hoolikalt 1 osa meega, saadud mass peab olema nii paks, et sellest saaks vormida kilo-poolteisese pätsikese. Kui nälg tuleb ilmsiks talvel külmade ilmadega, võiks kandi olla veidi pehmem, kevadepoole, kui pere juba hauet kasvatab ning pesaruumis soojem, raamide vahele valgumise vältimiseks tahedam. Väikeses koguses kandi tegemist võib ju huvi pärast katsetada, aga kuna hea tulemuse saavutamine on suur töö, tasuks vajaminev kogus pigem osta.
Kandipakile teha sisselõige nagu suur H-täht, nüüd saab kile servad tagasi keerata ja pakk sobib peale absoluutselt igasugusele tarutüübile. Lamavtarus raamivaheliiste kasutades tuleb neist 4-5 ära võtta, tagasipööratud kileribad katavad raamivahed kinni ja mesilased välja ei pääse. Ja mis peamine – erinevalt igasugu muudest nippidest on tühjakssöödud pakki asendamine uuega väga lihtne.
Eelpool kirjeldatud tegevused on siiski vaid hädaabinõu ja pere talverahu olulise häirimise tõttu ei saa õnnestumist garanteerida, seega on kindlam teha kõik võimalik selleks, et juba sügisel saaksid tarusse piisavad toiduvarud.
Tagasi ülesse

Mesila talvitub.
Halb variant on talveks tarusse jäänud ristõieliste taimede mesi, suure glükoosisisalduse tõttu kristalliseerub see väga kiiresti ja muutub mesilastele kättesaamatuks. Kiita ei ole ka korje kanarbikult, tegu on samuti mineraaliderikka meega, pealegi jääb lisasöötmine ja varroatõrje selle korje puhul hilisemale ajale. Kõige kehvemaks variandiks võib pidada sügisest lehemee korjet, rohke mineraalainete sisalduse tõttu täituvad mesilaste pärasooled kiiresti. See omakorda võib põhjustada pere katset liiga vara puhastuslennule minna ning madalate temperatuuride tõttu on mesilaste hukkumine väga suur. Väiksem pere, kel puhastuslennuks piisavalt jaksu pole, roojab aga kärgede. Et viia võimalikult palju haigustekitajaid tarust välja tuleb mesinikul need esimesel võimalusel välja vahetada.
Mesilasperet segavateks teguriteks talvel on linnud ja väikeloomad, tuul ning äkilised temperatuurikõikumised. Neist viimase faktori vastu võidelda on võimatu, mõningaseks abiks on karmi külmaga, kui termomeeter juba kolmekümnele miinusele läheneb, piirata külma õhu sissevoolu lennuavast. Kuna talvel taru kallal kolistada ei tohi, pole lennuava kitsendamine pulkade või siibriga mõeldav, käepärane on lõigata ajalehest ribad ja riputada need üle taru esiseina vastu toetuva lennulaua. Kui lamavtarus on otsamatid põhjast kõrgemale tõstetud, võib suurte külmade korral lennuava paariks päevaks üsna kinni katta, pealegi täiesti tihedalt see ajaleheriba nagunii õhu juurdepääsu ei sulge. Võrkpõhjaga korpustarud asuvad üldjuhul maapinnale lähemal, mistõttu jäävad kas osaliselt või täielikult lume alla ning suured temperatuurimuutused avaldavad vähem mõju.
Tõsine talverahu häirija on tuul, kui tarusid pole püsivalt võimalik paigaldada tuule eest kaitstud kohtadesse, võib nad ringi tõsta mõne ehitise lõunapoolsesse külge, nii väljuvad mesilased kevadel puhastuslennule varem ja oht kõhulahtisuse või nosematoosipuhanguks on väiksem. Nüüd aga tuleb varakevadel päikeselise kuid külma ilmaga varjutada lennuavad, et vältida liiga varajast väljalendu ja sellega seoses mesilaste massilist hukkumist. Siiski on mesipuude kaks korda aastas mööda hoovi ringitassimine mõeldav vaid väga väikese hobimesila korral, nii tasub kasutada pigem muid meetmeid, nagu taru esiseina varjutamine kuuseokste või käepärase plaadiga.
Hiirte rünnaku vältimiseks peaksid lennuavad olema kas sobiliku liistu või võrgu abil kaitstud. Võrgusilma suurus peab võimaldama üksikutel kobarast lahkunud mesilastel soovi korral lennuavast välja pääseda, vastasel juhul jäävad nad sinna taha pinisema ärritades teisi mesilasi. Lõpuks ummistavad alajahtumise tõttu hukkunud mesilased lennuava ning ventilatsioon jääb puudulikuks. Avastades kesktalvel tarust hiire ajada see sealt välja, kui ei õnnestu, püüda lõksuga kinni või panna mürgisööta.
Ühed tüütumad mesilasperede talverahu häirijad on tihased. Mesilale teevad nad ringi peale kaks korda päevas, hommikul kui valgeks läheb ja õhtul enne pimenemist meelitades lennuava piirkonnas kopsides mesilasi tarust välja lendama. Et tihased lennuavale ligi ei pääseks võib tarude esiseinte külge riputada võrgud. Loomulikult kaitsevad lennuava ka tuulekaitseks pandud kuuseoksad. Kui taru esiseina vastu toetada mingi plaat, toimib see tihasepeletajana vaid 1-2 päeva, kavalad linnud õpivad kiiresti selle taga toimetama. Võrkpõhjaga korpustarude korral tuleb kaitsta ka tarualuseid ümbritsedes kogu mesipuu näiteks kuuseokstega.
Nugistega võitlemine on natuke keerukam. See tugev loom järab mängleva kergusega lennuava suuremaks ja kisub isegi lamavtaru katuselt õhemapoolse pleki maha. Vahtplastist korpustest ei tasu rääkidagi, sinna ta sama hästi kui astub sisse. Nugisekahjusid õnnestub vältida kasutades raudu või püüniseid, korpustarud tuleb ümbritseda tervenisti tugevamast võrgust „kupliga“. Tiheasustusaladel peaks eranditult kasutama kastpüüniseid neid igapäevaselt kontrollides, te ju ometi ei soovi hukka saata tarude vahele uudistama tulnud naabri kassi.
Korra kuus tasub mesilaspere olukorda kontrollida, seda on lihtne teha pistes kummivooliku ühe otsa lennuavast sisse ja teise kõrva. Apteekides müüdav stetoskoop on veel mugavam, vooliku otsast võtta see ümmargune kuular ära või veel parem, asendada umbes 10-15cm pikkuse õhukeseseinalise toruga, näiteks kaasaskantava raadio antenni jupiga. Ühtlane tasane sumin annab märku rahulikust talvitumisest, kergelt taru esiseinale koputades tugevneb sumin järsult hakates seejärel sujuvalt vaibuma. Üksikute mesilaste pirin viitab enamasti puudulikule ventilatsioonile. Enne päris nälga jäämist laguneb kobar laiali, mitmed söödavarude poole püüdlevad mesilased pirisevad erutunult ning kostev heli on üsna tugev. Muidugi ei pruugi mesilaste ärritumise põhjuseks olla toiduvarude nappus, tarru tunginud hiir või kõrge lestasuse tase põhjustavad rahutut talvitumist. Kostab aga tarust nõrka kuivade puulehtede helile sarnanevat kahinat ning kerge koputamine seda märkimisväärselt ei elavda, on pere näljas ning sööda andmisega on kas juba hiljaks jäädud või äkki õnnestub lähema tunni-paari kestel veel peret päästa.
Väga lihtne on talvitumist kontrollida otsese vaatlemise teel, õhtul saab taskulambi abil lennuavast sisse piiluda, nii on hästi näha kobara asukoht raamidel, langetise koostis ja hulk ning muud võimalikud ebakõlad.
Talvitumise teises pooles tuleb paaril korral traadist konksuga ettevaatlikult ja vaikselt puhastada lennuava lähim ümbrus langetisest. Tarust väljaroogitud prahi koostise järgi võib samuti otsustada talvitumise üle. Rohke vahapuru annab tunnistust suurest söödakulust, katkised mesilased tarus tegutsevatest hiirtest, rohke langetise hulk võib olla tingitud sellest, et linnud on peret tihedalt häirinud, rohke varroalestade hulk langetises annab märku kevadise tõrje hädavajalikkusest.
 
Tagasi ülesse