Neli päeva Leedu mesindust, ja mitte ainult…
Esimene päev, 14 mai, laupäev.
Madalalt kihutavad tinahallid pilved ei ennusta just parimat päeva, siiski on Jürisse ootama kogunenud mesindushuviliste seltskond optimistlik ja rõõmsameelne. Paraku ei saa reis korralikult alatagi, kui hakkavad jamad pihta! Nimelt on bussi saabumise aeg viie minuti kaugusele ajalukku vajunud ja selline hilinemine juba reisi alguses on enam kui kummaline. Marianne haarab oma kaunikujulise telefoni ja pärib sõjakalt aru. Selgub, et buss asub ikka veel Tallinnas, sest Paavol on õnnestunud autouksed lukustada, võti sisse ja mootor tööle jätta. Kuigi teised lohutasid, et pikapeale saab paak tühjaks ja masin jääb ise seisma, otsustas Paavo siiski autoabi kasuks. Tõenäoliselt maksis see teenus vähem kui paagis olev bensiin…
Lõpuks saabub kauaoodatud „Valge Laev“, tegelikult küll punane Hansaliinide buss ja sõit Leedu mesindusega tutvumiseks võib alata. Sellel reisil on koolitajaks Maire, kes tagapool istudes kohe jutulõnga oma kätte haarab, nii et Viljandisse jõudes peab Marianne juba manitsema, et tuleb teha vaheaeg. Rahvas kamandatakse välja ja buss läheb tankima. Mis saladuslik kütusemaardla see on, meile ei avaldata.
Poole kümneks on paak täis ja võtame suuna Pärnu poole. Tee peal jõuame järgi militaarmasinate kolonnile, kõik korralikult okste ja võrkudega maskeeritud. Vilkurid kah küljes, ilmselt seepärast, et masina ikka õppuste käigus võsast üles leiaks. Liikumiskiirus jätab sel tehnikal soovida, paraku on käänulisel teel möödasõiduks ohutu lõigu leidmine sama raske, kui kana mesipuusse ajamine. Osa kolonni on liiklusseadust eirates parkinud end kurvi peale ning pidurite kaebleva kriiskamise saatel väldib bussijuht vahetu kontakti vastutuleva autoga.
Pärnust tulevad peale viimased reisilised ja Marianne loeb rahva kaks korda üle. Lõpetuseks veel toonitab, et kontrollida viitsib ta meid vaid reisi esimeses pooles, tagasiteel pidavat 5% olema loomulik kadu. Kui Viljandi kohal säras korraks isegi päike, siis Pärnul on ilmataadiga tunduvalt kehvemad suhted ja edasi sõidame tihedas vihmasajus. Marianne tutvustab lühidalt reisi kava nentides nukral ilmel, et tegu on 100% mesindussõiduga. Kõik avaldavad talle kaastunnet. Katrin seevastu särab nagu päike kinnitades, et neil on omad plaanid ja lubab paadunud mesinikke mitte segada, seda eriti juhul, kui tunnikese lõngapoes saaks veeta.
Järgneb tutvustusring, kus igaüks räägib paari lausega endast ja et asi huvitavam ning nimed paremini meelde jääks, peab kordama ka eelkõneleja nime koos mõne märksõnaga, mis kõrvu jäi. Paraku unustavad väiksema esinemiskogemusega reisilised endast rääkides eelkõneleja jutu ära, mistõttu tekib hulga lõbusaid momente.
Kella neljaks oleme jõudnud söögikohta Läti-Leedu piiril, kohanime ei suuda siinkirjutaja arvuti klaviatuurilt välja pigistada, aga ühe seina peal on suur silt, millelt võib lugeda „Pordutuvi“. Või midagi umbes sarnast… Sajab jätkuvalt ja Maire jagab kõigile päikeseprillid, et siis läheb ilm kindlasti paremaks. Naiivitar! Ja kuna esimene mesila peaks olema pooletunnise sõidu kaugusel, siis helistab mesinikule, et too end külaliste vastuvõtuks valmis jõuaks seada.
Ilma kingituseta ei ole sobilik külla minna, nii kasutame järgnevad kilomeetrid ära üllatuskotikese komplekteerimiseks. Seal leiavad oma koha viimane „Mesinik“ ajakiri (kas leedukas oskab eesti keelt?), üht-teist suupärast, lisaks muidugi mõned purgid Eesti linnumagusat. Ootamatu probleem tekib, kui purgile on vaja kleepida Mesinike Liidu etikett. Viie inimese ponnistustele vaatamata ei suudeta kleepsu paberilt kätte saada ja alles siis, kui Aleksander taskunoa appi võtab, on omajagu räsitud silti võimalik purgile kleepida.
Kui enne viit mesilasse jõuame, on suurem sadu üle läinud, kas tõesti oli päikeseprillidest kasu? Meid tervitavad koguni kaks leedukat, ühe nimi on Gediminas, teise oma midagi märksa keerukamat. Kõrge elupuuhekiga piiratud aias on täies õies õunapuude alla reastatud paarkümmend värske väljanägemisega mesipuud, mis sarnanevad väga Eesti 16-raamiliste tarudega. Kuigi ühte neist vaatame isegi põgusalt sisse, pakub tehnikahuvilistele suuremat huvi rändmesinduse tarbeks kasutatav alus. Idee selline, et asi pannakse autokärule, sinna peale tarud, metsas tõstetakse nurkades olevate postide abil veidi kõrgemale ja haagisega sõidetakse alt ära. Muidugi peab selliseid aluseid olema mitu, aia ääres üksteise otsa laotuna need seisavadki.
Meesaagi üle mehed ei kurda, hinnates selle igati heaks, olenevalt aastast 50 – 100 kilo pere kohta. Müük paraku märksa nutusem, nii turustatakse suurem osa mett hulgihinnaga 2-3 € kilo.
Ööbimiskohana on planeeritud 15-ndast sajandist pärit mõisahotell koos spa, sauna ja kummitustega. Kuus sajandit vanu vaime on lihtne ette kujutada, aga tolleaegne spa tekitab põhjendatud kõhklusi, nii nõuame peatust Maxima poe juures, et end õhtuks julgustavate jookidega piisavalt varustada. Mina tonte ei karda, pigem peaks vastupidi olema, seega loobun poekülastusest. Ja kuulates kauplusest naasvate kolleegide muljeid müügisaali puhtuse teemadel, oli see ilmselgelt õige otsus.
Vägagi kaasaegsete kollendavate rapsipõldude vahel asub puudesalu ning selle keskel kena mõis koos kõige sinna juurdekuuluvaga. Peaukse ette me sõita ei saa, kuna tolleaegsed tee-ehitajad polnud meie bussi mõõtu sõidukitega arvestanud. Kui püüame oma kohvritega peahoone uksest sisse trügida, tuleb vastu turvamees ja kinnitab, et mesinikud majutatakse hoopistükkis teenijate majja. Pettunult siseneme teise, mitte nii uhkesse hoonesse, ning jaotume väikestesse euroremonditud tubadesse. Pikutame Erkiga veidi voodis, aga mingit vaimu peale ei tule…
Õhtusööki pakutakse kell kaheksa mõishoone teise korruse restoranis. Toidu laudatoomine veidi viibib, nii otsustame Erkiga üle vaadata lähedalasuva paarikümnest lamavtarust koosneva mesila. Esmalt uurime sealset valvurimajakest. Pole ju teada, kuidas kohalik turvamees tegutseb, kas enne annab nuia ja siis küsib, kellega tegu, või vastupidi. Uksel on taba ees, seega kui ka keegi seal sees peaks olema, meile ta ohtu ei kujutaks. Kahejalgsete kahjurite, aga võib-olla ka 15-ndast sajandist lähtuvate paranormaalsete ründajate eest kaitsmiseks on kõik tarukatused samuti lukustatud. Mesilased enam ei lenda ja oma tervise säilimise huvides ei hakka me taruseinale koputama.
Õhtuhämaruses ilmutavad end ka kummitused, koguni kolm tükki korraga. Minu kokkupuuted teispoolsusest pärit tegelastega on üpris tagasihoidlikud, täpsemalt väljendudes puuduvad üldse, aga et nad niivõrd kaunid välja võiksid näha, seda ma küll ei osanud oodata. Ja just siis, kui mulle see õige vaim peale hakkab tulema, rikub Tanel kõik põneva ära kinnitades, et tegu on hotelli teenijatüdrukutega, kes pärit mitte kaugemast ajast, kui möödunud sajandi viimasest kümnendist.
Teine päev, 15 mai, pühapäev.
Hommikuks on veevarustus tööle hakanud ja erinevale eelmisest õhtust saab sooja dušši all mõnuleda. Pakime asjad, sööme kõhud head-paremat täis ja kella üheksaks jookseme läbi tiheda vihmasaju eemal parklas ootavasse bussi. Ka siin pole vihma eest pääsu, sest bussi katus ei suuda taevast langevale veehulgale vastu pidada ning aeg-ajalt potsatavad tilgad istujatele pähe.
Tänane esimene võõrustaja on Aleksander, mitte meie oma, Leedukas ikka. Enda mesila suuruseks pakub 500-600 peret, tagasihoidlikus mõõtkavas tootmisruumid säravad puhkusest ja kõikjal kiiskab roostevaba teras. Ühest ruumist avastame kummalise kaanega suletava vanni, mille sees võlli peal pöörlevad kettad. Vaatamata mitme pea usinale mõttetööle ei suuda me selle aparaadi otstarvet välja nuputada. Peremehelt küsimine toob selguse – tegu on meekuivatiga, mille abil liigset niiskust välja aurutada. Huvitav milleks selline seade, Eestis teevad mesilased teevad selle töö ise ära. Arvestades veel masina hinda – 13 tuhat, jääb selle tasuvusest väga kahtlane mulje. No kui seda just mee võltsimiseks ei kasutata…
Järgmine peatus on ette nähtud Putini juures, siiski mitte Moskvas, vaid ühe Leedu asula servas on sellise nimega tänav täitsa olemas. Maja ees peatudes ei oska esmapilgul arvatagi, et selles mesinik elutseda võib. Tumedast kivist voodriga kahekordset elumaja kaunistavad rohkearvulised sepistatud piiretega rõdud ja tenniseväljaku mõõtu heledate kividega sillutatud siseõu on tasasem, kui Tartu maantee uusim teelõik. Ka peaukse ees seisev neljaliitrise mootoriga Lexuse maastur ei jäta mingit kahtlust – tegu on üpris eduka mesinikuga. Tagahoov, kus asuvad ka mõnikümmend mesipuud, nii pompöösne välja ei näe ning tarud on pigem tagasihoidliku kujundusega. Mesinik Jonas tutvustab varjamatu uhkusega enda ehitatud trammivaguni pikkust vahasulatit. Kuna õues sajab jätkuvalt vihma on selle aparaadi juures huvilisi vähevõitu ning pakkumist mesindushoonet seestpoolt vaadata me kaks korda endale teha ei lase. Ruumid on avarad ja kaasaegse tehnikaga, kuivateid juba kaks. Ikkagi 1200 perega arvestatav suurtootja.
Keldriruumides asub tootmismahule sobilikus mõõdus ladu, mis kahe kolmandiku ulatuses meekaste ja -tünne täis. Hind on odav, vaid 4€ kilo ja kuna meie omadel mesi otsas, on tagasi bussi poole minnes paljudel purk-paar tühise raha eest lunastatud Leedu pärnaõiemett näpus.
Mesi on hea asi küll, aga peamiselt naismesinikud nõuavad kindlasti ka mõne kaubanduskeskuse külastamist. Ja Katrin pole lõngapoodi ka veel saanud! Poole kolme paiku peatumegi Panorama nimelise tsentrumi ees ja üritame kokku leppida, mis kellaks bussi juurde tagasi koguneda. Energilisem seltskond lubab toime tulla tunniga, suuremad šoppamishuvilised ei taha lühemast ajast kui 2 tundi kuuldagi. Vaidlemisega läheb hulk kallist aega raisku, tulemuseks aga kompromiss – poolteist tundi.
Keskus on nagu meilgi, kokku kolmel korrusel ridapidi suuremaid ja vähemaid poode. Kas mingi tähtpäeva puhul või klientide rõõmustamiseks on aatriumisse rajatud ajutine kontsertsaal, kus parajasti esineb pikajuukseliste näitsikute ansambel. Vaatame veidi, aga kuna ühestki sõnast aru ei saa, hakkame poode läbi kammima. Aeg möödub sedavõrd märkamatult, et tagasi bussi juurde kiirustades on nii mõnigi sunnitud tõdema, et vist poleks päris vabalt isegi kahe tunniga hakkama saanud.
Edasi jätkub sõit Vilniusse öömaja poole. Kesklinna lähedal asuva hotelli nimi, nagu kohale jõudes selgub, on samuti Panorama. Ei saa kurta, toa aknast paistab tõesti asjalik panoraamvaade vanalinnale, kus eemal tornis lehvib halli taeva taustal Leedu trikoloor.
Pisukese puhkamise järel oleme Erkiga taas energiaga laetud ja läheme linna peale, et mingit põnevat tegevust leida. Kasutades ära oma eelised, see tähendab pikad jalad ja kiire kõnnaku, suudame lühikese ajaga terve vanalinna risti-põiki läbi käia, isegi Gediminase mäkke ronida. Pingutustele vaatamata midagi vapustavat silma ei jää, samuti ei hakka me ise ekstreemsusi organiseerima. Pikemalt peatume elektrijalgrataste laenutusautomaadi juures. Sõidutund on suhteliselt odav, aga kuna algatuseks küsitakse tagatisraha ligi 200 eurot, siis peale mõningast kaalumist jätame selle tembu tegemata.
Väga tublid ja korralikud, nagu me oleme, läheme juba pool 12 magama. Koridoris käib veel mõnda aega mingi arusaamatu möll. Segaduse tekitaja on Tanel, kes unustades oma toanumbri, rändab mööda erinevaid korruseid.
Kolmas päev, 16 mai, esmaspäev.
Hommikul kell seitse ärgates ei suuda me oma õnne uskuda – taevas on helesinine nagu lipukangas ja selle servas lõõmab päike niivõrd süütul ilmel, nagu poleks vahepeal vihmapilve taga olnudki. Vaatamata esmaspäevale on hommikusöögilauas kõik rõõmsalt ootusärevate nägudega. Pole ka ime, sest tänase päeva kava näeb ette lausa kahe mesinduskaupluse külastamist. Esimesse läheme jala, see peaks asuma siinsamas lähedal ja mõned teavad rääkida, et käisid juba eile õhtul aknast sisse piilumas. Kuigi pood peaks täna üldse kinni olema, siis nii tähtsaid külalisi, nagu Eesti mesinikud, tervitab avatud uksel rõõmsameelne omanik, endal selline maias nägu peas, et no nüüd tulevad ja ostavad riiulid tühjaks. Üht-teist meile näppu muidugi jääb, aga kuna järgmine sihtpunkt on suur Wilara esindus, siis aasta parimat käivet täna ilmselt ei tule. Lemmikuteks osutuvad alt avatavad õhukesest vineerist sülemipüüdmiskastid, lahkudes on mitmel selline näpu otsas rippumas.
Jalutame tagasi hotelli, pakime asjad ning kiirustame bussi juurde, et aga rutem järgmist mesindusinventari ostlema minna. Tee äärde jääb Galve järv koos sellel asuva kauni Trakai saarelinnusega. Kuigi Marianne pakub võimalust pildistamispausiks, tehakse klõpsud ära läbi bussiakna ja üldine arvamus kõlab, et sõidame pigem edasi. Ilmselt on poehuvi ikkagi sedavõrd suur, et sellistele pisiasjadele, nagu 14-st sajandist pärit loss, aega raisata ei taheta. Marianne on muidugi pettunud, kuid suudab seda edukalt varjata.
Nii uskumatu, kui see ka ei ole, Wilaras ostlemiseks meile ajapiiri ette ei pandagi. Tormame sisse ja poes algab tõsine kaos. Mesinikud muudkui tõstavad ja otsivad midagi, nende vahel siblivad ehmunud müüjad püüdes tulutult kauba väljapanekutes mingitki korda säilitada. Pole kahtlustki, et Katrinil ja Mariannel hakkab pikapeale üsna igav, aga vähemalt saavad nad tugevad kolm tundi mehi ja eeskätt mesinikke taga rääkida, sest just niipalju aega meil poes läheb.
Poole neljaks on kogu kaup üle vaadatud ja katsutud ning jättes väsinud müüjad korralagedust likvideerima lahkume järjekordse mesila suunas. Õige koha leidmine tekitab veidi probleeme, ülikeerulise nimega asula tänavad on kitsad ja vaid liikluskorraldajate lohakuse tõttu pole neid veel ühesuunalisteks muudetud. Lõpuks jääme ühe maja ette seisma, aga keda näha pole, on mesinik, vaid ehmunud vanem naisterahvas piilub kardina vahelt. Maire konsulteerib veidi aega telefonitsi, mispeale tuleb välja, et oleme hoopis vales asulas.
Lõpuks jõuame õigesse kohta, kus väraval olev silt kinnitab, et siin pesitseb Doktor Algirdo Amšiejaus. Ülienergiline mesinik tervitab kõiki bussist väljujaid kättpidi ning tormab seejärel aiaserva paigutatud lauda katma. Peadpööritama paneva väledusega ilmuvad suurte elupuude alt välja kotid meeõlle ja veiniga, snäkid ning muud head-paremat kraami ning siinkirjutajal tekib raskusi toimuva kaamerasse püüdmisega. Pole kahtlustki, siit me niipea edasi ei lähe.
Kui kõigil laualt midagi näppu haaratud, öeldakse tervituslaused ning Algirdas alustab oma mesinduse tutvustamist, ise samal ajal kätega vehkides, nagu püüaks meile tuuleveski tööpõhimõtet selgitada. Mesila pole tal üldse suur, ainult 200 peret, suvel natuke rohkem, seega massilise meetootmisega ei tegeleta. Kohe selgubki üks peamisi toodanguartikleid – hooaja jooksul kasvatatakse umbes 5000 mesilasema ja kogutakse 12 – 15 kg mesilasema toitepiima. Ilmselt selle viimase tarbimine Algirdasele sellise energia annabki.
Tempokat ja lõbusat mesindusjuttu jätkub peaaegu hämaruse saabumiseni. Ülle avastab aia ääres vireleva väikese robiiniapõõsa ja ei soostu enne lahkuma, kui Algirdas selle talle välja kaevab. Et ka ülejäänud õrnema soo esindajatele midagi näppu saaks laastab ära ilusa sirelipõõsa ja kõik naismesinikud saavad ülevoolavate austusavalduste saatel lõhnava oksakese.
Pärast ühispildi tegemist, kus kõik daamid kaunite lilledega ehitud, jätame Algirdase tühje õllepudeleid koristama ja sõidame Kaunasesse hotellide poole. Justnimelt hotellide, sest kuigi meie grupp pole just eriti suur, ei suutnud üks kogu seltskonda vastu võtta. Õnneks on öömajad teine teisel pool tänavat ja Marianne lubab soovi korral toanaabri vahetuse soovide korral ka üle tänava vaadata.
Õhtune ilm on sellele reisile kohaseks, et siis tuuliseks ja niiskeks pööranud, mistõttu linna peale jalutama keegi ei kipu. Vastavalt väsimuse astmele istuvad osad päevateemade üle arutledes esimese korruse restoranis, teised aga sulguvad sellisel ilmel oma tubadesse, nagu ei kavatseks sealt enne hommikut isegi tulekahju puhkedes välja tulla.
Neljas päev, 17 mai, teisipäev.
Tänane äratus on õige varajane, ikkagi kojusõidupäev. Raskustega vinname end pool seitse voodist välja ja peale hommikusi protseduure saame ülejäänud mesinikega, kellede näod samasugust uimasust peegeldavad, esimese korruse restoranis kokku.
Kõhud täis, pakime asjad ja longime bussi. Veidi selgust toob uimaste nägudega reisiliste pilkudesse teade, et Jaanil on just täna sünnipäev. Katrini eestvedamisel esitame paar salmi asjakohasest laulukesest, kuigi kõik see kokku kõlab nii, et Beethooven keeraks säherdust kassikontserti kuuldes hauas ringi.
Paari tunni pärast jõuame järjekordsesse mesilasse. Päevaplaan on tihe, seepärast antakse ette aeg – kolmveerand tundi ja mitte minutitki enam! Mesinikud uudistavad asjalikke tarutõstukeid ja muud inventari, Katrin valget sõbralikku koera, ning 45 minutit mööduvad justkui linnutiivul.
Kui suuna järgmise mesila poole võtame selgub näotu tõsiasi – ennist nii külalislahke mesinik enam telefonile ei vasta. Mairele on teada vaid teeots, kuhu mesinik pidi bussile vastu tulema, seal aga ei oota kedagi. Lootes, et mesinikuga midagi halba ei ole juhtunud, sõidame peatumata edasi ja juba kell üks ületame koduteel olles Leedu-Läti piiri ning pool neli teeme traditsioonilise söögipausi Iklas.
Seekord pillimees Augustit kaasas ei olnud, aga ega ta meil seepärast nägemata jää. Niipea kui buss Pärnus kaubanduskeskuse parklasse keerab, paistab eemal väheldasel järil istuv August, kes meie saabumist rõõmsameelse pillilooga tähistab. Üllel jätkub silmi vaid Algirdase käest saadud põõsale, mistõttu ajab sassi kotid Leedust kaasaostetud kraamiga haarates enda asjade asemel kaasa Erki inventari ja lastele mõeldud kommid. Mõistagi tuleb see eksitus välja alles siis, kui meie juba poolel teel Tallinna oleme. Erki hakkab välja töötama plaani, mismoodi naisele selgitada, et kus ikka 4 päeva oli…
Päris hariv reis oli. Aitäh Mairele, kes organiseeris kõik mesilakülastused, samuti kiitus Mariannele, kõik sujus täpselt nii nagu plaanitud. Isegi see vahepeal kadunud Leedu mesinik helistas tagasi. Inimlik eksitus, tööhoos oli oma telefoni tuppa jätnud ja avastas rea vastamata kõnesid ja puuduvad Eesti mesinikud alles mitu tundi hiljem. Juhtub.
Kohtumiseni järgmistel reisidel!