Suur osa mesinikke on piisavalt lahtiste kätega, et palju tarvilikku omale ise teha.
Järgnevalt siis mõned mõtted mesilas vajamineva varustuse meisterdamisest.
Päikesevahasulataja
Mesilasema püüdmise raam
Automaatne sülemipüüdja
Seade kärjepõhjade kinnitamiseks raamitraatidele
Mesilapäevik arvutis
Lamavtaru või korpustaru
Katsed isetehtud penokorpustega
Ise tehtud õietolmukoguja
Meeselitusnõu
Mesiniku tööruumid
Söödanõude ehitamine
Lamavtaru ehitamine
Paberimajandusest väikemesilas
Käsiajamiga vurrile elektrimootor
Raamivaheliistude puhastamise abinõu
Kärjeisolaator
Kanarbikumee kobesti
Päikesevahasulataja
Mõni energialiik on kallim, mõni odavam, mõni aga, nagu näiteks päikeseenergia, hoopis tasuta. Juba vanemas mesinduskirjanduses on artikleid vaha sulatamisest päikese abil. Siiani suhtusin neisse kirjatükkidesse veidi pessimistlikult, aga mitmete mesinike kogemused ärgitasid siiski proovima, et kas tõesti toimib nii hästi kui räägitakse. Ja neil oli õigus – märtsi keskel oli õues 10 kraadi sooja, päike aga tõstis vahasulatajas temperatuuri 80 kraadini. 
Päikesevahasulataja on klaaskaanega kast mille sees asub roostevabast või alumiiniumplekist pann ja piklik kaldus servadega anum, kuhu tilgub vaha. Panni suurus peaks olema selline, et sellele saab lapiti asetada ühe kärje, suurema mesila korral võiks ka 2 kärge mahtuda. Ühes servas peab olema jäigem võrk, mis takistab prahi valgumist panni serva alla asetatud anumasse. Kasti enda võib valmistada tavalisest lauast, aga seinad võib ka teha kahekihilistena, sisse vineer, seejärel 1-2cm soojustus villaga ja väljapoole näiteks õhuke voodrilaud.
Soojuskadude vältimiseks on kasti kaanel kahekordne klaas. Parim oleks pakett, aga kuna mina tegin enda vahasulataja hetkel kättesattunud materjalidest, läks käiku tavaline 3mm aknaklaas. Tagumisest ülespoole jäävast servast kinnitada kaan latthingega kasti külge. Kaan peab kasti sulgema hästi tihedalt, nii tasuks kasti serva külge kinnitada tihend. Tavaline kleepsuga tihendiriba ei kõlba, suure ja pikaajalise kuumusega muutub see jäigaks ja hakkab murenema. Nii on parimaks lahenduseks hankida kodumasinate remondiga tegelevast firmast elektripliidi praeahju ukse tihend.
Vahasulataja tööasend on umbes 35-kraadilise nurga all risti päikesega ja selles on väga mugav sulatada kärjetükke ja muid vahakaapeid, mida mesilas paratamatult tekib.
Tagasi ülesse
Mesilasema püüdmise raam.
Tigedast perest on mesilasema leidmine tõeline katsumus, samuti on äärmiselt raske leida paarumata ema. Sellisel juhul osutub kasulikuks abinõuks emapüüdja.
Tegemist on kärjeraamist paar cm lühema ja madalama abivahendiga, tehtud veidi toekamatest liistudest ja kahelt küljelt kaetud õhukese klaasi või paksema kilega, neist ühe peaks saama ka ära võtta. Nii külje- kui ka alumistesse liistudesse on puurida iga 7-10cm järel 20mm läbimõõduga ava. Kuna abivahend võib olla nii magasini- kuitäisraami mõõdus, siis võiks korrektse väljanägemise huvides avad teha võrdse vahega liistu pikkust arvestades, tegelik avade vahe ei ole määrava tähtsusega. Üle ühe ava katta need emalahutusvõrega, teiste külge suunaga raami sissepoole kinnitada 2mm silmaga võrgust ülalt kitsamad koonused. Raami pealmise liistu keskele kinnitada võrgust pesa, kuhu mahuks asetama Titovi puuri.
Ema püüdmiseks panna Titovi puuri suvaline mesilasema ja asetada raam tarru. Mesilased koos oma pere emaga püüavad tarru sattunud võõra ema tingimata hävitada. Mesilasema ronib läbi võrgust koonuse, tagasi aga sealt tulla ei oska.
Tagasi ülesse
Automaatne sülemipüüdja.
Sülemite äralendamisest on suur kahju, kuid alati ei ole võimalik nende väljumise ajal mesilas olla. Siinkohal on suur abi sülemipüüdjast, mis asetatakse hommikul taru lennuava ette ning õhtul mesilasse tulles saab sealt sülemi kätte.
Sülemipüüdja koosneb kahest kambrist. Alumise kambri pikkus peaks mõnevõrra ületama lennuava pikkust, kõrguseks sobib umbes 5cm. Ülemine kamber on sama pikk kui alumine, kõrguse poolest võiks sinna mahtuda Eesti poolraam või Farrar’i raam pluss lisaks 5cm. Sülemipüüdja laiuseks sobib umbes kümmekond sentimeetrit.
Alumise kambri üks külg on täies ulatuses avatud, teise külje ees on emalahutusvõre. Seadme põhi peaks tihedalt sobima lennulauale, samuti võib selle ka spetsiaalselt laiema teha ja taru ette pannes asendada sealolev lennulaud sülemipüüdjaga. Alumise kambri lagi on tihedamast, umbes 1mm silmaga traatvõrgust, mille tarust eemale jääva serva lähedale on lõigatud 6 – 8 3cm läbimõõduga ava. Neisse avadesse on kinnitatud samast võrgust umbes 3 – 4cm pikkused otsast 8mm läbimõõduga koonused. Ülemise kambri välimine sein on emalahutusvõrest, tarupoolne külg vineerist. Peal peab olema äravõetav vineerist kaan, sealtkaudu saab sülemi püüdjast kätte. Nagu eespool kirjeldatud, võiks ülemise kambri ehitus võimaldada sinna kärje paigutamist. Meega kärge panna ei tohi, selle vastu hakkavad huvi tundma herilased ja teiste tarude mesilased.
Sülemipüüdja asetatakse alumise kambri lahtise küljega taru lennuava ette, väljuvad töömesilased liiguvad mööda püüdja põhja emalahutusvõreni ja pääsevad sealt läbi. Kuna sülemiga tarust lahkuv emamesilane alumise kambri esiseinas oleva võre kaudu edasi ei pääse, satub ta uut väljapääsu otsides läbi võrgust koonuse ülemisse kambrisse. Ka sealtkaudu ei pääse ta minema, koonuse peenest otsast sisse ronides tarusse naasta aga ei oska. Töömesilased kobarduvad lähedalasuva puu või põõsa külge, kus õige pea avastatakse ema puudumine ning lennatakse kodutarru tagasi. Sülemipüüdjale maandudes avastatakse puuduv ema selle ülemisest kambrist ja kuigi osa mesilasi läheb ka lennuava kaudu tarru, kobardub teine osa ema juurde ning õhtul mesilasse jõudnud mesinik saab sülemi püüdjast kätte.
Kuna sülemipüüdjasse jäävad kinni ka lesed, tuleb need ummistuse vältimiseks igal õhtul sealt välja lasta.
Helle tegi eelneva juhendi abil sülemipüüdja valmis ning katsetas ka ära. Töötas edukalt, nagu pildilt näha.
Tagasi ülesse
Seade kärjepõhjade kinnitamiseks raamitraatidele.
Kärjepõhja saab raamitraatide külge sulatada akulaadija või autoakuga. See moodus toimib edukalt tavalise kärjetraadi korral, roostevaba traadi takistus on mõnevõrra suurem ning traadi kuumenemine aeglasem. Seega kuluks ära kahe väljundpingega trafo, mille valmistamine hea tahtmise juures ei tohiks osutuda ületamatuks probleemiks.
Mugava kärjestamisseadme ehitamiseks on vaja leida sobiv trafo, lüliti, millega seadet sisse-välja lülitada (võib ka ära jätta), veel üks lüliti vähemalt nelja klemmiga, mis kannatab voolu 3 amprit, 2 plastist või vineerist plaati pikkusega umbes 30 ja laiusega 15cm, jupp vedru traadi läbimõõduga mitte alla 1mm, 4-5m painduvat juhet, jupp latthinge või mõni väiksem aknahing.
Sobilikuks osutub trafo võimsusega umbes 30 – 40W, orienteeruvalt võiks metallosa mõõtmed olla alates 8x8x3cm. Alustuseks tuleb trafo lahti võtta, U-kujuliste ehk lintsüdamikust plekipakkidega transformaatorid on demonteeritavad kas kinnituskõrvade sirgeksväänamise või mutrivõtme abil. Kandilised M-kujulised ehk plaatsüdamiku plekid on vaja ühekaupa välja tõmmata. Trafoplekkidest vabastatud südamik on küll ühes tükis, koosneb aga papist alusele mähitud ühest kõige alumisest ehk primaarmähisest, mis ühendatakse vooluvõrku ja ühest või mitmest sinna peale keritud sekundaarmähisest. Just need viimased on vaja maha kerida. Kõrvaloleval trafol oli 1 sekundaarmähis ning peale mahakerimist näeb komplekt välja selline.
Nüüd on vaja leida, mitu keerdu tuleb vajalike pingete saamiseks eemaldatud mähise asemele kerida. 1-voldise pinge saamiseks vajaliku keerdude arvu saab valemiga w=k/S. “S” on trafo metallsüdamiku ristlõike pindala cm2 ja “k” on koefitsient lintsüdamike korral 35 ning plaatsüdamikel 45. Korrutades eelneva valemi tulemuse vajamineva pingega, seega 13-ne ja 20-ga, vastavalt tavalise ja roostevaba traadi jaoks, saabki teada keerdude arvu, kui palju tuleb mahamähitud traadi asemele kerida. Kuigi arvutatud väärtus tuleb tõenäoliselt komakohtadega, võib tehte tulemuse ümardada. NB! Kui täisraamis kasutatakse 4 rõhttraadi asemel 5-t, tuleb keerdude arv korrutada täiendavalt 1,2-ga.
Keritava traadi läbimõõt võiks olla 0,8mm või veidi enam. Liiga jämeda puhul ei pruugi vajalik keerdude arv plekipaki vahele ära mahtuda, peenike traat kuumeneb aga töö käigus üle.
Kinnitanud mähisetraadi ühe otsa nii, et see kerimisel järgi ei annaks ja võimaldaks peale trafo koostamist sinna külge juhtme tinutada, võib hakata kerima. Alustatakse võimalikult servast, mähisetraat peab olema sirge ja pingul ning kerida tuleb hoolikalt keerd keeru kõrvale. On üks kiht täis saanud, lugeda keerud üle ja panna kirja. Kahe mähisekihi vahele tuleb panna kiht paberit, kõige käepärasem on selleks kasutada maalriteipi. Samal moel mähkida südamikule järgmised kihid. Jõudes kerimisega nii kaugele, et 13V jaoks arvutatud keerdude arv on täis, tuleb juhtmeots välja tuua. Edasi keritakse ülejäänud keerud ning viimane mähisekiht fikseeritakse jällegi maalriteibiga. Seejärel pannakse tagasi trafoplekid, U-kujuliste lintsüdamiku plekipakkide kokkupuutepinnad on vaja katta õhukese liimi- või värvikihiga, vastasel juhul hakkab trafo vooluvõrku ühendamisel häirivalt põrisema.
Raame on väga mugav kärjestada, kui käega ei pea juhtmeotsa vastu kärjetraati hoidma, isegi krokodillidega voolujuhtmete traadi külge ja õigeaegne lahti ühendamine on tüütu. Seepärast on soovitav täiendada traatmisseade pedaaliga, millele vajutades tekib vooluring. Pedaali eeliseks on see, et käed on töö ajal vabad ning kärjetraadi kuumutamine või selle lõpetamine toimub täpselt soovitud hetkel.
Jalaga vajutatav pedaal koosneb kahest plaadist, mis on ühest otsast omavahel latthinge jupiga ühendatud. Alumise plaadi teise otsa puurida ca 10cm vahega kaks 4,5mm auku, kummassegi pista altpoolt üles ühepikkused poldid, mõlema külge seibide vahele panna 2m juhtmed ja kinnitada mutriga. Täpselt poldiotste kohale ülemise plaadi alumisse külge kinnitada plekist plaadike, mis on nii suur, et pedaalile vajutades puutub vastu mõlema poldi otsi. Lõpuks paigaldada vedru, mis pedaali plaate veidi lahti hoiab.
Nüüd on peamine valmis ja jääb veel teha elektrilised ühendused, nagu on näidatud joonisel. Kaitsme F1 ning lüliti S1 võib ka ära jätta. Sekundaarmähise algusest (alumine) ühendada pedaaliga, ülemised otsad aga lülitiga S2 mis võimaldab valida traatimisel kahte erinevat pinget. Lüliti ja pedaali küljes olevate juhtmete otstes on krokodillid, need kinnitatakse traatimisel raami külge kärjetraadi otstesse. Kui nüüd jalaga pedaali vajutada tekib vooluring ning kärjetraat hakkab soojenema, käed on aga vabad ning traadi sisse vajuvat kärjepõhja saab vajadusel kohendada.
Tagasi ülesse
Mesilapäevik arvutis.
Mesilapäevik on mõeldud 31 perele 6 mahutades 6 aasta andmed. Esmakordsel avamisel tuleb lahti leht koondtabeliga, valides sealt vastava aasta ja pere numbri, suunatakse kasutaja soovitud pere juurde. Iga taru alajaotuse päises on lahtrid, millede täitmist ei tohiks unustada, näiteks kui jätta märkimata hinnang pere talvitumisele leiab tabel, et pere seisukord kevadel oli nigelavõitu ning plusspunkt jääb saamata, tulemuseks on langus edetabelis. Uutel peredel ja sülemil on talv alles ees, sel juhul jätta see lahter siiski tühjaks.
Ema vanuse jaoks on kaks lahtrit, esimesse märkida vanus kevadel, teise suve lõpul, nii on võimalik hõlpsasti fikseerida emavahetust.
Vaatluse kuupäev märkida numbritega, näiteks 28.03 muutub automaatselt 28.märts’iks. Märkuste lahtrisse saab kirjutada kõik muu, mille jaoks eraldi alajaotusi teha pole mõistlik, et sinna rohkem mahuks, on soovitav kasutada lühendeid ja tähti. Näiteks paarunud ema suure E tähega, paarumata väikesega, kinnine kupp K ja lahtine k, samas vaimus võiks veel pikalt jätkata, eks igaüks leiab omale sobiva ja loogilise meetodi.
Järgnevad kuus lahtrit iseloomustavad mesilaspere olukorda antud kuupäeval, hinnangu andmine toimub 5-e palli süsteemis. Näiteks kui mesilaste väljalend on aktiivne, võib hindeks panna 5, jalutavad nad aga lennulaual otsekui aru pidades ja alles siis korjele lendavad, on hinne pigem 3. Kui kasutaja ei pea vajalikuks kõiki tabelis olevaid parameetreid hinnata, ei juhtu sellest mitte midagi, ebaolulisena tunduva tulba võib peaaegu tühjaks jätta ja kirjutada sinna vaid ühe numbri, nö. keskmise väärtuse. Mingi mulje ju ikka perest jääb, kas ta näiteks hoiab tarupõhja puhtana või pigem jätab mõningat prügi pesaruumi servadesse vedelema.
Sülemite lahtrisse kirjutada vastava kuupäeva kohale number üks, ega ju rohkem sülemeid ühest perest samaaegselt ikka tule. Enamasti pole suur sülemlemistung just kõige soovitavam tegur, seega annab tabel sinna lahtrisse kirjutatud numbrite eest perele miinuspunkte.
Kärgede lisamine ja äravõtmine on jaotatud vastavalt kasutuses olevale raamimajandusele, kellel korpused, kellel lamavtarud. Korpuse ja magasinide lisamisel ei pea kärgede arvu eraldi kirjutama, vaid märkida vastava arvuga, mitu neid sai lisatud või ära võetud. Maht sai ju märgitud tabeli päises olevasse lahtrisse. Väga oluline on kärgi magasine või korpuseid tarust ära võttes panna vastava arvu ette miinusmärk!
Lahter “Kokku kärgi” arvutab kõik tarusse pandu üksikuteks kärgedeks ja näitab hetkeseisu mesipuus.
Viimane jaotus annab mesilaspere tegevusele hinnangu, arvutab punktide summa kokku ja suunab sorteerimislehele, kus pered toimekuse järgi pingeritta pannakse. Sellele lahtrile tasub rohkem tähelepanu pöörata alles sügisel kui mesi võetud ja pered talvekorda pandud. Enne seda on andmed poolikud ja adekvaatset hinnangut ei pruugi saada.
Mesilapäevikus on tarud jaotatud 10 kaupa töölehtedele, eraldi lehel on kontrolltaru. Ega sel viimasel rohkem erinevust teistega polegi, kui vaid lahtrid tarukaalu märkimiseks. Igapäevast kaalumuutust sinna kirja panna pole paraku võimalik, sel juhul oleks tabel lihtsalt meeletult pikaks veninud.
Lehel “järjestus” toimub perede reastamine edukuse põhjal, sama edetabel on olemas ka koondtabeli lehel.
Kuna arvutit taru juurde kaasa tassida pole hea mõte, saab pikapeale mee ja taruvaiguga kokku, on viimane tööleht mõeldud väljaprintimiseks, et siis mesipuu juures toimetades vajalikud andmed paberile panna. Ka on see leht ainsana kaitsmata, nii et vajaduse ja sobivate oskuste korral saab prinditavat osa oma äranägemise järgi kohendada.
Päevikust on kaks varianti, mesilapaevik.Far sobib neile, kel mesilas kasutusel peale Eesti standard ja Langstrothi raamimõõdu ka Farrari korpused või madalamaks tehtud Eesti raamid, teine päevik sobib pigem Eesti ja Langstrothi tavamõõtudega. Erinevus seisneb selles, et ühele on lisatud Farrari raamide lahtrid, samuti on veidi erinevad ka efektiivsuse arvutamise valemid.
Paraku ei tule kõik head ideed korraga, nii tegin päevikus veel natuke täiendusi. Nimelt on kokkuvõtte lahtrisse lisatud pere arengukiiruse rida koos vastavate valemitega. See muudetud variant võimaldab ajaliselt varem saada tõesemat informatsiooni mesilasperede kvaliteedi kohta. Viimasel versioonil laiendiga “.3” on muudetud ka aastaarvude lahtreid, nüüd on igal kasutajal võimalik ise paika panna päeviku algusaasta.
Päeviku variant allalaadimiseks Eesti ja Langstroth’i raamide kasutajale.
Päeviku variant allalaadimiseks Eesti, Langstroth’i ja Farrar’i raamide kasutajale.
Tagasi ülesse
Lamavtaru või korpustaru?
Juba väga vana küsimus. Püüan siinkohal mõne reaga võrrelda puidust lamavtaru, iseehitatud ning tööstusliku vahtplastist korpustaru plusse ja miinuseid.
- Üldlevinud väide on, et lamavtaru on korpustarust raskem.
Eriti lamavtarude vanemad mudelid kaaluvad nii palju, et nende tühjaltki tõstmine on suur vägitükk. Õnneks on kaasaegseid materjale kasutades võimalik ka kergemaid variante teha, kõige kergem lamavtaru, mida tean, kaalub veidi üle 20kg ning mahutab koos täisraamilise magasiniga 42 Eesti raami, siiski on tegu pigem erandliku kergusega. Isetehtud puidust täiskomplektse korpustaru kaal jääb samasse suurusjärku, vahtplastist taruga võrrelda muidugi ei ole võimalik. Eriti rändmesinduse juures on taru kaal väga oluline ja tähtis argument.
- Lamavtaru on konstruktsioonilt tugevam.
Sellest aspektist kannatab võrrelda puidust tarusid penotarudega, kui nugised ja rähnid astuvad plastkorpusest sõna otseses mõttes läbi, siis puittaru peab tublisti rohkem vastu. Mõistagi on ka penoptarusid võimalik kahjurite rünnaku eest kaitsta, see on aga seotud lisatööde ja kulutustega.
- Lamavtaru ehitamine on lihtsam.
Selle juures on vaja arvestada vaid seda, et raamid normaalselt sisse mahuksid, põhjast umbes 20mm kõrgemale, vertikaalne mesilaskäik jääks 7 ning magasini alla horisontaalne umbes 9mm. Korpustarude ehitamisel peavad hästi sobima ka välismõõdud ning olema ideaalilähedane täisnurksus. Vastasel juhul ei sobi korpused üksteise peale, jäävad imelikult kiiva ning kisuvad propellerisse. Kõik see võib põhjustada mesilaste poolt ohtrat taruvaiguga kinnikittimist, kärjejuppide ehitamist selleks mitte ettenähtud kohtadesse, pealegi kogunevad sademed üksteise peale poolpõiki asetatud korpuste vahele ning rikuvad omakorda taru.
- Lamavtarude kevadine puhastamine on aeganõudev tegevus.
Kui lamavataru lahtivõtmine eeldab sooja ja tuuletut ilma, raamide nihutamist ning minimaalselt pool tundi aega iga taru kohta, siis korpused saab juba paarikraadise õhusooja juures puhastatud põhjadele ringi tõsta. Ajakulu koos taru alt võetud põhja puhastamise ja desinfitseerimisega ei ületa kümmet minutit pere kohta ning varajane tarupõhjade puhastamine annab mesilasperele arengus tugeva eelise.
- Lamavatarus on võimalik pesaruumi mahtu kevadel sujuvalt laiendada.
See annab lamavtarule võrdlemisi suure eelise. Isegi siis, kui Langstroth’i raamidel põhinevatele peredele lisada madalama raamiga Farrar’i korpus, suureneb pesaruumi maht ühe liigutuse tulemusena umbes 2/3 võrra. Kevadel heitlike ilmadega võib see osutuda liiaks.
- Korpustaru juures töötamine ebamugav selle liigse madaluse või kõrguse tõttu.
Nii ta on, kevadel on mesinik kummargil, peakorje ajal aga kuulub taru juurde kaasavõetava varustuse hulka sobivaks kohandatud taburet või redel. Kuigi ka lamavtaru muutub veidi ebamugavaks täisraamilise magasini kasutamise korral on korpustest tornid tublisti kõrgemad.
- Korpused tuleb omavahel kinnitada tarusid auklikke teid pidi transpordil.
Ega lamavtarugi ei kannata ohjeldamatut raputamist ja loksutamist, raamid ja magasinid võivad kohalt nihkuda ning rändekohal pesaruumi korrastamine on küllaltki tülikas. Vahtplastist korpustarudes kasutatakse Hofmanni õlaga raame, mis omavahel külgepidi kokku ei puutu, isetehtud korpustes on peamiselt kasutuses Eesti raam. Kuigi ka neid on võimalik teha Hoffmanni õlaga, pole mesinikud enamasti seda teed läinud. Tegelikult on ikkagi nii, et vaatamata tarutüübile ei ole vaja enne vedu korpuseid ega magasine liigutada, hea ventilatsiooni korral on taruvaik piisavalt tahke hoidmaks sisu oma kohal. Eriti kerge on korpustarude vedu kevadepoole, ühes või kahes korpuses oleva pere tõstmisega saab paremal juhul üksi hakkama.
- Korpustaru mahtu on võimalik piiramatult suurendada.
Tegelikult pole piiramatult suurendamine vajalik, miks kaanetatud mett tarus hoida, pigem vurri ja müüki. Aga mahust, korpustarule pannakse pesaruumi suurendamiseks lisakorpuseid, lamavtarule magasine. Kaasaegsed lamavtarud mahutavad enamasti ka täisraamilisi magasine, seega kasvab mesipuu maht vähemalt 40-ne raamini, seda peaks Eesti oludes olema üsna piisavalt. Ning kui lamavtaru on juba magasinidega varustatud, on erinevus korpustaruga võrreldes minimaalseks jäämas, kärjed ongi juba mitmes kihis, vahe on vaid pesaruumi pikkuses.
- Kõrge korpustaru eeldab paremat alust.
Tegelikult võiks kõigi tarude alused olla korralikud, teeb endal töö mugavamaks ja näiteks sipelgatega võitlemine on lihtsam.
Mee võtmine korpustarudest on lihtsam.
Suuremad mesinikud tõstavad mett täis korpuse taru pealt spetsiaalsele alusele, puhuri abil eemaldatakse mesilased tervest korpusest korraga. Väiketootjaid ei hakka ilmselt endale sellist seadet soetama, seega tuleb meekärjed ikka ükshaaval välja võtta ning töö kiirus jääb lamavtaruga võrreldes praktiliselt samaks. Tõsi küll, korpuste mesilastest tühjendamiseks on olemas eraldajad, paraku eeldab selle riistapuu kasutamine kahel korral taru juures käimist, samas ei keela keegi eraldajat panna ka lamavtarusse.
- Korpustarudes on pesakärgede rotatsioon lihtsam, talvepessa jäävad vaid käesoleva aasta kärjed.
Lamavtarus nõuab korraliku talvepesa moodustamine üksjagu aega, juba suvel on kasulik tõsta tumedad ja eelmisel talvel pesas olnud kärjed serva poole, et need hiljem koos meega välja võtta. Korpustarus paigaldatakse suvel heledate ja/või kärjepõhjadega korpus kõige alumiseks, meevõtul pealmised eemaldatakse ning talvepesa kärgede 100%-line vahetus on tehtud vaid ühe võttega. Lamavtarus on võimalik raamide ohjeldamatut ringitõstmist vähendada, kui pesaruumi laiendatakse vaid ühe külje poole, nii nihkuvad vanad kärjed serva ning võetakse meega täitunult välja. Täisraamilise magasini kasutamisel saab aga möödunud talve pesakärjed tõsta üles.
- Tühjade korpuste ladustamiseks on vaja lisaruumi.
Kui lamavtarusid on mesinikul mingi kindel kogus ja kõrvuti koos mesilastega seisavad õues ka tühjad mesipuud, siis varukorpuseid päris niimoodi hoida ei saa. Näiteks 10-raamiliste korpuste korral võiks iga tarukomplekt koosneda vähemalt neljast korpusest. Perede talvitumisel ühes Eesti raamil põhinevas korpuses, tuleb ülejäänud neli kuhugi varju alla panna. 10 taru korral tekib niimoodi neli üle kahe meetri kõrgust virna! Samas annab neisse korpustesse laduda kõik varukärjed, lamavtarude korral on vaja eraldi kärjekaste, päris suure virna saab ka talveks eemaldatud magasinidest.
- Bioloogilise lestatõrje rakendamine korpustarus on lihtsam tänu eriliste kujudega tarupõhjadele.
Lamavtarudes on põhjalangetise eemaldamiseks mõeldud välja sahtelpõhi, hoolimata meistrimeeste katsetustest erinevate konstruktsioonidega pole see variant osutunud käepäraseks ega ka laialt levinud.
- Korpustaru kuju vastab paremini mesilaspere looduslikule elamule – puuõõnele.
Lamavtarus on enamasti vähemalt 20 raami all ja magasinid peal, mesilased kannavad osa mett haudmevälja kohale, samuti ka külgedele. Bioloogiliselt loomulikum oleks suurem osa kogutud meevarudest paigutada ülespoole, nagu seda teevad vabas looduses puuõõnes elutsevad mesilased. Korpustaru kasutamisel on see tingimus täidetud.
- Seoses üleminekuga korpustarude kasutamisele tekivad lisakulutused.
Siinkohal on vaja mõelda pikemalt tuleviku peale. Kui mesindus on ja jääbki piirduma kümnekonna taru juurde tagaaias, ei ole lisakulutused ilmselt põhjendatud.
- Mesinik on lamavtaruga harjunud.
Harjumus on tõesti suur jõud ning selle ümberkujundamine pikaldane ja vaevarikas. Siiski on ka korpustarudel eeliseid, mida tasuks kaaluda ja kasvõi katseks mõnega proovida.
Sageli olen kuulnud räägitavat, et korpustarus elavad mesilased annavad suuremat toodangut.
Tegu on ühe kõige kaheldavama väitega, pigem sõltub meetoodang ikka mesiniku oskustest kui tarutüübist.
Neil, kellel on soov korpustarud ise ehitada, tekib veel peale materjalivaliku veel üks küsimus, mitu raami peaks korpus mahutama? Tööstuslikud korpused on enamasti 10-raamilised, paljud meie meistrimehed on valmistanud ka 12- või 8-raamilisi korpusi. Väiksema korpuse põhjendus on, et meega täidetult on seda kergem tõsta, siiski saab seda voorust täielikult ära kasutada vaid puhuri ga mesilaste eemaldamise korral. Samas suureneb tarukomplekt ühe korpuse võrra, taru muutub kitsamaks ning kõrgemaks, mis eeldab väga korralikku alust. Halvemal juhul võib äikesepilvega kaasnev tugev tuulehoog mesipuu ümber lükata. 12-raamilisi tarukorpuseid on võimalik ehitada täpselt neljakandilistena, see vastab kõige paremini mesilaspere loomulikule kujule. Samuti saab korpust 90o keerates panna pere talvituma nn. sooja pesana, raamid asetsevad sel juhul lennuavaga paralleelselt. Kaheteistkümnele Eesti raamile mesilaspere talvituma jätta on tavaliselt natuke palju, reaalsem on 8 – 10 raami, seega on selliste korpuste korral vaja veidi lisainventari, pesaruumi kitsendamiseks 1 otsalaud ja/või otsamatt. Pesaruumi kevadine laiendamine toimub esialgu nagu lamavtaruski raamhaaval, selleks ajaks, kui korpus on täis saanud on ka ilmad juba soojemad ning talvitunud korpuse alla võib asetada uue täisraamilise või peale pooleraamilise korpuse. 12-raamilise korpustaru komplekt võiks koosneda kahest täisraamilisest ja kolmest pooleraamilisest korpusest.
Ja nüüd saab iga huviline ise kaaluda läbi kõik plussid ja miinused, selekteerida välja enda jaoks olulise ning muretseda mesindamiseks vastavad tarud.
Tagasi ülesse
Katsed isetehtud penokorpustega.
Ega mul lamavtaru vastu midagi pole, vaieldamatult on tegu tugeva ehitisega, millest isegi peale laisavõitu karu kätte sattumist asja võib saada. Pealegi saab kaasaegseid materjale ning tehnoloogiaid kasutades neid ehitada väga kergetena, rekord on paarsada grammi üle 20kg. Kuid igal aastal tuleb ka need 20 kilo tõsta käru peale ja metsa vedada. Seepärast otsustasin katsetada tihedast vahtplastist tehtud korpustarudele üleminekut ning soovimata raami mõõtu muuta, tuli korpused ise teha.
Esimene penotaru sai tehtud 10-raamine, materjaliks ehitusest üle jäänud plaaditükid. See asustatud ühe maja korstnast püütud hilise sülemiga. Mesilased elasid seal protestimata ning kogusid kanarbikult veidi mettki, kuna pere oli väike ühendasin sügisel teise perega kokku lamavtarusse. Edust julgustatuna tegin talvel sellele korpusele pooleraamilise meekorpuse ning asustasin järgmisel suvel ülemiga.
Sügisel tuli välja ka üks ehituslik viga. Nimelt olid mesilased veendunud, et söötmise ajal on ruumi juurde vaja ning närisid söödanõu alt eemaldatud vaheliistu kohalt omale läbikäigu katusealusesse ruumi.
Kuna mulle hakkasid sellised korpused meeldima, ostsin kevadel paki “Styrodur350” nimelist plaati, tegin joonised ja hakkasin juppe lõikama. Eelmise taru jaoks sai materjal lõigatud tulise traadiga, üksikult võib ju nii teha aga suuremas koguses läheb tülikaks. Seepärast sättisin sae külge tiheda hammastusega ketta ning 8 plaati muutusid kiiresti sobilikeks juppideks.
Omaette küsimuseks osutus detailide kinnitamine, see esimene taru sai kokku kleebitud püstolivahuga ning vajalike mõõtmete säilitamiseks kasutatud pitskruvisid. Katsetasin mitmesuguseid teisi mittepaisuvaid liime, kuna materjal õhku läbi ei lase siis ei kuivanud liim liitepindade keskosas ära. Kruvidega kinnitamisest loobusin, poes pikkade suure peitepeaga kruvide hinda vaadates näitas väike arvutus, et selline kinnitusviis teeb korpuse omahinna kaks korda kallimaks. Nii otsustasin detailide kinnitamiseks kasutada polüstüroolplaatide liimi ja pitskruvide asemel rakist. Esimese korpuse kokkupanek oli paljutõotavalt lihtne, kuna see liim on suhteliselt väikese järelpaisumisega, sai valmis korpuse rakisest välja võtta juba paari tunni pärast. Tagasilöök tuli siis, kui otsustasin korpuse tugevust proovida, nimelt on selle plaadi külgpinnad nii siledad, et liim sinna korralikult ei nakku, seega peale mõningast muljumist jäid mulle pihku vaid neli seina. Ega midagi, kipsinoaga liimijäänused maha, liivapaberiga vajalikud pinnad karedaks ja teisele katsele. Seekord osutus tulemus tunduvalt paremaks, kuidas ma seda korpust ka ei surunud, lahti see enam ei tulnud. Nagu pildilt näha, sai pakist plaatidest 12-raamilisi täiskorpuseid 3 ja pooleraamilisi 12 tükki.
Raamiõlgade alla sai tugevduseks kinnitatud nurgaga liistud, kuna see plaat on siiski suhteliselt pehme, võimaldab selline konstruktsioon konkspeitliga veidi julgemalt ümber käia. Ja nagu näha üleeelmiselt pildilt, oli see ilmselt hea mõte. Kuna korpused kititakse omavahel üsna tugevalt kokku ning teinekord võib tekkida vajadus tugevalt kangutada, sai mõeldud ka alumise serva tugevdamise peale, risti raame asuva seina alumisse serva paigaldasin lapiku liistu. Mõlemad, nii ülemine kui alumine sai kinnitatud PVA liimiga. Mõistagi olid liistude paigaldamiseks sobilikud pesad saetud sisse enne korpuste kokkuliimimist.Tarupõhja ei hakanud ma siiski vahtplaadist tegema, puidust põhi võimaldab taru transpordil ja metsas paikapanekul veidi julgemalt tegutseda. Katus sai tehtud puidust raamile kinnitatud plekist, sai küll väga kerge kuid loodetavasti piisavalt kaalukas, et poleks vaja tuule vastu telliseid tarukomplekti arvata nagu penokatuste puhul.
Veel paar mõtet: korpuse detailide kinnitamisel vahtplaatide liimiga tuleb liimikohad eriti korralikult üle värvida, sest kuivanud liim ei kannata valguskiirgust ja kaitsmata korpus võib paari aasta pärast ootamatult laiali variseda. Noaga plaatide tükeldamisele ei tasu mõeldagi, selleks on see materjal liiga tihe ja tulemus näeb välja, nagu oleksite oma tööd kirvega teinud. Väiksemate ebatasasuste kohendamiseks sobib ideaalselt klotsile kinnitatud liivapaber, sest kõik korpused peavad olema täpselt samas mõõdus ja täisnurksed. Ja tegelikult tundub mulle see poes saadaolev materjal tõhusate korpuste tegemiseks liiga pehme olevat, eriti lõikepinnad, seega järgmise komplekti tegemiseks tellin kas 500-se või isegi 700-se materjali.
Eelneva teksti kirjutamisest on möödunud 2 aastat ja nüüdseks on võimalik anda hinnang eelkirjeldatud moel valmistatud penokorpustele.
Plussiks oli mõistagi olematu kaal. Ja sellega saidki need head omadused kahjuks otsa.
Oluline puudus selgus suve lõpul. Kui mina sättisin vargusohu vältimiseks lennuavad koomale, siis mesilased olid raudselt veendunud, et neil on rohkem õhku vaja ning alustasid usinalt ava laiendamist. Korpuse alumisse äärde kinnitatud puitliist takistas nende järamist üsna vähe, õige pea õnnestus neil vajalik lisaventilatsioon tekitada närides augu läbi taruseina liistu pealt. Tulemuseks oli suur ovaalse kujuga lennuava, keskelt poolitatud korpuse alumisse serva liimitud liistuga. Koostöö lennuava laiendamisel oli mesilastel suurepärane, osa mesilasi näris korpuseserva seestpoolt, osa väljastpoolt.
Järgmisteks lennuava ründajateks olid tihased. Nemad küll läbivaid auke ei teinud, aga sel ajal, kui ilmad lennulaudade talveasendisse pööramiseks liiga soojad olid, hüplesid nad hommikuti lennulaudadel ja koputasid tarusid. Mõistagi tekitas iga nokalöök pisikese augukese ja kui lõpuks oli aeg kaitsemeetmed tarvitusele võtta, nägid lennuavade piirkonnad üpris räsitud välja.
Järgmisel kevadel vahetasin kannatada saanud korpused tervete vastu, asendasin kitsavõitu alumise serva liistu tunduvalt laiemaga ning lasin uuesti käiku. Seekord mesilased lennuava laiendamisega hakkama ei saanud, aga proovimata ka ei jäetud. Tihased aga alustasid oma toksimisega nagu eelmiselgi sügisel, juba oktoobri alguses.
Kokkuvõttes võis katse lugeda üsna ebaõnnestunuks. Huvitaval kombel ei püüdnud mesilased suvel kasutuses olnud pooleraamilisi korpuseid läbi närida, ilmselt on neil sel ajal muudki teha, kui ajaviiteks taru järada. Niisiis lõikasin kuuma traadiga täiskorpused pooleks saades sedasi kaks poolkorpust. Need kõik on siiani edukalt kasutusel.
Tagasi ülesse
Ise tehtud õietolmukoguja.
Aastaid tagasi ostsin ma poest õietolmukoguja et omalegi seda väärtuslikku toiduainet saada. Paigaldasin siis koguja lennuava ette, esialgu ilma avadeta plaadita, et mesilased uudse lennuavaga veidi harjuksid. Peale mõningast uudistamist võeti uus lennuava omaks, kui aga järgmisel päeval ka võre ette panin, tekkis selline efekt, et kes sees see sees ja kes väljas see väljas. Mõni üksik mahtus vast läbi ka, kuid tolmutombukeste mesilaste jalgade küljest eemaldamiseks ettenähtud võre osutus enamiku jaoks läbimatuks takistuseks. Nii jäigi see “aparaat” pikemaks ajaks seisma.
Tegelikult on õietolmukoguja võret võimalik ka ise teha. Selleks läheb tarvis lennuavast mõned cm-d pikemat ja umbes 7cm laia õhukest lauda või veel parem, 5 – 6mm paksust plastikust plaati, millesse lõigata lennuava pikkune ja 4cm kõrgune ava. Plaadi külje ülejäänud pinnale saagida vineerisaega iga 5mm järel 1mm sügavused lõhikud nii, et neisse peene kärjetraadi punumisel moodustuks 4,6mm silmaga võrk. Allikate kinnitusel pidi selline seade eemaldama mesilaste jalgade küljest umbes 70% tarru tassitavast õietolmust.
Võret peab olema võimalik vajadusel lihtsalt koguja korpuse küljest eemaldada, näiteks võib see olla paigaldatud selleks ettenähtud soontesse. Samuti on oluline, et õietolmu kogumiskasti põhi oleks peenest võrgust, samuti peab olema kasti võimalik lihtsalt ära võtta ja tagasi panna, see vajab ju igal õhtul tühjendamiseks. Ilmselt ei valmista puutööd tundvale inimesele ka ülejäänud konstruktsiooni tegemine raskusi, minu tehtud variandi pilt on siin.
Lõpetuseks olgu öeldud, et iga paari päeva järel oleks kasulik tolmukogumisrest eest ära võtta, vastasel juhul hakkab õietolmust nappus tekkima ja mesilased piiravad haudmetegevust. Samuti ei tohi õietolmu koguda, kui tarus on lahtised emakupud.
Tagasi ülesse
Meeselitusnõu.
Vurrist väljalastud mesi sisaldab suures koguses vahaosakesi, veidi taruvaiguprügi ja isegi suiratükke. Suure osa sellest prahist saab kätte sõelaga, paraku kipub peenem vahapuru ka sealt läbi minema ning isegi kahekordne sõel ei eemalda kõiki tahkeid lisandeid. Siin tuleb appi meeselitusnõu.
Sobivaim on antud anumaks kasutada veidi kõrgemat ning mitte väga laia roostevaba või toiduplastist anumat. Vurritatud ja kurnatud mesi valada selitusnõusse, ööpäeva jooksul kerkivad sõelast läbi läinud vahaosakesed, samuti ka õhumullid pinnale. Vahapuru saab sealt kokku koguda kasvõi roostevaba tordilabidaga. Kuna isegi kõige ettevaatlikuma koorimise korral eemaldatakse pealmisest kihist arvestatav kogus mett, on soovitav riismed korjata purki, mida hoida soojas kohas. Ka seal tekib mõne aja jooksul kihistumine ning mitme selitusnõu koorimise järel saab ka purgist eraldada veidi kallihinnalist maiust.
Peale mee selitamist on vaja see villida väikepakenditesse, selleks on nõu varustatud meekraaniga. Purkide täitmisega on vaja juba eelnevalt arvestada, seega on tühi anum soovitav asetada lauale või spetsiaalsele alusele, vaevalt kedagi vaimustab täidetult vähemalt 50-kilose meetünni maast taburetiservale upitamine. Nii võikski see asetseda nii kõrgel, et mugavalt istudes oleks meekraan sobilikult käeulatuses ja peale purgi mahuks kraani alla ka kaal.
7nbsp;
Tagasi ülesse
Mesiniku tööruumid.
Milline peaks, või õigemini võiks olla ühe harrastusmesiniku mesindusruum? Euronõuded saavad huvilised soovi korral ise internetist üles otsida, kui need tingimused kipuvad üle jõu (või mõistuse) käima, siis saab vastuse üsna lihtsalt. Võtame tähe m ära ja saame sõna esindusruum! Ja sellega ongi kõik öeldud, eeskätt peaks meega tegelemise ruum olema puhas, millal iganes võib ju tulla mõni meeostja, kellele saaks oma tootmisruumi uhkusega näidata. Pole üldse võimatu, et klient, kes esialgu plaanis osta vaid paar kilo mett, nähes kui korralikus keskkonnas mesinik tegutseb, lahkub hoopis suurema kogusega. Puhtad tootmisruumid loovad ostjale kindlustunde, et kaup on väärtuslik ja aus. Muidugi on alati võimalus oma tootmisruume klientidele mitte näidata, ja ega polegi soovitav kui meevurr on paika pandud näiteks auto kõrvale garaazi või puukuuri.
Paari taru pidajad ilmselt omale eraldi tuba vurritamiseks sisse seadma ei hakka, profimesinikud aga vajavad oma tegemiste jaoks juba tervet suurt hoonet. Kui tootmine selle kahe variandi vahele, piisab täiesti ühest spetsiaalselt selleks sisseseatud ruumist. Kasutades ise juba mitmeid aastaid spetsiaalset vurritamis – pakkimisruumi ja näinud ära selle eelised kui puudused, pakuks siinkohal mõned mõtted.
Esiteks oleks kindlasti vajalik eraldada puhtad ja mustad tööd, see tähendab et kõik tegevused mis on seotud lahtise meega peaksid olema ühes eraldiasuvas ja väga puhtas ruumis. Põranda katteks soovitaksin klinkerplaate, lihtne puhastada ja kui talvel ruumi ei köeta pole karta plaatide pragunemist läbikülmumise tõttu. Kaasaegsed värvid on üsna pesemiskindlad, nii võib seinad ka värvida, ometi oleks kergem puhastada plaatidega kaetuid, lihtsuse huvides võib seinte katteks kasutada spetsiaalseid paneele. Arusaadavalt on mugavam vurritamisega tegeleda soojas ruumis, nii on tarvilikud ruumi hea termoisolatsioon ja kütmisvõimalus. Hoolika soojustamise käigus muutub töötuba suhteliselt hermeetiliseks, liigse niiskuse eemaldamiseks on vajalik ruum varustada sundventilatsiooniga. Ehituse käigus on kasulik arvestada ka sellega, et hiljem poleks vaja pidada lõputut võitlust sissetungivate hiirte ja kui samas ruumis säilitatakse ka raame, siis kärjekoidega.
Seadmete ja töölaua paigutus tuleb hoolikalt läbi mõelda, et saaks tegutseda võimalikult operatiivselt, nii võiksid lahtikaanetamise koht, meevurr ja vurritamist vajavad raamid asuda üksteisele suhteliselt lähedal. Viimased tuuakse vurriruumi enamasti kärjekandekastiga, see oleks hea asetada madalale lauale või muule alusele vältimaks sagedast kummardamist kärgede tõstmisel. Mõeldav on ka selline variant, et täiskärjed või korpused tuuakse käruga mesilast kohale ja veeretatakse läbi seina ulatuvat rullikteed mööda vurritamisruumi.
Vanad meevurrid olid ilma jalgadeta, kui on kasutusel veel selline, oleks hea asetada see nii kõrgele alusele, et mett saaks kraanist läbi sõela sobivasse 10 – 15-liitrisesse nõusse lasta mis täitumisel tühjendatakse meekraaniga selitusnõusse. Selle asukoht mesindusruumis peaks võimaldama mett mugavalt väikepakenditesse villida, seega jällegi põrandast kõrgemale paigutatud, et kraani alla saaks asetada purke, vajadusel peaks mahtuma sinna ka kaal. Tore oleks ju meepakendamise töökoht hoopis eraldi tuppa seada, enamasti pole väiketootmisel see siiski majanduslikult või ehituslikult mõeldav, niisiis piisab ka sellest, kui vurritamine toimub ruumi ühes küljes ja pakendamine teises.
Oluline on ehituse käigus hoolikalt läbi mõelda elektrivarustus. Esialgu võib ju tõesti tunduda, et piisab vaid paarist pistikupesast, kui aga käsitsi vurri ringiajamisest villand saab ja hangite omale elektrivurri, seejärel elektrilise kärjekaanetusnoa, siis meesegaja, elektroonilise kaalu ja tulemuseks ongi põrandal pikendusjuhtmete rägastik. Seega olgu pistikupesasid pigem rohkem kui vähem. Samuti on mugavaks töötamiseks vajalik hea valgustus, päris keset lage paigutatud lampide puhul langeb valgus selja tagant ning enda vari kipub tegevust segama niisiis võiksid valgustid asetseda neis kohtades, kus tegelikult tööd tehakse.
Kärjehoidla võiks siiski asuda eraldi, sobiva koha puudumisel ja tööruumi piisava suuruse korral võib selle ka samasse sisse seada. Oma kasutuskorda ootavad raamid saab paigutada selleks ehitatud kappi sinna spetsiaalselt kinnitatud toetusliistudele rippu. Samuti sobivad raamide hoidmiseks kinnised kastid või tühjad tarukorpused, mis hiljem ruumi kokkuhoiu mõttes üksteise otsa saab tõsta. Viimaste variantide puuduseks on sobilike raamide veidi raskem kätteleidmine.
Tagasi ülesse
Kanarbikumee kobesti.
Nii kanarbiku- kui ka lehemesi on väga viskoossed mistõttu ei taha see kärjekannudest sugugi välja tulla. Isegi soojendamine ei anna alati soovitud tulemust, sest ka kärjed muutuvad soojaga pehmemaks ning deformeeruvad kergemini. Sitket mett saab kergemini kätte, kui meekärge enne vurritamist kobestiga töödelda.
Pildil olev meekobesti on tehtud kahest 6X12cm tekstoliitplaadist ja galvaniseeritud 1,6mm naeltest. Alumine plaat on paksem, 6mm-ne, sinna on puuritud kärjekannumustris 2,2mm augud milledest naelad on läbi pistetud. 6mm pikkuste vahepukside abil on teine plaat paksusega 3mm kinnitatud poltidega esimese külge, samuti on teise plaadi küljes käepide. Veidi suuremad augud lubavad naeltele väikese loksumisvõimaluse, see omakorda vähendab kärjele kobestamise ajal tekkivaid vigastusi, plaatide vahega määratud vertikaalsuunaline lõtk võimaldab kobestada ka suirakannudega meekärge, naelad mis satuvad suirakannu tõusevad lihtsalt kõrgemale.
Kobestamine ise käib niiviisi, et lapiti asetatud meekärg “torgitakse” ühtlaselt kobestiga läbi.
Tagasi ülesse
Kärjeisolaator.
Isolaator osutub kasulikuks abinõuks siis, kui on vajadus perele anda uus ema, aga mesilased on väga kurjad, antav ema on hinnaline või hoopis teisest tõust ehk mingil teadmata põhjusel ei ole pere antava ema suhtes leplik.
Mesipuust on vaja valida kärg, kus on umbes poole külje jagu kooruvat hauet ja veidi mett, mesilased tuleb viimseni tagasi tarru pühkida ning raam asetada isolaatorisse. Nüüd lasta sinna antav ema koos saatemesilastega, seda on siiski soovitav teha ruumis kuna ema võib kogemata minema lennata. Kui emata peres sobivat haudmeraami ei ole, võib selle võtta mõnest teisest perest. Tarru tagasi pandud isolaatoris võib ema olla mitmeid päevi, noored mesilased peavad teda kohe omaks ja moodustavad saatjaskonna, enamasti hakkab paarunud ema ka munema. Peamine on et noortel kooruvatel mesilastel jätkuks toitu, kui raamil oli kooruvata hauet rohkesti, on vaja ülejärgmisel päeval kontrollida ega mesilaste hulk vähese ruumala kohta liiga suureks pole läinud.
Pildil olev isolaator on tavalisest terasvõrgust, kui aga teha selle üks külg emalahutusvõrest, võib sellist asja edukalt kasutada ema munemise piiramiseks. See isolaator siin on tehtud meetripikkusest ja 6cm laiusest tsinkplekiribast, mille servad on 10mm laiuselt täisnurga alla valtsitud. Peale sobivatesse kohtadese sisselõigete tegemist on painutatud see nii, et kärjeraam sinna täpselt sisse mahub. Külgedele on tinutatud 2mm silmaga võrk, isolaatori ülemisele äärele jäikuse andmiseks on sinna klammerdatud serviti asetsevad raamivaheliistud.
Tagasi ülesse
Raamivaheliistude puhastamise abinõu.
Pesalae tihendamisel mätsivad mesilased vaheliistude külge hulgaliselt taruvaiku, sügisepoole kui kunstkärgi enam korralikult ei ehitata ja mesinik neid enam tarru ei pane, sätitakse sinna ka vahaülejäägid. Nii muutuvad raamivaheliistud tasapisi “jämedaks” ning ei sobi enam peale lahtikangutamist oma kohale tagasi. Tarukontrolli käigus nende puhtakskraapimine pikendab ebasoovitavalt aega, mil mesilaspere on avatud, seega on õigem vahetada liistud puhaste vastu ning eemaldatute korrastamisega tegeleda hiljem. Paarikümne puhastamine eriti probleemne pole, kui aga sügisel perede koondamisega sigineb neid sadades, on sellise hulga läbitöötamine üpris aeganõudev.
Mina kasutan liistude massilisel puhastamisel 10X10cm terasplekitükki paksusega 1,5mm, mille ühest äärest on 2cm küljepikkusega täisnurkne kolmnurk välja lõigatud. Väljalõike mõlemad küljed on teritatud risti pleki pinnaga. Kinnitanud abivahendi kruustangide vahele, tõmban käega kergelt surudes pool liistu sellest nurgast läbi, nii puhastan ühe liigutusega kaks külge korraga ning kahe tõmbega ongi üks ots puhas. Nüüd puhastatud pool pihku ja veel kaks kiiret tõmmet.
Pole küll arvet pidanud, palju tunniga puhtaks kraapida jõuab, aga silma järgi otsustades sadades.
Liistude massilise puhastamise tulemusena tekib suur hulk prügi, mis sisaldab ka märkimisväärsel hulgal taruvaiku. Seda väärtuslikku kraami on võimalik vee abil ülejäänud prahist eraldada. Selleks puistada taruvaiku sisaldav praht külma vette ja segada hoolikalt kuni kogu ollus on märgunud. Segamise lõpetamisel tõusevad kergemad osised, nagu puidupraht ja vahatükid pinnale, taruvaik on aga raskem ja vajub põhja. Mõned minutid peale segamise lõpetamist võib veepinnalt paksema kihi lusikaga ära korjata, seejärel kallata ettevaatlikult ära ka suurem osa vett. Nõu põhja jäänud taruvaik valada sõela peale nõrguma. Päris kuivaks saamine võtab mõned päevad aega, olgu siinkohal meenutatud, et päikesekiirgus ja liigne temperatuur mõjuvad mesindussaadustele halvasti.
Tagasi ülesse
Käsiajamiga vurrile elektrimootor.
Käsitsi mee vurritamine on võrdlemisi tüütu tegevus, eriti kui mesi on viskoossem ja ei taha raamidest välja tulla, seetõttu olen paigaldanud ammu oma vurridele elektrimootorid, järgnevalt mõned soovitused neile, kes samuti ei viitsi liigset füüsilist tööd teha.
Algatuseks on vaja leida kusagilt rikkis automaatpesumasin, sealt saab rihmaratta, rihma ja laagrid koos laagripesadega. Äraviskamisele mineva tolmuimeja küljest saab mootori, assünkroonmootor ei kõlba, sest tema pöörlemiskiirust ei ole võimalik lihtsate meetoditega reguleerida. Lõpuks on vaja mõne vana raadioseadme küljest eemaldada toiteterfo, neli dioodi numbritega vahemikus 242-248 ja elektrolüütkondensaator pingega 100V või rohkem ning mahtuvusega 100-500mF.
Mootori võib korrasoleku kontrollimiseks lülitada hetkeks vooluvõrku, kuid mitte rohkem, kui paariks sekundiks, koormuseta mootori pöörded lähevad liiga suureks ja kollektor võib puruneda.
Vurri pöörleva sisu ülemine ja alumine ots on toetatud puksidele, need tuleb asendada kuullaagritega, nii töötab vurr sujuvamalt, pealegi sööks veorihma pingsuse tõttu tekkiv ühe puksi külghõõrdumine selle paari aastaga ovaalseks. Ülemise laagri võib paigaldada nii peale kui ka allapoole toetuslatti vastavalt sellele, mismoodi paremini sobib. Kuna vurri võlli otsad ei ole nii pikad, et sinna annaks kinnitada veetavat rihmaratast, tuleb ühte neist pikendada sobiliku sise- ja välisläbimõõduga torujupi (1/4″)abil. Toru sisepind keermestada 2cm ulatuses või keevitada sinna 8mm polt rihmaratta kinnitamiseks, seejärel töödelda ots viiliga kooniliseks nii, et ratas sinna tihedalt ja mitte eriti laperdades istuks. Kumba otsa ülekanne ehitada on maitse küsimus, siiski soovitan teha see pigem vurri põhja alla, sest ülemise ajami korral võivad konstruktsioonid jääda veidi vurritamist segama.
Suurem probleem on mootori võllile kinnitatava vedava rihmarattaga, nii väikest leida on keerukas, seepärast on ilmselt tarvis kasutada treiali abi, vajalik ülekandearv on 1/10, kerge kõikumine siia või sinnapoole ei ole määrav. Mootori paigaldamisel peavad rihmarattad asuma võimalikult ühes tasapinnas liigsest hõõrdumisest tekkiv võimsuskao, samuti rihma kulumise vältimiseks. Rihm võib jääda küllaltki lõdvalt, pingutatult tekib asjatu koormus mootorile, kindlasti peab jääma võimalus veidi pingsust reguleerida.
Mehhaanilise osaga õnnelikult hakkama saanud tuleb asuda elektrilise osa kallale. Peale trafosüdamiku lahtivõtmist kerida maha pealmised ehk sekundaarmähised, alles jääb vaid 220V mähis ehk primaarmähis. Sinna peale kerida uus sekundaarmähis 50 voldi saamiseks, traadi läbimõõt 0,8mm või veidi rohkem, kuid liiga jämeda traadi korral ei pruugi mähis ära mahtuda, väljavõtted teha teha alates 20 voldist iga 5V järel. Traadi keerdude arv 1V jaoks arvutatakse valemiga w=k/S, kus “S” on trafo metallsüdamiku ristlõike pindala cm2 ja “k” on koefitsient lintsüdamike korral 35 ning plaatsüdamikel 45. Dioodid ühendada sillana, trafost mähise algus ühendada silla ühte otsa, väljavõtted läbi valiva lüliti teise, kondensaatori pealt lähevad juhtmed mootorisse. Mootori pöörlemissuuna muutmiseks saab tumblerlülitiga ringi lülitada staatorimähised. Joonise asub siin.
Kes ei soovi hakata rihmülekannet ehitama, võib kasutada vana elektridrelli, selle saab kinnitada otse vurri võllile, paraku teeb reduktor võrdlemisi palju müra, kui drelli lüliti ei võimalda pöörete reguleerimist, on pingeregulaatorit ikkagi tarvis. Olgu öeldud veel see, et sellise konstruktsiooni jaoks sobib vaid aeglaste pööretega drell, poest säästuhinnaga hangitud riist põleb läbi esimese veerandtunni jooksul.
Kellel trafo kerimiseks pole piisavalt viitsimist, oskusi või materjali, tasub osta Tallinnast Luise tänava poest “Noor tehnik” LATR-i nimeline seade (vene keeles laboratornõi transformator).
Kui suuremaks vurri ümberehitamiseks läheb, ei tohiks jätta meevurrile jalgu tegemata. Paigaldama peab võrdsete vahedega kolm jalga, üks neist diagonaalis teisele poole meekraani. Jalgade pikkus võimaldagu vabalt just teie kasutatava meenõu panekut kraani alla + veidi vaba ruumi. Mugav on teha jalad nii pikad, et nad ulatuksid vurri ülemises servas oleva rõngakspainutatud vinkli alla ning sinna poldi abil kinnitada, teine kinnituspunkt on vurri allservas olev metallvits. Materjaliks sobib mistahes 2mm või paksema seinaga nelikanttoru 20 X 20 või enam, minu vurri jalad on tehtud vanade koolilaudade metallraamidest.
Tagasi ülesse
Paberimajandusest väikemesilas
Kas väiksemas mesilas on vajalik paberimajandus? Vastus sellele küsimusele oleks ilmselt küllaltki lihtne, kui ikka mesinik suudab kõigis oma tarudes toimuva meelde jätta, siis ilmselt mitte. Kellel mesilasperesid on vaid kolm-neli, pole ilmselt vaja märkmeid tegema hakata, suurema arvu perede puhul on selle meeldejätmisega nagu ikka, esialgu tundub kõik selge, nädal hiljem aga tuleb juba mõtlema hakata, et millises tarus oli nüüd näiteks kaanetatud emakupp, millises vaja ema vanuse tõttu vahetada. Mitmeid tarusid üle kontrollides leitakse ka kindlasti üles see õige, kuid segades siinjuures mesilasi nende töö juures ja raisates enese kallist aega. Seetõttu soovitan mina pidada mesilapäevikut, kuhu kantakse kuupäevaliselt sisse kõik taru läbivaatusel tehtud toimingud, märgitakse mesipuus olevate raamide arv, meekogus ja muu pere seisukorra hindamiseks vajalikku informatsioon. Kindlasti on paljudel mesinikel päevikud mesila kohta olemas, alljärgnevalt kirjeldan oma meetodit märkmete tegemisel.
Kasutan päevikuna paksemat ruudulist kaustikut, millel on lehtede esiservad 4 kaupa astmeliselt kahe ruudu jagu lühemaks lõigatud, selliselt jaotatuna mahuvad sinna 23 taru andmed, lõppu jääb veel paar lehte märkmete jaoks. Ühe taru aastased vaatlused kannan ühele leheküljele, selle ülaservas esimesel ruudureal on kirjas mesilasema vanus. Edasi on leht jaotatud tulpadeks, kahe esimese ruudu laiusesse tulpa kirjutan taru läbivaatuse kuupäeva, neljas järgmises ruudutulbas on kirjas haudme kogus ja kvaliteet, meekogus tarus, pesaruumi puhtus ja neljandana kärjeehituse intensiivsus. Neisse ruutudesse panen tarukontrolli ajal mesilastele hindeid nagu koolipoistele, näiteks kärjeehitusel “0” tähendab seda, et lisatud kunstkärge ei ole kasutusse võetud, loogiline järeldus on ema puudumine või sülemlemistung, hinne “5” märgib aga kiiret kärjeehitust, seega on perega kõik korras ja korje progressiivne. Küllalt oluline on hinnata ka taru puhtust, paraku on juba nii, et mõned pered suudavad hoida pesaruumi puhtamana, teised mitte. Sodine ja vahapurune tarupõhi on viljakas taimelava mitmetele haigustekitajatele, mesilased kannavad need aga laiali, nii saastub pahalastega mõne aja jooksul kogu mesila.
Järgmistesse nelja ruudutulpa kannan raamide liikumise tarus, seega ühte tulpa kirjutan kunstkärgede arvu, teise ülesehitatud kärgede, kolmandasse meekärgede ja viimasena kogu raamide arvu tarus, vastava raami lisamist või eemaldamist tähistan plussi või miinusega, magasini tähistan vajalikku lahtrisse tähega “M”.
Nende kaheksa tulba abil ongi mesilasperest juba paberi peal päris hea ülevaade olemas, kuid ikkagi oleks vahel veel vaja muid märkmeid ka teha, selleks kasutan ära ruudurea ülejäänud pikkuse, seal on lahter “märkused”, omades piisavalt väikest käekirja ja kasutades lühendeid mahub sinna täiesti piisavalt lisainformatsiooni.
Iga järgmise aasta kannan uuele leheküljele, samas võib ju ka kasutada õhemat kaustikut või vihikut ning võtta järgmisel aastal uus, nii ei muutu päevik aastatepikkusest kasutamisest liiga “kapsaks”. Päevikut võib pidada ka digitaalselt, arvutipõhise päeviku teemat on käsitletud siin.
Olen lugenud ka soovitusi märkida vajalikud andmed paberilehtedele, neid aga hoida ärakadumise vältimiseks tarudes, see idee pole siiski parim, kogu mesila andmed on niimoodi laiali ja vajalike tööde eelneva planeerimisega on raskusi.
Peale selle peab tulenevalt tauditõrjeseadusest pidama arvestust mesilas kasutatavate veterinaarravimite kohta. Blanketi arvepidamiseks saab alla laadida siit.
Et maksu- või veterinaarametiga arusaamatusi ei tekiks, tuleb pidada müüdud meekilode kohta arvestust. Üks näide, kuidas seda teha Exel-i tabelis asub siin.
Ambitsioonikas mesinik, kes asub taotlema toetust peab kirjutama äriplaani. Selle lahutamatuks osaks on eelarveprognoos, mille saab koostada selle tabeli abil.
Tagasi ülesse
Lamavtaruaru ehitamine.
Taru ehitamine, olgu selleks siis lamav- või korpustaru, on suhteliselt keerukas ja suurt täpsust nõudev töö, õnneks on enamik mesinikke piisavalt lahtiste kätega ja kui veidigi puutööst aimu, pole ka korraliku mesipuu tegemine ületamatu ettevõtmine. Tarujooniseid võib internetist leida laias valikus. H.Taltsi raamatus “Tegelik mesindus” on samuti asjalikud juhendid olemas nii 16-raamilise kui ka 25 raamilise taru ehitamiseks. Et valikut veelgi mitmekesistada, panin siia omapoolse variandi lamavtarust.
Nüüd aga mõned üldisemad näpunäited.
16-raamilist taru ma tegema hakata ei soovitaks, see jääb korralike tugevate perede pidamiseks liiga väikeseks. 25-raamilisel on pesaruum mõttetult pikk, mesilased armastavad rohkem kõrgustpidi areneda, kuigi tagalendla või esiseina tehtud kahe lennuava puhul on sellisesse hea asustada kaks väiksemat perekest hilisemaks ühendamiseks. Ka mina ei täida oma mesipuid lõpuni, täisraame panen vaid 21, pesamahu suurendamine toimub pooleraamiliste ning koorimismagasinidega. Kes soovib, võib ehitada korpustaru, peamine on see, et tarud võiksid olema ühesugused, nende lahtikäivad osad, nagu vahelauad, lennulauad ja korpustarude põhjad oleksid omavahel vahetadavad, see on eriti vajalik kevadise suurpuhastuse ajal.
Mitmed vanemad allikad soovitavad mesipuu ehitamisel kasutada laudu paksusega 23-25mm, milleks nii paks materjal kasulik on, pole ma siiani mõistnud. Puit on piisavalt hinnas ja tõesti ei ole mõtet ehitada nii rasket mesipuud, mida tühjast peastki mitme mehega tõsta vaja oleks. Nii soovitangi kasutada materjali, mille paksus ei ületa 14-16mm, parim on täispunnlaud, siis ei teki hiljem kõmmeldumise tulemusena tuult läbi laskvaid pilusid. Laudade laiused ei tohiks ületada 100mm, ikka jälle selle pragude tekkimise vältimiseks.
Enamasti lüüakse taru kokku naeltega, kui tahate aga teha tõeliselt tõhusa mesipuu, oleks parem kasutada kruvisid, ehituskvaliteet tuleb veidi täpsem ja sügisniiskus ei kipu teie taru mõõtmeid nii kergesti muutma.
Pesaruumi põhi on minu joonisel küll risti taru kinnitatud laudadest, samahästi saab selle teha ka niiskuskindlast vineerist. Kel seda materjali käepärast, võib vineerist teha terve pesaruumi, parim idee see siiski pole, sest tegu pole hingava materjaliga.
Esi- ja tagaseina toppeks kasutan kivivilla, põhjad võib soojustada ka penoplastiga. Mesipuu otsaseinad on aga hoopis ühekordsed, suveajal pole lisasoojustust sinna vajagi kuid talveks pannakse nagunii otsamatid, milleks siis materjali raisata.
Katuse konstruktsiooni pole minu joonisel välja toodud, eks igaüks teeb selle vastavalt võimalikule materjalivalikule, olulised vaid kaks asja, esiteks peavad sinna alla ära mahtuma magasinid ja jääma veidi ventilatsiooniruumigi. Teiseks on vaja katus ehitada tihedalt tarule sobituv, et sügisel vältida meevargile kippuvate putukate ligipääsu.
Milline mesipuu väljast paistab, on puhtal kujul ehitaja fantaasia küsimus, sisemõõdud on tunduvalt olulisemad, siinkohal mõned tähtsamad andmed: pesaruumi esi või tagaseina ja kärjeraami otsaliistu vahele peab jääma 7mm laiune vahe, kitsama puhul vaigutavad mesilased raami seina külge kinni, laiema puhul ehitavad sinna kärje, mõlemad variandid on samavõrd halvad, sest takistavad raamide tõstmist ja nihutamist. Põhja ja raami alumise liistu vahe ei ole nii kriitiline, orienteeruv väärtus oleks 15-20mm. Magasiniraami alumise ja pesaraami ülemise liistu vahele peab samuti jääma 7mm.
Lõpuks lühike pildiseeria tegelikust ehituskäigust: algatuseks on nurgapostide külge kinnitatud taru esi- ja tagasein ning paigaldatud lennuava tunnelid. 1. pilt Peale toppe ja selle kattelaudade paigaldamist on paigaldatud põhi, taru sisemõõdud fikseeritakse šablooniga. 2. pilt Eriti olulised on šabloon ja pitskruvid ühekordsete otsaseintega taru puhul, otsad nimelt säilitavad pesaruumi kuju. 3. pilt
Tagasi ülesse
Söödanõu ehitamine.
Hoolimata raamsöödanõude massilisest kasutamisest on paljud mesinikud leidnud otstarbekama talvesööt anda perele pesaraamide peale pandava söödanõuga. Neid on mitmesuguse ehitusega, põhimõte on aga sama, pesa keskosast eemaldatakse raamivaheliist ja tekkinud pilu kohale asetatakse söödanõu. Sellise meetodi eeliseks see, et antav siirup ei jahtu maha pesast kerkiva soojuse tõttu, söötmise ajal ei pääse mesilased mesinikku segama ega upu nõu täitmisel siirupisse. Ootamatult jaheda sügise korral võib aga pealt söötmine olla ainuke hea lahendus, kuna mesilased kipuvad juba kobarduma ja raamnõust enam hästi toitu vastu võtta ei taha. Ainukese puudusena saan nimetada vaid tülikama pealt soojustamise, seepärast peaks nõu olema võimalikult madal.
Minu poolt pakutava pealtsöödanõu joonis asub siin. Ehituseks kasutasin korralikult kuivatatud kuuselaudu, mis pärast kuivamist hööveldasin 14mm paksuseks. Koostamisel kasutasin peale kruvide veel liimi vältimaks võimalikust ebatäpsusest tekkivaid lekkeid. Sisepinnad katsin kuumapuhuri abil õhukese vahakihiga, põhi on altpoolt niiskuse imamise vähendamiseks värvitud. See osa, kuhu mesilased pääsevad, on kaetud klaasiga, söödaruum soome papiga, mõlemad on otsalaudadesse saetud soontes pikisuunas nihutatavad, keskelt hoiab neid kahe kruviga kinnitatud piklik plaadike.
