Türgi koopad ja kindlused
Kui vahetult peale kiiret mesindushooaja lõpetamist on võimalik soodsa viimase hetke paketiga nädal Türgis veeta, siis pikalt ma mõtlema ei hakka.
17-nda septembri hilisõhtul tervitabki meid Antalya sume soojus. Mina saan passi päevakohase templi, Kaire millegipärast eilse kuupäeva oma.
Avatud tagumiste ustega buss ootab parklas, kohvrite asemel lebab pagasiruumis õiglast und magav juht. Kui teised reisilised kohvritega saabuma hakkavad, ajab mees end mörisedes üles, riietub ning sõit Alanya poole võib alata. Juba esimeste kilomeetritega saab selgeks, et roolis on kogenud juht, kes saanud koolituse maailma parimatelt, nagu näiteks Ott Tänak ja Sebastian Ogier. Tema selja taga istudes on mul võimalus pilk spidomeetrile heita, mis asulates kipub näitama ligi sajakilomeetrist tunnikiirust, maanteel aga tunduvalt üle selle. Hooldusmeeskonnal tasuks masinale igaks juhuks pilk peale visata – alates 160km tunnis on tunda väikest vibratsiooni…
Madallennul hotelli jõudnutena paneme oma nimed kirja, võtmeid jagavale noormehele pilgutan silma öeldes, et eelistaksin kõrgema korruse tuba. Poiss panebki valmisvaadatud võtme kappi tagasi ja annab uue öeldes poolihääli, et see info peab jääma vaid meie vahele. Tagantjärgi seda siin kirja pannes loodan siiski, et tal selle pärast pahandusi ei tule.
Nurgapealne tuba pole midagi erilist, siiski piisavalt ruumikas, rõdult avaneb vaade teispool tänavat kohisevale Vahemerele, kahel õhtul jälgime tasuta valgusšõud vette raksatavate välgunoolte näol. Kell kolm öösel ei tasu avatud restorani enam otsima minna, maiustame kaasavõetud kiirnuudlitega ja poeme voodisse.
Teisel korrusel olev restoran alustab tööd pool kaheksa, seega on igahommikune äratus kell 7. Muidugi ei tasu odavama otsa hotellides oodata Micelini tärnidega pärjatud eineid, aga kõhu saab täis ja toitu jagub nii mõnelegi mitte just sõbraliku naaberriigi esindajale kottigi toppimiseks.
Keskpäevaks on kokku lepitud rendiauto kättesaamine ning seni püüan leida võimalusi enam-vähem talutava hinnaga internetti. Lennujaamas küsiti SIM-kaardi eest 50 eurot, avaldasin oma arvamust sellise röögatu hinna üle kohemaid minema kõndides. Täna hotellist paar tänavat eemal saan veidi suurema mahuga kaardi täpipealt 2,5 korda odavamalt.
Otseteed rendifirma kontori poole suundudes satume korrusmajade vahel asuvasse banaaniistandikku, murrame sealt läbi ja jõuame Naula iidse linna varemete juurde. Resraureerimisega pole siin vaeva nähtud ja ilmselt on vaid aja küsimus, mil keegi ärimees kesk Mahmutlari linna asuvale kivihunikutega täidetud tühermaale hotelli püsti paneb.
Meile pakutakse valget Fiati, mis välimuse järgi otsustades on ka paremaid päevi näinud. Salong on siiski puhas, mootor töötab ühtlaselt, ja lõppeks ega ma seda masinat ostma ei hakka, peamine kui nädala tõrgeteta vastu peab. Pildistan üles kõik kerel olevad kriimud-kraamud ja nurisen pikalt armatuuris põleva kollase hoiatustulukese üle, mis peaks tähistama mingi pirni läbipõlemist. Kogu selle arutelu tulemusena saame hinnast veel kümneka alla. Pole muidugi märkimisväärne võit, pigem selge signaal rentijale, et olen üsna tähelepanelik ja masina tagastamisel pole mõtet mingeid vanu vigu minu süüks ajada.
Hotellis on kätte jõudnud lõunasöögi aeg. Hommikueinest üle jäänud kummise konsistentsi ja arusaamatu maitsega vorstlõigud on tükeldatud pruunikasse kastmesse. Kana, liha, kartulid, riis, hulk erinevaid salateid – tipprestoranist asi kaugel, vähenõudlikum inimene leiab kindlasti sobiva.
Sööme kõhud korralikult täis ja kuigi uksel on kiri, et toitu välja viia ei tohi, pätsame paar vahvlit ning sõidame Syedra iidse linna varemeid uurima.
9 sajandit tagasi asutatud sadamalinna mereäärsest osast pole eriti midagi järgi, 400 meetri kõrgusel asuva ülemlinna müüride vahel mürisevad traktorid ja askeldavad restauraatorid, püüdes päästa seda, mis iidsetest aegadest säilinud on. Ja seda polegi vähe, mäeküljel on rohkesti müüre, mitu sammastega ääristatud alleed, vee kogumise paagid, elamud ja palvelad.
Oleme oma ringkäiku lõpetamas, kui mul õnnestub koperdada ühe teerajast väljaturritava puujuure otsa ja seda nii õnnetult, et suurest varbast hakkab rohkesti verd lahmama. Esmaabina lähevad käiku paar salvrätikut, seejärel nende kilepakend. Tänaseks on siis reisitud, liipan autoni, esimeses ettejuhtuvas apteegis soetame rikkaliku assortimendi plaastreid ja sidemeid ning suundume hotelli ravile.
Õhtusöögi eel on kohtumine reisifirma esindajaga, kes pidavat eile saabunuile edastama hulga olulist teavet. Tegelikult midagi põrutavat ei kuule – ärge jooge kraanivett ning hoiduge jääkuubikutest. Keegi grupist küsib auto rentimise kohta. Paari lausega tambitakse see idee mutta – väga kallis ja liiklus väga ohtlik. Kui julgen kommenteerida, et mul juba auto hotelli ees, vaatab mees mind nagu pooletoobist pensionäri rõhutades, et kõige selle eest reisikorraldaja ei vastuta.
Et mitte päev-päevalt kõike kirja panema hakata, kirjeldan järgnevalt vaid mõningaid kohti, kus selle nädala jooksul käidud sai. Nagunii ei õnnestu kogu mägede ja orgude ilu ning iidsete hoonete hõngu ei sõnas ega pildis täielikult esitada.
Ormana, omapäraste majadega väike külake mägedes. Seintesse on kivide vahele lisatud välispinnalt ilusti näha olevad pikipalgid. Risti hoiavad neid paigal pulgad, mis justkui nööbid pinnast välja turritavad. Kitsad ja vaiksed tänavad, nagu keskaega oleks sattunud.
Peatänava ääres märkan juuksurisalongi, mille sisustus nii mõnelegi Tallinna omale silmad ette teeb. Tagasihoidlik soengumeister ei mõista sõnagi inglise keelt, kutsub kõrvalpoe näitsiku appi ja kahepeale teeme selgeks, et minu paruka võiks märksa lühemaks teha. Teenus on kiire ja korralik, koos muude näos olevate karvade piiramise, peapesu, lõhnastamise ja massaaži eest küsitakse vaid 7 eurot.
Green Canyon. Tegelikult hoopis veehoidla kõrgete mägede vahel, kuhu viib närvekõditavalt käänuline tee. Sadamas seisab suur katamaraan, mis parasjagu inimestega täitumas. Astume pardale ja küsin säravvalges ülikonnas kaptenilt reisi tingimuste kohta. Tema jälle vastu, et kas olete ka selle grupiga? Tunnistan kurblikul ilmel, et tegelikult ei ole ja tulime niisama proovima, äkki saab kah peale. Ka kapten näib veidi kahetsust tundvat andes teada, et kahjuks on laev poolakaid paksult täis. Laskmata end keeldumisest häirida sõidame automootori protestiva kiunumise saatel veel kõrgemale mägedesse nautides nii eemalt lähenevat sinakasmusta äikesepilve kui lummavaid vaateid rohekassinisele veele.
Side Su Kemeri-2. Tegu on kõrgetele kaartele toetuv kanaliga, mille abil mägedest Side linna vett juhiti. Asub see otse rohelisse kanjonisse suunduva tee ääres, peale orgu on parkla, tuleb minna lambaaiast läbi ja paremale pöörates jõuab otse postide alla välja.
Sapadere Canyon. Kitsas, kohati alla 5 meetri laiune kanjon püstloodis taevasse kõrguvate kaljude vahel. Kui varasel ennelõunal kohale jõuame, on parkla pooltühi. Vaevu oleme jõudnud piletid soetada kui saabub mitu bussi ja vältimaks rahvamassis tunglemist teeme kaljuservale kinnitatud 700-meetrisel laudteel üsna tempokat sammu.
Kanion lõppeb kose ja tillukese järvega, kus külmakindlamad inimesed sulistamas käivad.
Ahvatlevate vaadete ootuses pöördume tagasiteel kõrgustesse suunduvale trepile. Poolde mäkke saab astmeid mööda, edasi läheb vaid kitsuke jalgrada. Turistid jäävad maha, vaid üks noorpaar otsustab meie järel edasi rühkida.
Männid näivad kasvavat välja otse kivide seest ja alusmets praktiliselt puudub. Rajale langenud pikad okkad teevad tee libedaks ning astumisel tuleb üsna hoolikas olla, pealegi on mul varba lõhkumine veel päris selgelt meeles.
Mäe tipus on tõhusa konstruktsiooniga platvorm, kust avaneb vaimustav vaade. Arutleme, kuidas ehitusmaterjal siia üles saadud on, kas käsitsi tassitud või kopteriga. Noored on järgi jõudnud ning istudes pikniku pidamist keelava sildi all nosivad küpsist ja lonksavad vett peale.
Kuhugi metsa vahele näitavalt teeviidalt loeme, et 2,5km ja peaks tagasi alguspunkti jõudma. Otsime raja üles ja laskume tagasi auto juurde. Puupüsti täis parklast on isegi väljamanööverdamisega raskusi, hea et suhteliselt vara jõudsime.
Üsna Alanya lähedal asub Dim Cave, tõlkes hämar koobas, mis tungib ligi 400 meetri pikkuselt mäe sügavusse. Avar, rohkete stalaktiite ja stalagmiitega, milledest nii mõnedki inimkujude või härjapõlvlastega sarnanevad. Koopa lõpus asub väike järveke keskel püstise kaljuga, mis veidi last süles hoidva naise moodi on. Kõigist käidud koobastest kõige külmem, sees aastaringselt umbes 20 kraadi.
Cüceler Mağarası ehk päkapikukoobas. Kunagi olevat sinna koopasse peitunud külarahva pilkealuseks sattunud kääbus, sealt siis selline nimi.
Meie ees sukeldub hämarusse vanem rahvariides härra, istub taburetile ja püüab meeleolu loomiseks flööditaolisest pillist sürrreaalseid helisid välja võluda. Olles ainsad külastajad avaldame häälekalt ja käemärkidega sellise pasundamise vastu protesti. Korduvate selgituste tulemusena mõistab mees, et me ei oska tema musikaalsusest lugu pidada ning lõpuks saamegi koopa kõrvulukustavat vaikust nautida.
Lie Cave World. Legendi järgi olevat seal kunagi elanud noormees, kes armunud lähedalasuva küla tüdrukusse. Saatus aga arvas, et nende armastus on vale ning varing lahutas nad.
4 km pikkusest koopast on külastajatele ligipääs poole km ulatuses. Sammastele ja lubjakivist moodustunud kujudele lisab efekti erinevates värvides valgustus, mis kõrgete saalide lagedes rippuvate nahkhiirteni ei ulatu. Raja kõrgus ja laius on varieeruvad, seega heledate riietega sisenemine pole just parim idee. Kuigi võiks eeldada, et maa all on jahedam, siis siin külmetamise hirmu pole, õhutemperatuur on aastaringselt 28 kraadi kandis. Nagu Päkapikukoopas, on ka siin flöödimängija, kes oma pillist erinevaid helisid välja puhub. Muusikaline anne jätab mehel soovida, vaigistada teda ka ei saa – turiste on peale meie veel.
Hotelli vastas asuv rand tundub lärmavate idanaabrite tõttu liiga turistikas, lemmikuks kujuneb hoopis mõnikümmend kilomeetrit lõuna pool asuv Gazipaşa rand, kuhu mitmel päeval lainetes hõljuma sõidame. Eesti keeli ei kõla linnakese nimi just kõige viisakamalt, tituleerime ringi – Kassipesa.
Terve Alanya poolne rannaäär on täis erinevaid kindluste ja linnade varemeid. Selinus Ancient City asub otse Kassipesa kõrval kõrgel mäe otsas. Ülesse saab treppi mööda, viimase paarikümne meetri juures on ehitajatel ind otsa saanud ja edasi viib kivine rada.
Poolsaare lõunatipus asub Mamure Castle, suur arvukate tornidega kindlus otse mere ääres. Pääsmeid saab osta vaid sularaha eest, kuna meil ainsatki liiri taskus pole, lööb piletimüüja käega ja saame tasuta sisse. Müüridele pääseb mööda hämaraid käike või nii kitsaid treppe, kus kahe jalaga ühel astmel seismine pole võimalik. Kuigi taastamisel on kasutatud veidi kaasaegsemaid materjale, siis suurejoonelist üldmuljet need ei riku.
Anamur Ancient City kohta ütleb kõiketeadja Guugel, et ajutiselt suletud. Sama kordab üle ka väravas valvet pidav turvamees ja kuigi pakun, et pigistagu väikese tasu eest silm kinni, me läheme vaikselt jala edasi, siis kaamerate poole viibates antakse mõista selle kavaluse võimatusest.
Kui uksest ei saa, saab aknast! Ala on ju tohutu suur, sõidame randa ja võtame jala suuna mäenõlval paistvate ehitiste poole. Läheb vähe paremini, oleme peaaegu linna keskele jõudnud, kui meid avastatakse. Turvamees on heatahtlik ja viisakas, kuuldes et oleme Eestist soovitab lahkesti tuleval kevadel tagasi tulla, siis olevat restaureerimine lõppenud.
Keerame otsa ringi ja läheme mere äärde, kus vaid kolm kohalikku naisterahvast vees sulistavad. Ruumi on piisavalt, hoiame sündsasse kaugusesse ja sulpsame sooja Vahemerre. Muidu on tore küll, aga mingid kalad kipuvad aeg-ajalt näksima ja seda üsna valusalt.
Anamur’i poole sõit on ka omaette elamus, mööda mäekülgi kulgev rannaäärne tee on tunduvalt kõveram kui keedetud spagett. Vaatamata sellele, et kiiruse piirangud kõiguvad 30 ja 50 vahel, on klaasikoormaga auto ühes kurvis külje maha pannud ja ootame oma pool tundi, kuni kopamees tee suuremast jamast puhtaks teeb.
Side Anicient City asutati 7 sajandil ema. Autoga tulijaile on läheduses kaks hiiglaslikku tasulist parklat. Makseautomaati inglise keeles suhtlema õpetada ei õnnestu, seega jätame auto paarsada meetrit eemale teepervele.
Lunastame pääsmed ja ainuke kord, kus kasseeritavat summat ei kontrolli, maksab kohe kätte. Nimelt suudab kassiir keevitada hinnale 10€ juurde ning ulatab meile väheldase karbikese Apple toodanguga äravahetamiseni sarnaste kõrvaklappidega. Tüng tuleb ilmsiks alles kodus, nii et nuriseda pole enam mõtet, samas täitsa mõnusad klapid ja Kaire võtab kasutusse.
Kõige paremini säilinud, ilmselt ka osaliselt taastatud on amfiteater ja sammastega ääristatud peatänav. Hämariku saabudes oleme varemete vahel peaaegu ainsad külalised, tee sisse paigaldatud lambid süttivad lisades salapärast hõngu. Mööda müüri silkab saagijahilt tulnud rebane, kitsast kangialusest ilmub tumedates riietes tontlik kuju, lähenedes meile ilmse sooviga giidi mängima hakata. Suure agoraa (rahvakogunemise väljak) äärtes on sammastega galeriid, kus valvavad iidsete ülikute ja pühameeste kujud.
Tegelikult oleks sealkandis üksjagu veel avastada, paraku läheb nii pimedaks, et vaevu leiame ajaloo keskelt tänapäeva viiva värava.
Kuigi satume ka mitmetele väiksematele külaturgudele, siis suurema ostuhuvi rahuldamiseks külastame Mahmutlari laupäevaturgu, mille põhiline osa paikneb suure kaubanduskeskuse ees ning hargneb laiali mööda lähikonna tänavaid. Pargime auto ja sukeldume melusse. Kuna minu reisibotased on juba pool maailma läbi rännanud, oleks siit paras uued soetada. Leian sadade firmamärkidega jalavarjude seast endale meelepärased, müüja teatab, et need on Adidased ja maksavad 100 euri. Vastan, et kui need on Adidased, siis mina olen Türgi president. Müüja seda viimast ei usu, mida kinnitab ka hinna kahekordne langus. Kaubelda mees mõistab, kui olen mitu korda demonstratiivselt edasi kõndima hakanud, saame lõpuks 25 euri juures kokkuleppele. Võta nüüd kinni, maksin üle või mitte, jalavarjud on igatahes kerged ja mugavad, visuaalselt isegi koostekvaliteet korralik.
Auto leidmine osutub parajaks katsumuseks, oleme põhjalikult eksinud. Kui muidu võiks abi olla tuldud teed pidi tagasi minekust, siis paaritunnise seiklemise järel ei mäleta ju enam, kuskohalt täpselt ja kuhupoole keeratud sai. Tugev pool tundi ekslemist, enne kui auto üles leiame. Kojamehe vahele on pistetud mingi türgikeelne kviitung, mille järgi peaksime nüüd maksma kellelegi 60 liiri. Parkimistasu või trahv, eks küsin pärast rendifirmalt ja annan neile paar euri, küll klaarivad ise.
Viimase päeva veedame Mahmutlaris, külastame suurt kaasaegset ostukeskust, kolame ümbruskonna tänavail ja viime auto tagasi.
Transfeer saabub minutilise täpsusega, seekord suur buss, mis nii tõhusat tempot üles ei võta, kui siia tulles.
Lennujaamas pakub minu kott turvatöötajaile elavat huvi, lastakse kaks korda masinast läbi. Mida nad seal näevad, ei oska öelda, tõenäolisemalt on kõige kahtlasemad kaks rullbiskviidiga sarnanevat maiust, mis läbivalgustamisel lõhkeainepakkidega sarnaneda võisid.
Aitäh AirGuru mõnusa nädala eest!
Pilte on rohkem kui teksti vahel näha – kliki nooltele galeriis edasiliikumiseks.