India – kontrastide maa.
India on riik, mis suudab inimestes esile kutsuda emotsioonide virrvarri alates andunud vaimustusest kuni jubedusvõdinates „issand-jumal“-laadseni. Olen küll kuulnud, et tänavatel võib kohata rohkem bakterikultuure kui bioloogialaboris, aga tagasihoidliku põhjamaalasena võtan seisukoha, et ei võta seisukohta.
Olgu kuidas on, ühe kiire ümberistumise ning suurepärase hinnaga lennupileteid avastades ma endale pikka mõtlemisaega ei võta ja 10 veebruari keskpäeval istume lennukis valmis Mumbai poole startima. Turkish Airlines oma tuntud headuses toimib suurepäraselt ja järgmise päeva varahommikul tervitab meid India ligi 30-kraadine leitsak. 
Piirikontroll läheb samuti ladusalt, paraku sellega sujuvus ka lõppeb ning esimene tõrge tekib, kui üritan oma digielule hinge sissepuhumiseks netikaarti hankida. Saan täitmiseks ankeedi, mis oma põhjalikkuselt ei jää alla luureagentuuri kandideerija omale. Küsitakse kodust aadressi, töökohta, hotellide nimesid, marsruuti, passikoopiaid ja… sõpru. Indias! Aitäh küsimast, aga ma siin esimest korda, alles loodan mõne kohalikuga tutvust teha ja kui sobib annan hiljem teada. Teenindajale see pakkumine ei sobi ning löön lõpuks käega, hotellides on nagunii Wifi olemas.
Järgmine lahendamist vajav ülesanne on leida rendiauto, ainuke luksus reisil, millest ma loobuda ei suuda. 
Terminali ees seisab rida mehi käes suured nimedega sildid. Kõnnin rivi ees edasi-tagasi nagu kindral paraadi vastuvõtul, aga mind pole mainitud ühelgi plakatil. Vaatan lähikonnas ringi, põikan isegi parklasse saades jalutuskäigu jooksul vähemalt paarkümmend taksoteenuse pakkumist. Kõik muidugi „for good price“, mis tegelikkuses tähendab, nagu mul oleks kasutada NASA eelarve. Ringiga terminali ette tagasi jõudnuna lülitan koduse interneti sisse ja teen WatsAppi kõne. Vestlus on lühike ja tulemuslik – „hakuna matata“ ehk võta rahulikult, ning ennäe – juba mõne minuti pärast peatub meie kõrval säravvalge Suzuki. Käin fotokas näpus ümber auto püüdes pildistada igat vähimatki täket kuni kärbsega kokkupõrkest tekkinud mõlgini, et neid pärast minu süüks ei pandaks. Ainsatki leidmata istun sisse ja asi saab selgeks – masin on tutikas, spidomeeter näitab napilt üle 1000km läbisõitu! 
Pärast lühikest ellujäämiskoolitust teemal „India liiklus – miks see üldse veel toimib?“, vahetab rahatähtede pakk omanikku ning sukeldume Mumbai tänavate rägastikku.
Liiklus on veidi hullem kui oletasin. Tänavaid ummistavad rollerid, mis foori punase tule ajal autode vahel manööverdades esiritta trügivad. Sekka tohutu kogus kollase-mustavärvilisi tuk-tukke ja samades toonides taksosid, mis rohkete avariide tõttu näevad välja, nagu oleks kerele külasepa poolt haamriga sobiv kuju vormitud.
Rohelise fooritule süttimine on märguandeks, et kõik kes pole esireas, hakkaksid signaali andma. Erilist ettevaatust vajavad ringristmikud – pöörde ajal lõikamine on kui rahvussport, mistõttu pole mõne rea vahelt kadumine üldse ime. Teemärgistus on kaootiline, enamasti määrab sõiduridade arvu masinate hulk ja tihedamas liikluses mahutatakse sama laiale teele tavapärasest umbes kaks korda rohkem ridu.
Uhiuus auto istumise all tundub peaaegu ebaaus. Sellises kaoses oleks loogilisem istuda mõnes päevinäinud mõlgitud sõidukis, millel kriimude näol juba omamoodi kaitsekilp olemas. 
Abistava interneti puudumise tõttu ei tööta kaardirakendus just kõige sujuvamalt. Umbes nagu vanaaegne meresõit tähtede järgi, kulge ja looda parimat, aga Navi Mumbai äärelinnas asuvasse hotelli me lõpuks jõuame. Kuigi õige sisseregamise aeg on alles kolme tunni pärast, saame toa kohe kätte, ilmselt on äsja roolist saabununa minu näoilme veidi hullumeelne. Muidugi tuleb enne läbida bürokraatiline kadalipp, mille käigus taas kõikvõimalikku infot küsitakse. Ma ei kujuta ette, mida hakatakse peale minu Eesti aadressiga, aga kui keegi peaks tõesti tahtma jõulukaarte saata, siis nüüd nad vähemalt teavad, kuhu. Tuba on puhas ja avar, aknast avaneb vaade hommikuses tipptunnis ägavale tänavale. Vaatan seda möllu ja mõtlen – tere tulemast Indiasse, kus kaos on elustiil ja ootamatused reeglipärasus. 
Reisiaja raiskamise vältimiseks kasutame hotelli vaid päevaseiklustest restardi tegemiseks veetes enamiku valgest ajast igal pool ringi rännates. Järgnevalt püüangi kirjeldada valikut sellest, mis nende kahe nädala vältel silma jäi.
Navi Mumbai näeb kohati välja nagu pärast apokalüpsist. Nii mõnigi kunagi suurejooneline kaubanduskeskus on tühjaks jäänud laiutades tänava ääres justkui tulnukate rünnaku alla sattunud kosmosejaam. Mitmete kõrghoonete tipus askeldavad ekskavaatorid ja muud lammutusmasinad – kätte on jõudnud arhitektuuri lõpuaktus. Vaid ühe räsitud ärihoone esimesel korrusel hingitseb riidepood, pakkudes odavat kaupa kuni 80-protsendilise soodukaga. Isegi lõunaeine manustamiseks sobiva koha leidmine pole lihtsamate killast, enamasti avastame end seismas suletud ustega restorani ees, mille tolmused vaateaknad jutustavad lugusid parematest aegadest. Kohalike käest uurimine annab kummituslikele oludele lihtsa vastuse – covidi ajal on tekkinud tohutu tagasikäik. 
India ja prügi on sama lahutamatud nagu sokk ja saabas. Osasid piirkondi püütakse enam-vähem viisakana hoida, näiteks terve hotelli esise tänava käib koristusmeeskond igal hommikul üle. Kõrvalisemates kohtades laiutavad paraku plastiku ja muu sodi hunnikud, millest kondised lehmad suupäraseid delikatesse välja sorteerivad. Paaris kohas jäävad silma isegi rämpsu sees toimetavad lapsed, aga need vaatepildid on juba natuke liiga karmid ning jäävad kaamerasse püüdmata. 
Inimesed on sõbralikud nagu sugulased pärast kolmandat šampust. No vähemalt enamik neist, kellega meil rohkem kokkupuudet juhtus olema. Ilmselt on selles oma osa ka kodust kaasavõetud kommidel, mida sobival hetkel lastele jagan. Peotäie saab ka politseinik, kellega mul tekib pisuke arvamuste erinevus teemal “kas siin võib parkida või mitte”. Nimelt on suur huvi minna üht templit külastama, aga parkimiskoha leidmine mõistlikus kauguses tundub sama tõenäoline, kui loto peavõit. Avastanud ootamatult tühja tänavaääre saan vaevu masina seisma jäetud, kui kõrval peatub puksiir ning aknast väljaküünitav mundrimees annab teada, et siin seista ei tohi. Mõningase nõupidamise ja peotäie Eesti kommide tulemusena leiame sobiva lahenduse – auto jääb paika, aga kuna posti otsas on kaamera, 
kinnitatakse rattale tõkis. Kui templist tagasi jõuan, helistan paberitükile kirjutatud numbrile ja liikluskorralduse eest vastutajad võtavad trahvikviitungit esitamata rauad ära. Loo moraal – hea sõna ja peotäie kommidega saavutab nii mõndagi!
Kui linnas pole valge turist midagi ebatavalist, siis maapiirkonnas on kahvanägu nagu kuulus TikToker, kellega šelfi tegemine on kohalike jaoks sama suur sündmus, kui kohtumine Bollywoodi superstaariga. Isegi väikese külakese juuksur peab vajalikuks minuga koos eneka jäädvustada. Millisele kontole see pilt laeti jääb kontrollimata, minu aju tema keerukat nime salvestada ei suuda. Muide – soengu tegemise eest küsib mees olematud 2 eurot, millele ma heldelt ühe lisaks poetan. 
Kogu reisi vältel satume vaid ühe ebameeldiva situatsiooni küüsi. Jõudes sügavalt hilisel õhtutunnil Pune äärelinna hotelli, vaatavad registratuuri töötajad mind nagu tulnukat Marsilt andes teada, et välismaalased pole selles majas teretulnud. Kuidas on võimalik, et paar kuud tagasi tehtud broneeringu puhul alles nüüd taibatakse, et tulen teisest maailmajaost? Abi pole ei viisakamast ega ka mitte nii väga viisakast sõnavahetusest ning administraatorite nägudel püsib ilme, mis on justkui Mona Lisa ja parkimisautomaadi ristand. 
Autos magamine ei kõla ahvatlevalt ning kell kümme õhtul tuleb alustada uue öömaja otsinguid, mis ilma internetita on sama lihtne, kui lumememme ehitamine suvel. Mõnes kohas väidetakse toad kinni olevat, teises ollakse otsekohesemad öeldes, et võõramaalasi näha ei taheta. Tunnike närvesöövat seiklemist kitsastel kottpimedatel tänavatel enne, kui ühes kohas lõpuks toa saan. Isegi seal pööritatakse veidi silmi, et välismaalastega olevat palju probleeme. Tagantjärgi võin öelda, et omateada me seal mingite vägitükkidega hakkama ei saanud, erimeelsus tekib vaid ühel korral, kui duššist tilkagi sooja vett ei tule. Pooletunnise sebimise järel leiavad poisid vea üles – keegi on vale kraani kinni keeranud. 
Põnevatest leidusest Indias puudust tundma ei pea, juba esimesel pealelõunal minnes Mumbai lähedal olevat koske otsima, avastame üpris plahvatusohtliku pärli. Kaardil näidatud kose asemel laiutab ees tolmune mäekülg, mis isegi kõige lennukama fantaasia toel midagi märga ei meenuta. Põhjuseks võib olla kuivaperiood või ka lähedusse rajatud karjäär, kus hilisel pealelõunal King-Kongi mõõtu masinad kaljuserva järavad. See-eest aga vedeleb tee ääres piisavas koguses materjali, et ise kosk või midagi veel suurejoonelisemat organiseerida. Nimelt on töökad mäemehed jätnud teeserva vedelema papist kasti kirjaga „Explosive“, millest turritavad välja lõhkeainepakid. DIY (tee-seda-ise) komplekt on täiuslik sisaldades lisaks dünamiidile hermeetilises kilepakendis sütikut koos süütenööriga. Kuigi väike kuradike sosistab kõrva, et teeme ära, suudan ahvatlusele vastu panna soovides vältida sattumist India politseiseisaate staariks. 
Üks Mumbai ekstreemsemaid külastuskohti on Dharavi slumm, kus umbes 2,4 ruutkilomeetri suurusel alal elab ja töötab ligi miljon inimest. Ajapuudusel jääb giidiga tuur ära ja jõuan omapäi vaid servast läbi põigata. Rahvast on paksult, kes tassib mingeid metallijuppe, kes plastikuga kotte, millede sisu sorteerimisse ja hiljem purustamiseks läheb. Tänavateks on hoonete ja osmikute vahelisi läbikäike veidi suurejooneline nimetada, pinnase ja lehmakookidega kaetud teed on kohati sedavõrd kitsad, et kaks inimest vaevu kõrvuti liikuma mahuvad. Mõni on vähe laiem ka, isegi prügiauto sõidab vastu pressides end sentimeetri täpsusega mööda nii inimestest kui rolleritest. 
Slummi äärealal on igas hoones poeke, müüakse enamasti riideid, nii uusi kui taaskasutuse omi, samuti ka käsitööd ja toidukaupa. Kuigi hinnad on madalad nagu Black Friday hommikul, siis üldine keskkond jätab leebelt väljendudes kasimatu mulje, mistõttu suuremaks šhoppamiseks ei lähe.
Omapärane ja üksjagu puhtam koht on 18 sajandi lõpus rajatud vabaõhu pesumaja Dhobi Ghat, kus pesumehed ehk dhobid iga päev tonnide kaupa taaskasutusriideid ning hotellide ja inimeste pesu pesevad. Kuigi suur osa tööst tehakse musklite ja motivatsiooni abil, on tehnika areng päästmatult ka siia jõudnud ning kõvemate tegijate osmikute ees mürisevad hiiglaslikud pesumasinad. 
Veel üks turistidele kohustuslik vaatamisväärsus on India Väravad. Kuningas George V ja tema abikaasa Mary Indiasse saabumise mälestuseks 1924. aastal avatud triumfikaar oli mõnda aega linna kõrgeim ehitis, enne kui klaasist ja terasest tornid nagu seened peale mussooni kasvama hakkasid. Selle ees laiutab mitme jalgpalliväljaku suurune plats, esinevad moosekandid ning kümned piltnikud pakuvad võimalust jäädvustada end arhitektuurimälestise taustal, lisaks trükitakse fotod kaasasoleva printeri abil kohe paberile. Meile seda teenust ei pakuta, ilmselt annab minu kaelas rippuv hiiglasliku suumiga pildimasin selge signaali, et jäädvustan oma elamused ise. 
Kaldapealsel troonib uhkelt The Taj Mahal Palace – ei, mitte see Agra kuulus mausoleum, vaid hoopis 1903. aastal avatud luksushotell. Väga soliidne koht, mis on näinud nii kuninglikke külalisi kui filmistaare.
Poole tee peal Mumbaist Pune poole asuvad 2 sajandil ema. mäe otsa rajatud Bhaja Koopad, kus elasid Budhha mungad. Otse risti mäge paistev päike ning ligi 40-kraadine õhusoe panevad trepist ülesronimisel sportliku entusiasmi tõsiselt proovile. Kas mungad tõesti ei leidnud veidigi varjulisemat elupaika? Poolel teel on väheldane putka, mille kaitsvas varjus kaks tülpinud ilmel ametnikku päeva õhtusse veeretavad, seal tuleb edasipääsuks lunastada pilet. Vargsi möödahiilimise strateegia ei töötaks, sest üleval väravas seisab veel üks mees, kes uurib pääsmeid sama hoolikalt nagu olulise vihje saanud detektiiv. 
Mäekaldasse on uuristatud kahes kihis pikk rida koopaid, igale mungale omaette pisike kambrike kivist magamisalusega. Keskel asub avar palvela, kus hetkel suurem seltskond pattusid lunastab. Soovimata neid selle tähtsa tegevuse juures häirida piirdun sündsast kaugusest tehtud piltide ja videoklipiga. Lisaks paari ruutmeetristele eluboksidele leiame kalju seest mitu veega täidetud paaki, mis teadjamate kinnitusel allikate toel täituvad. Visuaalselt on vesi puhas, aga miks siis läheduses oleva kivi otsas kraaniga ämber ja kruus on? Muidugi võib ka nii olla, et seda pange otse sealtsamast kaljupaagist täidetaksegi. Seedetrakti normaalse töö huvides jätan pakutava vee proovimata võttes lonksu oma pudelist.
Kuidas Indias kehakeelega nõusolekut väljendada? 
Restorani astudes tervitab meid lühemat kasvu ümara näoga kelner, juhatab vabasse lauda ja lülitab abivalmilt sisse suure konditsioneeri. Laual olev salfrätikuhoidja tühjeneb hetkega, vaatepilt meenutab stseeni actionfilmist “Lumetorm Indias”. Kelner korjab salfakad kokku ja sukeldume tellimuse esitamise keerulisse kunsti. Ei ole minu inglise keel just parim, samuti ei hiilga ka teenindaja perfektse sõnavaraga, nii täpsustame mõningaid nüansse põhjalikkusega, mis sobiks pigem diplomaatilisele tippkohtumisele. Kui oleme taas mõnes detailis samale arusaamisele jõudnud vangutab mees pead justkui oleks meeleheitel „oh issver mida need turistid nüüd jälle tahavad“. Olles selliseid liigutusi juba ennegi tähele pannud jõuab mulle äkitsi kohale teadmine – tegu on nõusoleku märgiga. Kui meie siin noogutame, siis indialased võngutavad kergelt pead, mis näeb välja umbes nii, nagu püüaks nad ninaga lõpmatuse märki joonistada. Söandamata omandatud teadmisi kohemaid praktikas kasutada harjutan õhtul peegli ees tundes end kui algaja joogahuviline – nalja kuipalju, tulemus pöördvõrdeline. 
Mägesid ja nende tippu ehitatud kindluseid piirkonnas jagub. 1 sajandil ema. rajatud Lohagad Fort asub merepinnast üle kilomeetri kõrgusele ulatuva püstloodis seintega kalju otsas. Ülevalt avaneb kadestamisväärne vaade ümbritsevatele mägedele, paljud neist pealt tasased justkui tordilõigud, millelt keegi salaja kaunistused nahka on pannud. Kindluse kunagisest hiilgusest on alles vaid killud, võimsad trepid ja väravad, üleval natuke müüre, ligi viiemeetrise läbimõõduga kaev ning väheldase järvekese mõõtu veepaak, kus sulistavad kalad. Huvitav kuidas nemad siia said? Eriti omapärane on kaljust väljaulatuv kitsas ala, justkui mingi hiiglasliku kerratõmbunud looma saba. Paraku on pääs sinna raudväravaga suletud ja kuigi sellest saaks ka mööda, jääb seekord ära. Eemal tipus istuvad turvamehed jälgivad ümbritsevat kullipilgul ja nende huumorimeel võib minu initsiatiivi suhtes olla sama ettearvamatu kui India liiklus. 
Et turvamehed võivad mõne põneva ettevõtmise ootamatult seisma panna, ei tule ilmselt kellelegi üllatusena. Meie seiklus Chandan Fort’i vallutamiseks põrkub ootamatule takistusele umbes poole mäe peal, kus katuse all istuvad neli meest, näod tõsised nagu piirikontrollis. Selgub, et täna üles ei saa, tulgu me “formant” pärast tagasi. Täiesti mõistetamatu ajamääratlus, algul tundub, et tegu on mingi kohaliku terminiga lõunapausi või vahtkonna vahetuse kohta. Alles pärast mõningast sõnalist akrobaatikat saan aru, et loodetud mõne tunni asemel on tegu päris pika perioodiga – „four months“ (neli kuud). Mul pole India vastu midagi, mõnusalt soe ja toredad inimesed, aga nädala pärast pean juba lennujaamas olema. Nördinult keerame otsa ringi lonkides lõõskava päikese käes treppidest alla ja võtame suuna Satara linna kohal kõrguva Ajinkyatara kindluse poole, mis tagantjärgi hinnates oli väga õnnestunud valik. 
Linnast läbi jõudnud tõuseme mootori protestiva kiunumise saatel otse kindluse värava ette. Parkimiskoha leidmine on sama lihtne, kui odava hotellitoa broneerimine Dubais, manööverdan suurivaevu ringi leides vaba ruumi veidi allpool ühe toiduputka kõrval.
Kindluse väravad on ehitud oranžide lillevanikutega, treppide ees töötab kunstnik, kelle oskus värvilist pulbrit kujunditeks puistada paneks isegi Picassol kadedusest pintsli käest kukkuma. Gruppidena seisavad uhketes kostüümides noormehed ja valgete hõlstidega kirgiisi džigitte meenutavad sõdalased käes pikad pasunad ja suured haakristidega vimplid. India kõige ilusamad naised poseerivad müüride taustal ning mäest rühivad ülesse kümned oranžides kostüümides tõrvikutega mehed, kelle tuline entusiasm selgitab ka tuletõrjeauto kohalolu. Turiste on olematu hulk, täpsemalt väljendudes ei paista peale meie kedagi, kes ei oleks hõivatud kindluse ehtimisega või saanud endale vähemalt kuus meetrit siidi selga. Eks see seletab ka piduliste soovi meiega koos nii üksikult kui grupiviisiliselt pilti teha. 
Kiire nõupidamine kõige targema ehk ChatGPT-ga annab vastuse – oleme sattunud otse Chhatrapati Shivaji Maharaji sünniaastapäeva tähistamise keskmesse.
Auto väljaõngitsemine parkimiskohast osutub manööverdamise tippklassiks, juurdevooriva inimmassi tõttu on see jäänud suure hulga rollerite piiramisrõngasse. Vaid kohalike tõhusa juhatuse ja ergutavate hüüete abil õnnestub sentimeeter haaval vingerdades masin kätte saada.
Filmitööstus on Indias au sees, sellest annavad tunnustust mitmed temaatilised külastuskeskused. Gureghar’i lähedal asub Hollywoodi vahakujude muuseum, kus Bruce Willis, Angelina Jolie ja paljud teised seisavad stoilise rahuga, justkui ootaksid punase vaiba asemel bussi. Iga kuju juures on tahvel huvitava infoga, näiteks selgub, et koomik Rowan Atkinson suudab lisaks Mr. Beani kehastamisele ka lennukit juhtida. Ühel lennul kaotas piloot terviserikke tõttu ootamatult teadvuse, naljamees taipas kiirelt, et nüüd on asi naljast kaugel, haaras juhise ning suutis lennumasinat seni õhus hoida, kuni professionaal toibus. 
Filmielamuse tõeliseks tipuks tasub proovida ka 7D kino, kus vaataja asetatakse kümneks minutiks otse Ameerika mägede vagunisse. Visuaalse efekti annavad 3D prillid ja füüsilise toss ning saali paiskuv vesi. Tool on varustatud turvarihmaga nagu lennuki iste ja rappub filmi ajal hullemini kui vana pesumasin tsentrifuugides. Ei saa kurta, üsna põrutav elamus.
Üsna Mumbai lähedal asub ND filmimaailm, kus mitmehektarisele alale on ehitatud terve keskaegne linn, suurem osa sellest kipsikruvidega peenele metallkarkassile kinnitatud vineerist. Vaid uhke mõisahoone tundub olevat päris, või no peaaegu päris, restaureerimisel on taaskord vineer käiku läinud.
Veebruaris on suhkruroo koristus täies hoos, nii näeme mitut rändtööliste küla. Inimesed sõidavad kohale traktorite ja veoautodega, püstitavad põldude lähedale roigastest, suhkruroo lehtedest ja igikestvast India ehitusmaterjalist – kilest onnid. Minimalistlik ja funktsionaalne, nagu McGyveri unenägu. 
Päeval rügavad mehed põllul, naised valmistavad lõkkel toitu, hoolitsevad lehmade eest ja pesevad torust voolava vee all pesu. Vaatamata mitte just kõige hügieenilisemale keskkonnale näevad inimesed välja puhtamad kui mõni Euroopa backpacker pärast kahenädalast “hingeotsingute” reisi. Isegi onnide põrandaid katavad kulunud, aga visuaalselt üsna kasitud vaibad.
Lapsi on näha vähe, rändava eluviisi tõttu enamik neist koolis ei käi, suuremad on abis põllul, mõned nooremad avastades võõramaised külalised uudistavad eemalt pelglikul pilgul. Kui kraamin taskust viimased kommid välja, kaob häbelikkus kiiremini kui tasuta Wi-Fi lennujaamas. Emade pilgud muutuvad tunnustavateks, nagu oleksin just läbi viinud eduka suhtekorralduse tulevaste valijatega. 
Paariks päevaks saab meie peatuspaigaks Ratnagiri – koht, mida kutsutakse hellitavalt Mango Cityks. Paraku jõuame veidi varavõitu, kuulsate Alphonso-mangode paradiis avab väravad alles kuu aja pärast.
Puuvilju pole, aga ajalugu püsib kindlalt paigal, seega otsime üles umbes 10 tuhat aastat vanad Kolambe petroglüüfid. Tasasele kaljupinnale on uuristatud suured loomade kujutised, lisaks hulk keerukaid mustreid ja abstraktseid motiive, nagu ürgne versioon Instagramist. Väidetavalt kuuluvad need šedöövrid UNESCO maailmapärandi nimekirja, kuigi läheduses asuv tellisehunnik viitab pigem sellele, et kohe algab siin mõne kuurordi ehitus. 
Mõnevõrra värskem ajalooline vaatamisväärsus on tanker Basra Star, mis 2020. aasta juunitormis otsejoones liivasesse kaldasse põrutas, justkui oleks meeskond rannapuhkust soovinud. Nüüdseks on laevast saanud märkimisväärne pildistamise objekt, mida käiakse vaatamas nii lähemalt kui kaugemalt. Huvilistel tasuks siiski kiirustada, ilm ja soolane merevesi närivad seda sama innukalt nagu koolipoiss nätsu kontrolltöö ajal ja pole teada, kaua laev veel ühes tükis püsib.
Ühes hõreda asustusega maakohas näeme tee ääres kogu selle reisi kõige ilusamat maja. Valge kolmekordne loss on kaetud kuldsete reljeefidega, rõdudel ja katusel seisavad väärikalt sõjameeste kujud ning hoovi valvavad suursugused kivist elevandid. Laia trepi ees toimetavad paar naist, kes meid nagu kauaoodatud külalisi lahkelt sisse kutsuvad. Maja otstarbe kohta uurides saan vastuseks – õnnepalee, pulmamaja. 
Terve esimese korruse võtab enda alla aukartust äratav rõdudega saal, kuhu mahub istuma kuni 2500 inimest. Kõrgematel korrustel asuvad sviidid ja ruumid teenindavale personalile. Tõepoolest, kui pruut juba sellisesse saali toodud on, tuleb jah-sõna üsna kergesti.
Rendihinda ma igaks juhuks küsima ei hakka, ilmselgelt on tegu väga suure numbriga. Miks aga selline võimas hoone sügavale kolkakülla hõreda liiklusega külavahetee äärde on ehitatud, jääb veidi arusaamatuks. Võib-olla ongi India võlu selles, et asju ei pea alati lõpuni mõistma. 
Pulmad on Indias midagi palju enamat kui “jah” ning pitsat paberil, see on mitmepäevane kogukondlik sündmus, mille tähistamiselt ei hoia kokku ka kõige tagasihoidlikuma sissetulekuga pered. Esimesel päeval jäetakse vallalise eluga hüvasti eraldi pidudel. Peigmees korraldab sõprade ja sugulastega midagi poissmeesteõhtu ja rahvatantsupeo vahepealset. Pruut tähistab oma kodus eelviimast vallalist päeva muusika, tantsu ja hennamaalingutega, India stiilis “girl-power”.
Teisel päeval kohtuvad perekonnad, kus laulude, tantsude ja ühise söömaaja saatel tutvutakse ning sulandutakse ühte kogukonda. 
Kolmas on pulmatseremoonia päev, tõeline suursündmus, mil toimuvad traditsioonilised rituaalid vastavalt pere usulisele ja kultuurilisele taustale. Noorpaarile kantakse ette kingitusi ning toimub lõputuna tunduv pildistamine, kus klõpsutatakse rohkem kui ühes keskmisel moeetendusel. Pärast fotosessiooni algab uhke söömaaeg, loomulikult palutakse lauda ka peole sattunud uudishimulikud välismaalased. 
Rendiauto tagastamise protseduur on sama aeganõudev, kui kättesaamine, olen juba valmis võtmed lennujaama turvamehele andma, kui firma esindaja lõpuks saabub.
India ei ole lihtsalt riik, see on omaette elamus, me kohtume veel.
Tagasi ülesse
Pilte on rohkem kui teksti vahel näha – kliki nooltele galeriis edasiliikumiseks.
