Maroko punased mäed.
On ikka naljakas lugu 1 aprillil Marokos ärgata! Tõele au andes pean siiski tunnistama, et tegu polnud ei teleporteerumise ega muu paranormaalsega, Lufthansa lennuk viis.
31 märts. Keskööl Casablanca äärelinna lennujaamas on esmaseks ülesandeks leida tee öömajja. Kuigi see asub vaid paari kilomeetri kaugusel, pole meil kottpimedas vähimatki tahtmist oma orienteerumisoskusi testima hakata. Näitan esimesele ettesattunud taksojuhile majutuskoha aadressi, 10€, kostab mees paberile pilku heites. Viiekas kilomeetri eest on muidugi äge hind ja päeval oleksime kindlasti jalutanud, aga öösel võõras riigis lennupäevast väsinuna on see kulutus igat senti väärt.
Viiekordse maja teisel korrusel asuv korter on ootuspärane, ei mingit luksust, siiski kõik vajalik olemas.
1 aprill. Esimene ülesanne on hankida rendiauto, luksus, millest ma ei ole valmis loobuma. Eelnevalt broneeritud Dacia Sandero peaks meid kell 10 lennujaamas ootama. Lennukid eemal paistavad, suundume otse läbi mingi ehitusplatsi, poeme läbi aiaaugu, natuke asfaltteed ka, ning olemegi saabuvate lendude terminali ees, kus seisab rida suurte nimesiltidega autojuhte. Ka kõige hoolikama uurimise järel enda nime ma sealt ei leia. Teadmata põhjusel ei võta ka rendifirma kontoris keegi telefoni.
Ilmselt oleme oma nõutu ilmega tähelepanu äratanud, ootamatult kõnetab meid üks tumedamat karva meesterahvas pärides, kas on äkki abi vaja. Jah muidugi on vaja, näe rendifirma vedas alt ja oleme jätkuvalt jalamehed. “No problem,” rehmab mees käega viibates ühe taksojuhi lähemale. Järgneb aktiivne araabiakeelne diskussioon ja tehakse mõned telefonikõned. Vaatan seda asjaajamist saamata muffigi aru, kas mehed organiseerivad nüüd rendiautot või arutavad, kuhu metsa turistid paljaksröövimiseks viia. Siis aga antakse telefon minu kätte ning lepin teiselpool eetris oleva mehega kokku, et saame Dacia pargimaasturi. Taksojuht viib meid äärelinna parklasse, kuhu peagi vurab tumesinine Dusteri viimane mudel. Dokumentide vormistamine võtab üksjagu aega, auto toonud mees mõistab vaid araabia keelt, taksojuht suhtleb peamiselt prantsuse keeles, telefoni otsas annab juhtnööre rendifirma boss, kes päris hästi ka inglist räägib. Pakk eurosid vahetab omanikku ja vuramegi uhke masinaga Casablanca poole, et Maroko avastamisega algust teha.
Lausa kohustuslik on käia Aafrika suuruselt teises, Hassan II nimelises mošees. Hoone ees laiub hektarite suurune mosaiikplaatidega kaetud ala, kuhu peaks palvetama mahtuma peaaegu samapalju usklikke, kui Tartu linnas elanikke. 210 meetrine minarett on maailmas kõrguselt teine, selle tippu paigaldatud laseri valgus kiirgub otsejoones Meka poole ja kiirt peaks näha olema vähemalt 30km kaugusel.
Jalutuskäik inimesi täistuubitud turul ja vanalinnas ning hakkabki päike horisondi taha vajuma. Sõidame tagasi öömajja, tassike teed, kerge näks ning võibki päeva igati kordaläinuks lugeda.
2 aprill. Täna tuleb jõuda teispool Marrakesh’i asuvasse hotelli. Kiirtee on hea ja sõita võib 120-ga. Tee ääres laiuvad põllud asenduvad tasapisi punakate liivakivist tasandikega, edasi hakkavad silmapiiril paistma sama tooni mäed.
Kiiret pole, naudime päikeselist ilma ja teeäärsetest tanklatest ostetud jäätiseid. Esimene pikem peatus on suur aianduspood Marrakesh’i lähedal. Reisikava tehes veidi kõhklesin, aga on ju koht nii tee ääres ja nüüd näinuna võin kinnitada, et tasub väike jalutuskäik teha. Müügiks pakutakse seal vist kõiki taimi, mis üleüldse Marokos kasvama on võimelised. Väiksemad lillepotid mahuvad pihku võtta, kõige suuremad on umbes kuupmeetrise mättaga erinevate palmide istikud. Natuke üllatama paneb hinnaklass, siinse elatustaseme järgi otsustades oleks oodanud veidi väiksemaid numbreid.
Haljastuse rajamise plaane meil pole, keerame autonina kõrbesse, kus pidavat asuma üks mahajäetud küla.
Paarkümmend kilomeetrit pinnaseteed ja taamal paistavadki kandilised punakast savist ja põhust kokkumätsitud majad, mõnest on vaid müürid säilinud. Päris mahajäetud küla siiski pole, pikka hõlsti kandev kitsekarjus juhib oma hoolealuseid üle tee parematele söödamaadele. Kui üritan pilti teha viibutab mees hoiatavalt sõrme – ei tohi. Kümnete varemete vahel näib vähemalt kahes hoones elu sees olevat, sealt läheme ringiga mööda püüdes enam-vähemgi delikaatseks jääda.
Edasi sõites näeme veel üht sürr pilti – keset silmapiirini laiuvat inimtühjust on suur ala piiratud võrkaiaga, mille sisse rivistatud sadu tutikaid Daciaid. Saan aru küll, et siin riigis on see automark rahvaauto staatuses, aga miks uute masinate plats keset kõrbe tehtud on, jääb natuke arusaamatuks.
Vahetult enne linna on teel politsei kontrollpost. Kiirusepiirang 20 ja veel mingi araabiakeelsete kirjadega tahvel, mis meenutab veidi meile tuntud sissesõidu keelu märki. Foorumitest loetud info kohaselt olevat olevat politseinike juures kohustus korraks peatuda oodates ametniku märguannet edasisõiduks. Nii see mundrimees seal seisab lehvitades automaatselt käega. Ei saagi päris hästi aru, kas annab märku edasisõiduks või on tal lihtsalt palav. Sõidan, keegi taga ajama ei hakka.
Tee ääres müüakse apelsine nagu meil kartuleid – suurtes kottides. Me ei plaani just veeganiteks hakata, aga küll need nädalaga otsa saavad. Mees saab 100 kohalikku (umbes 9€) ja viskan kotitäie pagasnikusse.
Müüride taha peitunud öömaja stiil on veidi vanaaegne ja looduslähedane, õnneks mitte tubade sisemus. Sööme apelsine ja vaatame tänaseid pilte jagades neid tuttavatega, et nood ikka korralikult kadestada saaksid – Eestis olevat ju taas külmaks läinud.
3 aprill. Särab järjekordne päikeseline päev. Avaldame soovi hommikueinet katuseterrassil manustada, perenaine teeb selle peale veidi krimpsus näo, aga tassib söögid siiski trepist üles.
Tänaseks sihtpunktiks riigi suurimad kosed nimega Ouzoud Falls. Kaart näitab sinna 3 tundi sõitu, meil läheb ligi viis, kiiret pole ju kuhugi ja igas vähegi huvitavamas kohas teeme peatuse. Ühes külas satume igavleva nooremapoolse politseiniku huviorbiiti, kes pedantse põhjalikkusega vaatab üle kõik meie autokasutusega seotud dokumendid. Nähtuga rahule jäänud lubab edasi sõita ja peagi oleme kose lähedal parklas, kus hulk erariides (isehakanud) parkimiskorraldajaid üksteise võidu meid enda haardesse püüavad saada. Juhendamise järgi pargin masina suure puu varju, annan noormehele 20 dirhamit (veidi alla 2€) ning jalutame teed mööda eemalt kostva veekohina suunas.
Võsane matkarada ümber joastiku on ääristatud rohkete käepärastest materjalidest kokkuklopsitud müügiputkadega, kus pakutakse kõiksugu kraami alates ilusatest kivikestest kuni kosutava lõunaeineni, mis valmistatud omapärastes savipottides. Padrikus hulgub ringi rohkesti ahve, kõigil näol salakaval ilme, et kui vähegi saaks, paneks kelleltki midagi pihta. Kõrgelt mäenõlvalt mürinal langev vesi moodustab päikese käes vikerkaarevärvilise udupilve. Kose alla kivide ja liivakottide abil tekitatud väikesel järvekesel saab parvega peaaegu langeva veejoa alla sõita.
Kanjoni teist serva pidi üles suundudes möödume tervest reast söögikohtadest, kus aktiivsed värbajad meid üksteise võidu einestama kutsuvad. Esimene pakkumine on 200 raha nägu, me ei hakka isegi uurima, mida selle eest saab, Maroko kohta on sihuke hind ilmselgelt liiga palju. Kas peeti meid päris lollideks või mis iganes, järgmises einelas saame korraliku toiduportsu koos kohvi, väikese limonaadi ja suure veepudeliga kätte täpselt 2 korda parema hinnaga.
4 aprill. Hommikusöök veidi viibib, naudime päikeseterrassil sooja ilma, sööme apelsine ning teeme päevaks plaane. Kui eile oli mägede päev, siis täna võtaks vahelduseks linna ette.
Esimeseks sihtpunkiks valime Majorelle aiad. Juba autot parkides torkab silma kahtlusäratavalt suur inimeste kontsentratsioon. Asja veidi uurinud selgub, et pileti oleksime pidanud eelnevalt neti teel lunastama. Ja isegi kui seda nüüd ja kohe teha, on esimene vaba aeg alles pealelõunal kella neljaks. Vihjan väravas seisvale turvamehele, et võiksin piletite raha otse tema kätte anda, paraku ei lähe see nõks läbi. Loobume lohutades end sellega, et värava vahelt paistva vaate järgi on aed nagunii rängalt ülerahvastatud.
Järgmine huvitav koht on äärelinnas kõrguva mäe otsas asuv loss. Mikskipärast on ligipääsutee tõkkepuuga piiratud ning eemal mäejalamil toimub usin ehitustegevus. Ühe ligipääsu leiame veel, aga seal on turvamehed ees ja keelebarjääri tõttu ei õnnestu mul sugugi aru saada, miks ei või me ehitusplatist mööda minnes mäkke ronida. Läheme tagasi tõkkepuu juurde ja poeme alt läbi selge siht silme ees. Ei saa üldse kaugele, eemalt üle tänava jookseb kisades meie poole turvamees. Seekordne suhtlus saab toimuda inglise keeles ja saame teada, et kuningas olevat lossi ära ostnud ning nüüd enam tõesti sinna niisama minna ei tohi. Vabandame viisakalt ja läheme autosse järgmist sihtpunkti otsima.
Thiemanni kaktuseaed. Kohale jõudes kinnitab auto termomeeter, et õues on 39 kraadi sooja! Sissepääs maksab 80 dirhamit, õpilastele poole odavam, piletimüüja uurib hoolikalt Sandri ISIC-kaarti.
Neid ogalisi asju siin ikka jagub, väiksemad on rusikasuurused, suurematel taevasse ulatuvatel sammastel ei ulatuks vist ümbert kinnigi võtma. Aia taga vahivad kaks näljaste nägudega kaamelit. Kitkume haljasalalt rammusat rohtu, loodetavasti need taimed ikka kõlbasid süüa ja loomadel pärast kõhud lahti pole.
Kui juba linnapäev, siis olgu poole ööni välja! Öömajas veidi puhanud ja einestanud keerame auto taas Marrakesh’i poole külastamaks kuulsat ööturgu. Medina ümbrus on vähemalt kilomeetri raadiuses masinaid puupüsti täis nagu Ülemiste parkla reedesel pealelõunal. Parkimiskoha otsingul suudame ära eksida ning paar korda sihukesse tupikusse sõita, et auto ringipööramine näib esmapilgul vaid helikopteri abil võimalik olevat. Kui keskväljaku ümber juba kahekilomeetrist ringi plaanime, paistab ühel kitsal kõrvaltänaval autode vahel paras ruum parkimiseks. Eemalt jookseb kohale “parkimiskorraldaja”. Annan talle kümneka paludes jälgida, et keegi masinat ära ei kriibiks.
Peaväljaku poole suunduva tänava ääres on kümneid avatud poekesi, kust võib osta peaaegu kõike eluks vajalikku alates mööblist lõpetades käsitsi valmistatud nipsasjakestega. Mõõtmatult suur turuplats on müügipunkte tihedalt täis, hõljub väliköökide suitsuvine, siin-seal esinevad tänavamuusikud ja teevad trikke akrobaadid. Rahvast on nagu maailmakuulsa rokkstaari kontserdil, paari tunniga jõuame vaid pool platsi läbi vaadata. Eirates Sandri soovi burgerit süüa istume pikale puust pingile tellides täiesti arusaamatu nimega liharooga koos friikartulite ja pudeliveega. Vesi tuuakse, rohkes kastmes liha ka, aga kusagil tekkinud kommunikatsioonihäire tõttu on friikad asendunud riisiga. Leplike klientidena ei pööra me sellisele pisiasjale tähelepanu, seda enam, et rammusa kastmega ülevalatud liha on ülimaitsev.
5 aprill. Kuigi juba esimesel õhtul andsime teada, et hommikusööki soovime enam-vähem kell kaheksa, valitseb pererahva pool jätkuvalt sügav vaikus. Saan aru küll, et ramadani periood ja pool ööd ollakse üleval, paraku tegelete siiski turismindusega, mistöttu eeldan veidike ka külastajatega arvestamist. Koputan palavuse tõttu avatud uksele hüüdes kõva häälega hommikutervituse. Kardinaga varjutatud tagumisest toast kostab mingi unine hääl ning peagi alustab vidukil silmadega perenaine köögis toimetamist. Meie aga sööme seni apelsine!
Linnapäevale vahelduseks täna taas loodusreis, ei midagi konkreetset, kolame siin-seal, ronime mööda mäekülgedele rajatud matkaradu, käime mõne kose juures ja naudime niisama eksootilist loodust. Õhtu eeli tuleb veel mõte teha Agafay kõrbes päikeseloojangu tripp kaamelitel ratsutades. Guugli kaart suunab meid kuhugi pärapõrgusse, mõningase seiklemise järel leiame kõiketeadva noormehe, kes hüppab tsikli selga ja ees sõites meid õigesse kohta juhatab.
Kaamelid näevad kuidagi veidi räsitud ja pulstunud välja. Ma muidugi ei tea, kuidas loomad harjamisse suhtuksid, aga see ei teeks nende visuaalile üldse paha. Kas ühe või kahe küüruga, sellest on vaatluse teel raske aru saada – kõigil on väga paksud sadulad seljas.
Kerge diskussioon hinna üle, lühike instrueerimine ja jõuame parasjagu loojangu ajaks silmapiirini ulatuvasse kivikõrbesse, et viimaste päikesekiirte säras pilti teha. Kellaaeg on täiesti sobiv, aga nähtus mis puudub, on loojuv päike. Või no eks ta kusagil seal silmapiirile kerkinud pilvevööndi taga on. Looduse vastu ei saa kuidagi, laiutab ekskursioonijuht käsi ja klõpsib mitukümmend pilti olemasoleva vaate piires.
Öömaja pererahvas on vist pisut solvunud, et hommikul neid nii vara üles ajasime ja otsustanud kätte maksta. Igatahes kui peale ühtteist magama heidame, hakkavad nad hoovis kõnniteeplaate pesema. Vaikse veesolina kannataks vast veel kuidagi ära, aga pere noorim, nii umbes kolmeaastane mudilane, on üsna pahuras tujus protesteerides valjuhäälselt kõige ja kõigi vastu. Ega vanemad ka suu peale kukkunud pole ning kommenteerivad lapse sõnavõtte, enda kuuldavaks tegemise eesmärgil otse loomulikult veel tõhusamate detsibellide saatel.
Pool tundi seda möllu kuulanud keeran endale rätiku ümber, astun õue ja kinnitan üsnagi ärritunud toonil, et me tõepoolest sooviks nüüd juba uinuda.
6 aprill. Valmistume edasi sõitma. Pererahvas vist juba ootab, et need pirtsakad kunded minema läheksid. Midagi neile ju ei meeldi – öösel ei tohi lärmi teha ja hommikusööki tahetakse kindlal kellaajal. Lahkumine on siiski viisakas ja vaatamata mõnele nüansile jääb sellest majutuskohast üsna hea mulje.
Võtame suuna Agadiri poole vahepeatusega Inzekris, kilomeetri kõrgusel mägedes asuvas maailma vanimas ja suurimas kogukonna mesilas.
Pöörame asfaldilt kruusale, mida kõrgemale tõuseme, seda kitsamaks ja kõveramaks tee muutub. Lõpuks on pruunikast kivisest savisegust (või vastupidi) mäenõlvale rajatud rada sedavõrd kitsas, et auto rattad tunduvad kuristikust vaid viimase viie sentimeetri kaugusel veerevat. Kaasreisijad on mikskipärast üsna sõnaahtraks jäänud…
Paar kilomeetrit enne sihtpunkti näen üht veidi laiemat kohta ja pakun välja variandi auto sinna jätta ning jala edasi minna. Kergendusohete saatel ollakse sellega viivitamatult nõus. Paraku pole see manööver nii lihtne, rattad kaevuvad lahtisesse pinnasesse paisates õhku punaka tolmupilve, mille värske tuulehoog avatud aknast salongi suunab.
Paneme aknad kinni ja proovin veel manööverdada, mis kuristiku serval pole just lihtsamate killast ettevõtmine. Ainuke tulemus on veel suurem lendavate kivide ja tolmu pilv. Kolmandat katset teha ei jõua, pilk tahavaatepeeglisse sunnib imestusest lausa silmi hõõruma – kurvi tagant läheneb koolibuss! Sihuke veidi väiksemat tüüpi, nii umbes kümnekond inimest mahutav. Nonii, kui see masin siit edasi kavatseb minna, siis peab ka Dacia mahtuma!
Tegelikult oligi seljataha jäänud lõik kõige probleemsem, edasi läheb tee “tunduvalt” laiemaks, mis tähendab seda, et 5cm asemel jääb ratastel kaldast umbes 10cm puudu…
Iidses külas asuva mesila peamine ehitis on bambusest, puuroigastest ja savist mitmekordse laoriiuli taoline konstruktsioon. Riiulitel paiknevaks kaubaks on veidi alla meetri pikkused ja paarikümne cm jämedused pilliroost ja palmilehtedest punutud saviga kaetud torud, millede sees mesilased elavad. Kohalik mesinik räägib, et paar sajandit tagasi olevat siin lausa mitutuhat peret olnud, nüüd aga umbes paarisaja kanti.
Tagasitee möödub viperusteta, teeme peatuse ühe külakese laupäevasel turul ostes lõunasöögiks imeodavaid ja imemaitsvaid pirukaid.
Agadiri lähedal asuva Imi Ouaddar apartmendi leidmine pole lihtne. Bookingust võetud kaardilink saadab meid üksjagu kõrvalisse kohta, kus kohalikud minu teeküsimise peale vaid käsi laiutada oskavad. Mitmekordse helistamise järel saan korteriomanikuga ühenduse ning täpsed juhised kohalejõudmiseks. Kõrge müüriga piiratud alal juhatavad turvamehed meid kuubikukujulise savikarva maja avarasse kolmetoalisesse korterisse, seame end sisse ja läheme ookeani äärde jalutama.
Surfarid püüavad pikki kõrgeid laineid, maisema meelelahutuse otsijad saavad ratsutada kaameli või muula seljas, juua lõkkel keedetud teed või süüa rannarestoranis kohalikke hõrgutisi. Surfata me ei oska, kaameliga ratsutasime alles eile ja õhtusöögi plaanidki teised. Nii vaatame veidi ringi, tutvume kohaliku kaubandusvõrguga, loe – putkamajandusega ja läheme korterisse puhkama.
7 aprill. Pühapäeva hommikule kohaselt võtame rahulikult, kerge eine, sealhulgas ikka veel neid apelsine. Kodustame ära ühe noore hulkuva kassi, kes on nii näljane, et nõustub isegi eilset saiakest sööma. Lisategevusena tuleb autost paks tolmukiht ära koristada.
Hommikused toimetused tehtud võtame suuna krokodillipargi poole. Liiklus on hõre, mistõttu kipub tähelepanu spidomeetrilt hajuma. Ega kaua nii saagi, kui teele astub valges vormiriietuses motopolitseinik andes käega peatumismärguande. Lubatud 60 asemel olevat me vaikselt 75-ga hiilinud, kinnitab rõõmsameelne ametnik näidates oma sõnade tõestuseks digitaalsel seadmel ilutsevat numbrit. Trahv on 150 ruupiat (ca 13€), mille saab kohapeal sularahas tasuda. Vastu saan hiiglaslikke varesejalgu täis kirjutatud A4 mõõdus dokumendi, ainukesena on seal mõistetav suurelt trükitud number – 150.
Krokopark ise on äge, isegi sissepääs on kujundatud avali suuga krokodillina. Pileti lunastamise järel suundume avarale basseinide ja kärestikega liigendatud džunglialale, kus nii vees ja liivastel kallastel peestiab kümnete kaupa ohtliku väljanägemisega elukaid. Pargi tagumises osas asuvate väravate kaudu pääseb varaanide alale. Erinevalt krokodillidest ronivad need tegelased piiranguteta mööda kaktustega kaetud künkaid ringi. Inimesi otseselt ei karda, mõningast distantsi püüavad siiski hoida.
Kogu miljöö loomisel on tublisti tööd tehtud, kõik on puhas, korras ja maitsekalt kujundatud. Parki on plaanis veelgi laiendada, leiame suured väravad, millel olev silt kinnitab, et vaid mõne kuu pärast peaks siitkaudu pääsema kilpkonnaalale.
Ega tänaseks väga tähtsaid plaane rohkem polnudki, vaatame veel veidi mägedes ringi misjärel otsime ühe suurema kaubanduskeskuse, et peale apelsinide veidi ka tahedamat toitu hankida. Kana on kindla peale minek, erinevalt meil levinud elektriahjust grillitakse siin elusa tule ja päris süte kohal. Huvitav mida arvaksid meie ametnikud, kui keset Selverit sihuke kaadervärk üles panna.
Päeva lõpetuseks jalutame madalas rannavees, õhusooja üle ei saa nuriseda, vee temperatuur siiski lainetesse hüppama ei kutsu.
8 aprill. Tänane plaan on sõita kohta, millele Jimi Hendrix olevat eelmise sajandi 60-ndatel andnud praegugi kasutusel oleva nime – Paradiisiorg. Maroko mõistes võib seda kohta tõepoolest nii tituleerida. Lai kanjon, soe vulisev vesi rohkete looduslike basseinidega, palmid ja lopsakas rohelus. Lisades siia pilvitus taevas särava päikese, on idüll täielik. Muidugi on sellest tehtud põhjalik turismiatraktsioon, parklas küsib noormees autokoha eest kümneka, oru esimene ots on tihedalt täis pikitud roigasarhitektuurist nänni ja einestamiskohti. Aktiivsete müüjate meelehärmiks ignoreerime pakkumisi suundudes edasi kaljuservale sissetallatud matkarajale, mis paari kilomeetri järel lõppeb suure basseiniga, kus uljamad pealtvaatajate ergutuste saatel vettehüppeid harrastavad.
Kaart pakub kahte valikut, minna sama teed tagasi või matkata ringiga umbes 16km. Visuaalne vaatlus kinnitab aga ka kolmandat võimalust – kanjoni vastaskaldal paistab kaardile kandmata rada. Tagantjärgi võib öelda, et kõik lõppes hästi, kuigi ega sinna suundumine just parim mõte polnud. Algul täitsa kobe tee hajub kivide vahele ja mida meeter edasi, seda probleemsemaks varinguohtlikul mäeserval turnimine muutub. Viimase viiekümne meetri läbimiseks tuleb iga sammu jaoks lahtisesse kiviklibusse astumiskoht sisse uuristada. Seiklus missugune, järgitegemine rangelt mittesoovitatav!
Surmapõlglikust turnimisest väsinuina maandume ühte paljudest veelähedastest söögikohtadest, mille toimekas peremees meid sulaselges eesti keeles tervitab. Sellega tema meiekeelne sõnavara ka piirdub, toidu ja mahlad tuleb küsida inglise keeles.
Söönud ja puhanud võtame suuna värviliste kaljude poole. Mööda serpentiine kõrgemale tõustes vedeleb teel üha enam varingute käigus allakukkunud kive. Osa aega sõidan vastassuunas lootuses, et kui just nüüd peaks midagi pudenema, jõuan ehk pidurdada. Paarist väiksemast hunnikust ronime üle, küll on hea, et maasturitaoline masin sai renditud. Lõpuks sulgeb üks mudane kivivall tee sedavõrd, et isegi meie järel sõitnud motomatkaja olukorda silmitsedes pead vangutab ja tagasi keerab. Autoga on kitsal teel tagasipöörde tegemine veidi komplitseeritud, siiski tehtav ja mõne minuti pärast järgneme oru sügavustesse kadunud tsiklile.
Õhtune jalutuskäik rannas, ookeanisse sukelduva päikese pildistamine, ja ongi käes viimane öö Marokos.
9 aprill. Hommikusöök on tõhus – tuleb ju nahka panna kõik see, mis mingilgi moel praadimist-soojendamist vajab. Asjad vaja hoolikalt pakkida ja auto seest üle vaadata, mine tea mis väärt kraami kogemata istme alla on pudenenud. Korteri eest tuleb ka maksta, viin raha turvamehe kätte, sel tuleb nii õnnis nägu pähe, nagu palgapäeval. Teen igaks juhuks pildi, et raha üle antud ja saadan peremehele, et pärast vaidlusi ei tekiks.
Mõned kilomeetrid sõitnud, märkame tee ääres kitsekarja, millest suurem osa on täitsa maa peal, üksjagu mökitajaid aga hoopis puu otsa rohelisi oksi näksima roninud. Muidugi väärib selline vaatepilt lähemalt pildistamist, kaval karjus kasutab muidugi võimalust, ja küsib 5 dollarit. Veel paar autot peatuvad ning mehel näib täitsa viisakas teenistus kujunevat. Kogu seda nalja veidi kriitilisema pilguga jälgides hakkab siiski üha enam süvenema kahtlus, et ega need kitsed vist päris vabal tahtel sinna puu otsa läinud olegi, vaid karjuse tõhusal kaasabil. Olgu kuidas on, pildid saavad igatahes lõbusad.
Casablancasse sõidame kiirteel tehes peaaegu igas tanklas peatuse seljasirutuseks ja jäätise manustamiseks. Et mitte liiga vara kohale jõuda keerame väiksemale teele sõites põldude vahel ja läbi mitmete külade. Siiani reisi soosinud ilm muutub üha jahedamaks ja tuulisemaks, nii et isegi looduspiltide tegemiseks pole tahtmist soojast autost väljuda.
Masina tagastamisega pole mingeid probleeme, kuigi järgi tulnud mees uurib hoolikalt igast küljest, ei suuda ta ainsatki kriimu leida. Ilmselt jääb meist hea mulje, sest poole tunni pärast saan firmaomanikult sõnumi kinnitusega, et kui järgmisel korral Marokosse tuleme, annab ta auto ilma tagatisrahata.
Head aega Maroko! Lennuk Frankfurti väljub õigeaegselt, järgmisel hommikul tervitab meid juba aprillikuise Tallinna tavatult soe päev.
Pilte on rohkem kui teksti vahel näha – kliki nooltele galeriis edasiliikumiseks.
