Teistmoodi Tai.
Taimaaga seostub enamasti selline turistide lemmikkoht nagu Phuket. Ilmselt ka Pattaya, Koh Samui, Phi Phi ja veel mõned. Järgnevas reisikirjas neist juttu ei tule, ainuke turistikas, kus sai mõned ööd veedetud, oli Hua Hin. Karmi liiklusega koht, ligi kuuajase reisi jooksul juhtusin nägema kahte avariid, mõlemad Hua Hin’is.
Et lugejaid mitte vaevata päev-päevalt reisikirjaga, püüan teha lühidalt andes edasi vaid osa meeleolukamatest sündmustest.
Teravamaid elamusi pakuvad juba reisi esimesed minutid, kui Helsinki lennuk rattad maast lahti on saanud. Väheldane lennumasin rabeleb tuulehoogudega võideldes visates ootamatult ühe tiiva järsult allapoole. Inimesed karjatavad nagu peokülastajad, kellele on just teada antud, et tasuta buffet on ootamatult otsa lõppenud. Rohke rappimise saatel jõuame õnnelikult kohale, püüan välja haududa plaani, kuidas tagasiteel seda pooletunnist õudust vältida. 
Et võimalikult paljut näha on mul broneeritud rendiauto. Bangkoki lennujaama ees kohtun heas toitumuses nooremapoolse mehega, kes oma väheldase Mitsubishi meile ringisõitmiseks on usaldanud. Uhkelt ehitud masin, tagumist akent katab rida kleepse, vaadet esiaknast piirab klambritega originaali külge kinnitatud hiiglaslik panoraampeegel. Kuigi meistrimehed on juba tehases armatuuri tahhomeetri paigaldanud, siis omanikule sellest pole piisanud ja keset väljavaadet hiilgab suur ümmargune “kell”. Summutist kostub ebamõistlikku müra, kui omanikult nende mõirete kohta selgitust pärin vastab ta, et paigaldas sportsummuti, sest see olevat äge. Nojah, vaatevinkli teema, masin ise nagu kutsikas, hääl nagu lõvil. Kui sageli pakutakse lisavarustusena lapseistet, siis meile on pagasiruumi jäetud ratastool. Passi vaatamatagi mäletan, et kuues kümme juba vaikselt tiksub, aga ratastooli jaoks tunnen end veel liiga hästi. Protestin natuke ning ratastoolist saame niiviisi lahti. 
Liiklus on vasakpoolne ja täiesti talutav seni, kuni ei satu tipptunni ummikusse või rohkete viaduktide piirkonda. 8 miljoni elanikuga linna tänavate džunglis, kus laiad viaduktid paiknevad kahes kihis, kaotab isegi GPS reaalsustaju ning õigest teeotsast möödasõit pole üldse haruldane. Õnneks on projekteerijatel olnud oidu luua piisavalt võimalusi tagasipöördeks, nii ei pea iga eksimise korral kümneid kilomeetreid ringe tegema.
Suunatuld reeglina näidatakse, aga see ei sega kedagi. Kui on tõsine soov sõidurida vahetada tuleb autonina vaikselt soovitud suunda pressida, erinevalt Tallinna juhtidest jätab tagumine sõiduk rahumeeli vaba ruumi manöövri teostamiseks.
Maanteed on laiad ja valgustatud, nii võib oma elu ja tervist ohtu seadmata ka pimedas liigelda. Meie autole tuleb lisavarustusena installeerida aknapühkimise lapp, et varjata omaniku poolt disainikaks peetud tahhomeetri pimestavat LED-valgust. 
Vasakus reas kulgevad peamiselt rekkad kiiruspiiranguga 80km/tunnis. Lisaks kasutavad seda kahe ja kolmerattalised sõiduvahendid kulgedes täpselt selles suunas, nagu neil parajasti vaja on. Keskmises reas on lubatud 100 ja parempoolses võib juba 120-ga uhada.
Politseinikke on näha rohkesti, aga nad suhtuvad tänavail toimuvasse stoilise rahuga ega vaevu peatama isegi masinast endast umbes 3 korda kõrgema ja 2 korda laiema koormaga autot. Tihtipeale korraldatakse suurem reid kontrollides igat möödasõitvad masinat. Politseiniku juures tuleb küljeaken alla lasta ja talle tere öelda, kui nägu vähegi vastuvõetav on, lubatakse teekonda jätkata.
Maapiirkonnas annavad tooni kastiga maasturid. Nendega saab vedada kõike mis peale mahub ja seal püsib alates inimestest ja lehmadest lõpetades keskmist mõõtu kombainiga. 
Tänavatoit on hea ning tõenäosus tarbmisjärgselt ellu jääda kõrge. Teravate elamuste vältimiseks tasub üle küsida, kui äkilise maitsega pakutav roog on. Valmis tehakse see otse kliendi silma all, ühest suures potist ammutatakse kuum riis, teisest kliendi poolt valitud kaste sinna juurde. Köögiviljadega läheb kõige rohkem aega, need võetakse külmikust ning viiakse söögikõlbulikku konditsiooni suurel wok-pannil. Maitse asi muidugi, aga mereandidega toidud on head, lisaks soovitan proovida omletti, selle maitse on lihtsalt võrratu! 
Kui juhtumisi öömajas pole toidukordi ette nähtud, saab turult soovitud eine kaasa võtta. Tahke toit pakitakse plastkarpidesse. Kuuma supi tõstab kokk meisterliku liigutusega väheldasse kilekotti ja keerutab selle võluva osavusega kinni. Tundub et enamik toiduvalmistajaid võiks tsirkuses üles astuda. Samuti saab turgudel maitsta kõikvõimalikke näkse alates vakladest ja sitikatest kuni krokodillilihani. Satikad jätan proovimata, krokodill maitseb hästi, aga mikskipärast arvan, et osavalt maitsestatud loomaliha oleks sama hea olnud. 
Kindlasti tasub külastada Maeklong’i raudteeturgu, mis asub sõna otseses mõttes rööbastel. Raudruuna saabumisest antakse valjuhääldite abil teada ning paari minutiga on raudtee tühi. Ratastel müügiletid veeretatakse putkadesse ja päikesevarjud tõstetakse koomale. Esmalt ilmub nähtavale oranžis vestis politseinik noomides surmapõlglikke turiste, kes läheneva rongi taustal viimaseid selfisid püüavad teha. Rong ise liigub samuti jalakäija kiirusel, lõbus on mõlematel, nii vagunite avatud akendest väljaküünitavatel reisijatel kui vaevu mõnekümne sentimeetri kaugusel seisvatel turistidel, kõik püüavad üksteise võidu telefoniga parimaid kaadreid tabada. 
Veelgi teravamate rongielamuste saamiseks võib minna Tham Krasae surmaraudtee sillale. Loodusjõududele vapralt vastu pannes seisab see teise maailmasõja ajal vangide poolt ehitatud sild jätkuvalt püsti. Igaüks võib ette kujutada, milline näeb välja 8 aastakümmet vihma, päikese ja tuulte meelevallas olnud puit ja metall. Juba jalgsi üleminek tundub sama kindel, kui kõielkõnd kuristiku kohal ilma turvavarustuseta. Aga rongid sõidavad, kuigi umbes sama kiiresti, kui jalgrattal turule suunduv vanaema. 
Templeid ja Buda kujusid leidub rohkem kui sääski vihmaperioodil ja neid ehitatakse aina juurde. Tõeline vaatamisväärsus on Wat Chantaram ehk klaastempel. Väljaku servas asuv rohkete tornidega kaunistatud hoone on sama ilus, nagu kõik Tai templid, avara saali sisemus aga kirjeldamatult vapustav. Kümnete ruutmeetrite kaupa säravpuhtaid peegleid ja sadu maani rippuvaid klaashelmestega vanikuid valgustavad uhked kristall-lühtrid, sekka muud kulda-karda ning täiusliku läikeni poleeritud roostevaba terast. Jalgpalliväljaku mõõtu ruumi tagumises otsas on rikkalikult lillevaaside ja ikoonidega ehitud altar, millelt vaatab alla suur istuva Buda kuju. Altari esist katab suur punane vaip, millel põlvitades saab õnne ja pattude eest kergemat karistust paluda. Kui juhtub üleliigsed 2 tuhat bahti (55€) olema, võib selle summa annetada mõnele saalis asuvale väiksemale Buda kujule. Siis veeretatakse ratastega lauakesel olev kuju hõbedasel aujärjel istuva munga ette, kes annetajale õnnistuse annab ja tema eest palveid loeb. 
Teise korruse näitusesaalides on eksponeeritud sadu väiksemaid Budasid, aga ka teisi, sageli koletistena sarnanevate pühade tegelaste kujusid. Otse loomulikult on ka siin kõik kaetud peeglitega ning kõrgete vitriinide vahelt väljapääsu leidmine võib osutuda veidi probleemseks. Kahte saali ühendav kitsas koridor on taaskord palistatud Budadega, peeglite abil loodud illusiooni abil tundub, nagu ulatuks nende read silmapiirini. 
Kui kõik see kuldne ilu liialt silmi pimestama hakkab, tasub teha väike põige Thung Maha Bay vaatekohta. Lisaks lummavale vaatele mäe all laiuvale rohelusele ootab seal täiuslik põrgu! Teeäärses metsas on püsti pandud veristatud inimeste ja eelajalooliste loomade kujudest õudusfestival, mis paneb külastaja kohemaid oma karmavõla suuruse üle järele mõtlema. Igati sobiv koht saamaks teada, mis ilmel vaatab inimest dinosaurus mõeldes, sa maitsed hästi! 
Inimesed on lahked ja sõbralikud ning kui pidutsevad, siis ikka täiega! Näiteks juhtume õhtuselt poeskäigult naastes kuulma muusikat, mis tundub olevat süntees ööklubi bassist segatuna Tai rahvamuusikaga. Lootes näha midagi põnevat läheme vaatama sattudes erapeole, kus paarkümmend suuremal või vähemal määral alkoholiga tutvust teinud kohalikku pika laua taga istuvad. Saku suurhalli väärilisest helitehnikast on kõik detsibellid välja pigistatud ja visuaalselt kõige kainem mees esitab murduval häälel rahvalikke laule. Momendiga oleme tähelepanu keskpunktis ja pikemata torgatakse ka mulle õlleklaas pihku. Kuna keeldumist võidakse tõlgendada solvanguna valan märjukese klaastaarast nahktaarasse ringi ja juhtides osavalt seltskonna tähelepanu vahepeal vait jäänud lauljale, teeme kiirelt vehkat. 
Noa laeva kujutava templi juures käib selline möll, et kaalun hetkeks, kas tasub oma nina sinna üldse toppida. Üks ettevõtmise organisaatoritest veab ratastel järgi kuupeetrise mahuga kõlarit ning mürtsuva muusika saatel käib tants päripäeva ümber templi. Teine mees hoiab käes buketi jagu keppe, mille küljes olevate pesulõksude vahele raha saab panna, iga rahatähe kinnitamist saadavad valjud rõõmuhõisked.
Kalongi rannakülas on viljakuse pidustuste lärmakas teatrietendus toonud lavale näitlejad, kes imiteerivad seksuaalse alatooniga liigutusi sellise entusiasmiga, et tekib küsimus, kas peaks plaksutama või esmaabi pakkuma. Siiski näib, et pealtvaatajail on laval toimuva üle hea meel. No muidugi, nemad saavad Tai keelest tunduvalt paremini aru… 
Matkarajad. Võib-olla on ka lauskmaal midagi, aga tasast pinda on Eestiski piisavalt, nii kondame pigem mägedes ringi. Koopaid Tais jagub, eranditult pääseb neisse kaelamurdvaid treppe mööda, lisaks on nii mõnigi läbipääs sedavõrd kitsas, et suuremagabariidilistel ränduritel koopa tagumisse ossa asja ei ole. Lihtne pole ka neil, kes maapinda veidi kõrgemalt vaatavad, juba teises koopas löön pea vastu lage ära ja nii õnnetult, et kaasavõetud taruvaigupudelist tuleb abi otsida. Ka põnevamad templid on mäe otsas, sinna pääseb kohati lõputuna näivaid treppe mööda. 
Muide tasub tähele panna, et trepp mägedes ei ole mitte selline, mida mööda ülakorruse naabrimehele või -naisele külla saab minna. Oh ei – astmete kõrgused varieeruvad kümnekonnast sentimeetrist poole meetrini, mis teeb madalama hargivahega inimeste edasipääsu suht keeruliseks. Samuti on erinev ka kasutatud materjal, mõni trepiaste on lõigatud kivisse, vahel on pind silutud betooni abil, sageli ka niisama kiviklibust tasasem koht vormitud. Kõige karmimaks rajaks osutub matk Khao Pla Ra poole, et oma silmaga näha rohkem kui 4 aastatuhande vanuseid koopamaalinguid. Teekonna pikkus on ligi poolteist kilomeetrit ja tõusu kõrgus 300 meetrit. Järsult mäkke suunduva raja esimene ots on trepp, ülesmineku lihtsustamiseks tollistest veetorudest varustatud käsipuuga. 
Vastu tuleb grupp noori kes hoiatavad, et tagasiteel jääme pimeda kätte ja rada on eluohtlik. Viimases on neil vaieldamatult õigus, siiski rehman käega väites teeseldud enesekindlusega, et saame hakkama.
Koopajoonised on äravahetamiseni sarnased nendega, mida National Geographic’u telesaadetes näha võib, hulk kriipsujukudega sarnanevaid inimesi, sekka erineva ja kohati veidi imeliku kehakujuga loomi. Kolame veidi ringi lootuses leida mõni kivikirves väi vähemalt hõbeehe, aga ei midagi. Vaade all laiutavale orule kinnitab, et päike on kiirelt silmapiirile lähenemas ning viimane aeg tagasiteele asuda. Tiheda bambuspadriku all on juba vägagi hämar, viimase paarisaja meetri läbimiseks on vältimatult tervislik taskulamp sisse lülitada. 
Kes veel ekstreemsuste järgi januneb, võib minna Myanmari piiril asuvasse Huai Khok Moo vaatepunkti. Kuiva ilmaga veab neliveoline üles, kui aga sellist masinat rentida ei raatsinud tuleb ette võtta viiekilomeetrine jalgsimatk. Tee on leebelt väljendudes järsk ning kivine sobides ideaalselt neile, kel soov mägikitsedele konkurentsi pakkuda. Ülesminekuks kulub pool liitrit vett inimese kohta, tipus olevas poekeses saab varusid täiendada. Selle juures on muidugi üks väike nüanss – kauplus asub umbes 20 meetri jagu Myanmari riigi territooriumil, nii et valik on teie – kas olete piiririkkuja või hangite viisa. 
Majutusi võib leida igale maitsele ja igas hinnaklassis, valisin need kompromissina marsruudi ja hinnaklassi vahel saades vaid kahe üllatuse osaliseks. Esimene koht, mille kvaliteedi üle oleks põhjust nuriseda, asub Tai keskosas, nime jätan vastavalt kokkuleppele mainimata.
Probleem seisneb voodis. Tekk on hea, voodipesu puhas ja triigitud, ainult et madrats tundub tundub kuidagi imelik. Pealtnäha päris sirge, raskekaallased seal maganud pole, aga vedrud on ebameeldivalt hästi tuntavad. Pikali pole nagu väga viga, siiski tunduvad magamisaseme parimad päevad ammu möödas olevat. Viimasel hommikul turgatab mulle pähe üks võimatuna tunduv idee. Tõstan madratsi serva üles ja katsun alumist poolt – täitsa normaalne… Vaat siis saan natuke kurjaks helistades kohemaid registratuuri. Saabub kohkunud ilmega töötaja, kellele ma paari lause ja liigutusega selgeks teen, et ühepoolne madrats on voodisse pandud valetpidi! 
Saame kaubale, et jätan arvustuse kirjutamata ja nemad maksavad mulle 500THB tagasi. Ikkagi on koristaja turakas!
Teise üllatuse osaks saame Hua Hin’is. Läheme hommikul sööma, keegi midagi ei tea ning köögist käiakse kaks korda küsimas, kas me ikka tellisime. Kohvimasina käimajooksmisega läheb kokkadel veidi aega, 10 minutit ootamist kasutame internetis surfamiseks. Igaks juhuks käiakse veel uurimas, et kas me ikka tõesti tahame hommikusööki. Tuima järjekindlusega väidan, et ikka veel nagu tahaks. Möödub järjekordne 10 minutit ja lauda ilmub praemuna, kohv selle ajaga enam-vähem ära jahtunud. Nüüd tuleb kellelgi meelde, et hommikusöök on tasuline, käiakse küsimas, kas me ikka teame, et eine 100THB (2,7€) maksab. Saanud jaatava vastuse, läheb heledas kitlis proua taas kööki nõu pidama. Viimase päästerõngana hoidumaks hommikueine pakkumisest tormab tädi köögist välja küsides meie toavõtit näha, et ehk on tegu mingite niisama möödakäijatega kes siin toitu välja pressivad. Lisaks kohvile on nüüdseks muna kah maha jahtunud. Olles oma põikpäisete jah-vastustega pannud köögipersonali väljapääsmatusse olukorda kulub veel veerand tundi ja lauda ilmuvad taldrikud, kus kummalegi on serveeritud 2,5 jahedat viinerit ja 2 lõiku sama kuuma röstsaia. 
Kui kogu menüü kokku lugeda võib seda nimetada eriti kontinentaalseks hommikusöögiks, mida nii mõnigi lihtsam majutus pakub, tõsi küll, 45 minuti asemel on sarnane komplekt kokku pandud 4,5 minutiga.
Rendiauto tagastamine erinevalt eelmistest reisidest ei osutu nii lihtsaks. Juba paar päeva enne kokkulepitud kuupäeva kirjutab omanik närviliselt, et kus olete ja millal tulete. No pagan võtku, vaadaku lepingust, sinna sai kõik kirja! Eelviimasel päeval saan järjekordse päringu, et kas oleme juba hotellis ja kas võib autole järele tulla. No ära sega, oleme just praegu teatris! Puhtalt kiusu pärast vastan, et enne kella kümmet pole meid mõtet otsida. Pealegi nägi algne kokkulepe auto tagastamist ette alles homme ennelõunal lennujaamas. Läbi häda lepime kella üheksaks kokku. 
Kõigepealt tiirutab mees auto ümber nagu röövlind saagi kohal, leidmata midagi, mille kallal norida. Siis turgatab talle idee – tema andis mulle puhta auto, nüüd masin täitsa pesemata. Mina vastu, et kuuajase kasutuse kohta on auto täitsa normaalselt veidi tolmune ja ei saagi välja näha selline, nagu oleks alles eile salongist välja veerenud. Tema aga jonnib edasi nõudes tagatisest pesemise eest 2000THB mahaarvamist, millega ma muidugi nõus ei ole väites, et lepingus pole pesust sõnagi juttu. Lisaks pakun varianti, et pesen masina ära ja kätte saab homme lennujaamast. Nähes et minuga vaidlemine on sama hea kui vasikaga võidujooks viskab mees tagatisraha 5000THB mulle pihku, istub autosse, tõmbab ukse pauguga kinni ning sõidab minema. 
Hindadest ka mõne reaga, lihtsama ettekujutuse saamiseks eurodesse arvutatult. Veepudelid on 0,6-liitrised hinnaga 28 senti, 6-liitrine 1€. Tänavalt saab supi kätte 1,1 euroga, prae hinnad jäävad 1,6 ja 2,2€ vahele. Draakonivili on väga hea ja meil pakutavast 8 korda odavam – 1,66€/kilo, arbuusi eest küsitakse 0,56-1,1 eurot. Kohaliku jäätisevabriku toodangut saab maitsta 42 sendi eest, sama hinnaga on ka pooleliitrine limonaad, koola ja pepsi eest tuleb välja käia 55 senti. Tööstuskaupadest jäi meelde, et korraliku suvekleidi saab viiekaga, t-särgi 2,8 euroga, visuaalselt täiesti kvaliteetsed teksad 14€ eest. Kui soov lasta endale ülikond õmmelda, siis 60€ eest õmmeldakse see järgmiseks päevaks valmis. 
Bensiiniliiter maksab 1,1€, võttes paagi silmini täis antakse paljudes kohtades 1,2-liitrine veepudel kauba peale. Tasulisele teele sõites antakse pilet, väljumiskohas sõltub hind teekonna pikkusest, meil üle 2€ maksta ei tulnud. Rahvusparkides on kasutusel päevapilet hinnaga 8,3€. Kui ühes kohas käidud, jõuab enne päikeseloojangut veel teise huviväärsusega tutvuma minna.
Lõbusaid reise!
Tagasi ülesse