Ukraina vol2 – tõelised seiklused.
Kui eelmisel korral algas peale meie Ukrainas käiku seal sõda, siis loodetavasti läheb neil seekord veidi paremini. Igatahes oleme varasel hommikutunnil positiivselt meelestatud, pressime end väheldasse Hansaliinide bussi ja alustame teekonda Taga-Karpaatia poole. Viljandis on ette nähtud pikem peatus pisikese hõbehalli suure pruunikat karva reisibussi vastu vahetamiseks. Eks muidu võiks ka selle väikesega minna, aga pakiruum tundub natuke napivõitu olevat. Peale kõige muu on ju plaanis kahe mesinduskaupluse külastamine ja iial pole teada, mitu meevurri mesindushuvilised kaasa osta kavatsevad.
Mõned minutid peale kaheksat sõidame Viljandist edasi Pärnu poole, et sealt võtta peale viimased reisilised. Ilm on sombune aga termomeeter näitab igati mõnusad 16 plusskraadi. Rõõmsameelsed pärnakad toovad endaga ka päikese kaasa, linnast välja sõites tõmbub taevas klaarimaks ja läbi vine pistab sügisene kollane tegelane nina välja. Näib tulevat mõnus vananaistesuvine päev, kahju kohe kodumaalt lahkuda.
Peale kümmet teeme Iklas kerge söögipeatuse. Taas bussis soovitab Marianne kõigil üle kontrollida, kas passid ikka kaasas, ID-kaardiga Ukrainasse ei saa. Algab üleüldine sahmimine, vaid Urmas nendib külmavereliselt, et kui pole, siis piiri peal kelleltki ostame.
Järgneb vabatahtlikult kohustuslik tutvumisring, mille käigus igaüks paari lausega endast räägib. Ilmselt pole reisilised varajasest ärkamisest veel üle saanud ning enesekiitus sujub kuidagi uniselt. Viimasena antakse sõna siinkirjutajale, aga ei suuda ka mina miskit väga vaimukat välja pigistada, tõenäoliselt on inspiratsiooni nappuses oma osa ka kergelt haiglases enesetundes.
Bussireiside puudusena peab märkima ohtu figuurile korralik põnts panna, iga paari tunni järel on kusagil benuskas vetsupeatus, tankimispeatus või niisama seljasirutus. Muidugi mõista ei jää ka tanklapood tähelepanuta ja ikka kipub mingi näks näppu jääma. Lisaks veel pikemad söögipausid, nagu näiteks Leedu 19-ndal kilomeetril, kuhu kella kahe paiku jõuame. Raskelt ohates ühinen enamusega. Tõe huvides peab muidugi märkima, et valdav enamus läheb järjekordselt sööma.
Et minu ülesanne on peale reisil külastatavate kohtadega suhtlemise püüda ka bussis mesindusteemalist vestlusringi vedada, siis lõunapausi järel avan spikerdamiseks arvuti ning algab diskussioon mee kvaliteedi teemal. Annat seekord meiega ei ole, muidu oleks läinud suuremaks vaidlemiseks diastaasiarvude ja muude näitajate üle. Loeng kulgeb sujuvalt, ilmselt on oma osa ka eelnevalt manustatud toidul, mistõttu nii mõnigi silmapaar kinni vajub ja pea kõigega nõustuvalt noogutama hakkab.
Mõned minutid peale kuut jõuame Poola, bussijuhid tangivad teemaksuboksi järjekordsete eurodega ja keeravad kella tunni võrra tagasi. Kui enamik telefonidest sätivad end ise kehtivale ajale, siis käekellasid tuleb manuaalselt häälestada. Lõpptulemuseks on terve õhtupoolik sisustatud, sest keegi peale Marianne enam päris täpselt ei tea, mis kell tegelikult on.
Pool seitse peatume Arbo juures. Ei-ei, tegu pole
siiski Eesti tuntud režissööri, vaid järjekordse söögikohaga. Seekord ma enam tõesti ei jaksa ning lähen hoopis vaimutoitu hankima ehk siis arusaadavamalt väljendudes kaunist päikeseloojangut pildistama.
Selleks ajaks kui edasi sõitma hakkame, on väljas juba üsna hämaraks muutunud. Järgnevad kilomeetrid mööduvadki peamiselt ühtlase mootorimürina saatel, kuni pool tundi peale südaööd (või tont teab, mis see kell siis tegelikult on) hotelli nimega Impressa ette jõuame olles päevaga läbinud igati kiiduväärt 1200km.
Astume Jaaniga kenasse puhtasse tuppa jäädes nõutult voodeid silmitsema. Muidu igati korras ja ootel, ainult et üks on ilmselgelt kahele inimesele mõeldud, isegi kahed rätikud kenasti ootel. Jaan valib tagasihoidlikult ühekohalise lubades mitte piiluda, kui mõni külaline mulle kaissu peaks pugema. Möönan, et mine tea, reisil võib kõike juhtuda ja astun vannituppa. Paberirulli kõrval hakkab silma mingi väike sildike ja lüliti selle all, mis justkui kutsub end vajutama. Muljun veidi – ilus nupuke, mõnusalt kergelt liigub. Seepeale vajutan kohe päris mitu korda. Muidu ei juhtu nagu midagi, ainult et kusagil hakkab mingi siren huilgama, vist kellegi auto. Ruumist väljudes ei ole ma selles enam mitte nii kindel, sest ilmselgelt kostab heli koridorist ning auto sinna sattumine tundub veidi ebausutav. Toauksest välja vaadates näib koridor sama tühi nagu poissmehe külmkapp. Seisatan, saamata aru kummale poole evakueeruma peaks hakkama, kui kohale tormab näost kaame hotelliteenindaja ja kädistab kiiresti miskit poola keeles. Iseenesest mõista ei tõuse minu informeerituse tase grammivõrdki ja et seda talle üheselt mõista anda vastan sulaselges eesti keeles. Tädi säutsatab veel midagi, tõukab mind ukseavast kõrvale ja astub tuppa. Jaan on lubaduse mitte piiluda ammu unustanud ja jälgib toimuvat huviga. Voodi poole suundumise asemel astub sissetungija aga hoopis vannituppa, teeb näpu vahel oleva kiipkaardiga tuttava lüliti juures mõned kaunikujulised žestid nagu üritaks sõidukaarti valideerida ja ennäe – sireen jääb vait. Jõuame järeldusele, et ilmselt oli tegu hädaabinupuga.
Muide, lüliteid on toas rohkesti ja selleks et tuli enne uinumist kustu panna peame Jaaniga mõnda aega nõu. Pole ju teada kas kustub valgus või juhtub midagi märksa hullemat…
Teine päev, 21 september, reede.
Kella seitsmene äratus tundub igati ok ja kui toakaaslane veel toimetama jääb, suundun mina juba fotoaparaat käes õue. Päike paistab, tuulevaikus, igati positiivne ilm reisiks. Hotelli tagahoovis on mõned trenasöörid, mis hommikusööki ootavate mesinike poolt peagi hõivatud saavad.
Mõni minut enne kümmet sõidame edasi. Marianne tutvustab päeva, mis vähemalt tema jaoks algas pesuruumis purustuste tekitamisega. Nimelt õnnestus tal jõulise võttega eraldada seina küljest kogu duššisüsteemi paigal hoidev konstruktsioon.
Akna tagant libisevad mööda ülesharitud põllud, sekka ka mõni esimesi õisi näitav talirapsi oma. Bussi termomeeter kinnitab, et õues valitseb sügise kohta harjumatu 27-kraadine leitsak.
Poolsada kilomeetrit enne Ukraina piiri jõuame Zamoski linna. See väike asula äratab tähelepanu oma tohutu hulga fooride olemasoluga. Kuna peaaegu kõik need vahetavad meie lähenedes rohelise tule punase vastu, läbime linnakest nagu oma territooriumi märgistav kutsikas, kes iga posti juures peatudes jalga tõstab.
Veidi peale ühte jõuame piirile, protseduurid võtavad aega ainult kolm tundi ja olemegi Ukrainas! Nüüd veel rahavahetuspunktist läbi, kus ühe euro eest antakse 32 grivnat ja reisi sihtpunktid tunduvad juba käegakatsutavas läheduses olevat. Kilomeetreid tuleb neelata veel üksjagu palju ning peale kaubanduskeskuse külastamist astume alles kella kaheksa paiku hotelli „Dnistr“ ees bussist välja.
Kohtumine kohaliku mesindustegelase Mikola Gribok’iga, kelle Eha kohe Seenemikuks ümber nimetab, on plaanis veel samal õhtul. Vanemapoolne osava jutuga härrasmees räägib teise korruse kohvikusse kogunenud väiksearvulisele huviliste grupile veidi Ukraina mesindusest, peamiselt aga oma projektist teha koostööd Poola ja Baltimaade mesinikega ning käivitada ulatuslik temaatiline festival. Tema ettekujutuses peaks see koondama enamiku piirkonna mesinikke ja inventaritootjaid, kes augustis mitmepäevase ürituse ajal siis oma kaupa reklaamiks ja müüks. Ligi neljatunnise kohtumise järel oleme siiski sunnitud tõdema, et Eesti jääb Poolast natuke kaugele, pealegi pole üldse kindel, kas suudaksime pakutava kauba hindadega piisavalt konkurentsis püsida. Meie entusiasmi ei suuda märgatavalt tõsta ka Seenemiku poolt kaasatoodud kraadidega meejook, mille tarbimise peale kohviku töötajad vägagi viltu vaatavad.
Kolmas päev, 22 september, laupäev.
Eilne päev lõppes Gribokiga, tänane algab. Koguneme kella üheksaks bussi, et teha kiire tutvumisring linnaga. Marianne teatab, et olgu me valmis kirikute ja pühakodade hulgikülastuseks, sest eelmisel korral oli Mikola just sellise ringi teinud.
Peale mõningast ekslemist munakivisillutisega tänavatel leiavad juhid bussile parkimiskoha ja alustame ringkäiku.
Ei ole Seenemikk öö jooksul oma energiat sugugi minetanud ja enam-vähem nii, nagu Marianne hoiatas, ka läheb. Ennastsalgaval ilmel sombust ilma ja ajuti piserdavat vihma trotsides marsime ühe kiriku juurest teise juurde, kusagil kuuenda juures hakkab vaikselt sassi minema. Mingil hetkel ilmneb, et jumalik paiste on Peepu kaasa viies teinud saatanlikke korrektiive meie ridades. Arutelu käigus ilmneb, et keegi peale Marianne ei suuda päris täpselt meenutada, milline Peep ikkagi välja nägi. Järgneb tulihingeline vaidlus kadunukese välimuse üle mille käigus üritab Marianne teda telefoni teel tabada teatades mõne aja pärast kergendatud ilmel, et vaatamata pühalikule miljööle on Peep igati adekvaatne ja ootab meid bussi juures.
Keskpäevaks saab linnaga tutvumine läbi, kergendatult ohates täname teejuhti ja võtame suuna Ivano-Frankivski poole. Külades vohab teeäärne kaubandus, õunad, pirnid, kapsad ja kaalikad, aedadest on kõikvõimalikud saadused paigutatud väravate juurde lettidele. Samuti toimub usin põldude korrastamine, põhu ja kartulipealsete hunnikutele on tuli otsa pistetud. Ilusat leeki see materjal mõistagi üles ei võta, see-eest on tossu sama ohtralt, nagu Vesuuvi viimase purske ajal.
Kui linnade liikluspilti vaadata, siis suuremates asulates märgatavat erinevust Euroopaga polegi, ainult maapiirkonnas vuravad rõõmsalt ringi eelmise aastatuhande VAZ-id ja Moskvichid, sekka mõni Ford Sierra ja hobuveok.
Järgmise peatuse teeme turul. Müüakse praktiliselt kõike, eriti rikkaliku valikuga on esindatud pehmed nokamütsid kirjadega Nike, FBI, Boss ja nii edasi. Meemüüjaid on päris mitu, purgid tunduvad vaid kuidagi räpase väljanägemisega. Ülle uurib, kas pakutavat linnumagusat enne ostu mekkida ka saaks. Otse loomulikult, kinnitab heatujuline tädike ja haarab leti alt pussnoa, millega pikkuse järgi otsustades võiks elevanti rünnata, torkab selle meepurki ja sirutab kohkunult taganeva Ülle poole. Järgneb muidugi jupp aega selgitamist, et väitsa ei tehtud seepärast mesiseks, et libedam susata oleks, vaid selle otsa pealt oleks tulnud näpuga proovimiseks mett napsata. Kuigi arusaamatus leiab rahumeelse lahenduse, jääb kaup seekord siiski katki.
Hoolimata sellest, et suundume lõuna poole, läheb väljas aina külmemaks ning Yaremche’st läbisõidul näitab termomeeter vaid napid 10 soojapügalat. Hakkab juba kergelt hämarduma kui mäest üles viiva kitsavõitu teeotsa juurde jõuame, mille lõpus peaks asuma tänane ööbimispaik. Vaatamata hotellist saadud kinnitusele, et suur buss saab otse maja juurde sõita, osutub tegelikkus veidi nigelamaks ning juhid keelduvad jalgraja mõõtu järsule mägiteele pööramast. Et isegi Marianne ei tea täpselt, kas öömajani on pool või kaks ja pool kilomeetrit, võtame kahekesi raske väljakutse vastu ning läheme jalgsi vaatama. Mäkketõus muutub peagi vaid maasturile jõukohaseks, seda enam, et tee alguses olev suhteliselt sile asfalt asendub esialgu osaliselt purunenud betoonplaatidega, edasi savika kruusaga, millest suured munakivid välja turritavad. Hing paelaga kaelas jõuame kenade palkmajade juurde. Registratuuris võtavad meid vastu kaks näitsikut, kellele me ütleme otse ja sulaselges Eesti keeles, mis tekkinud olukorrast arvame. Et probleemi tõsiduse üle otsustamine vaid meie näoilmete järgi ei toimuks, tõlgime eelnevalt öeldust sündsama osa lõpuks ka Vene keelde. Kiire ja temperamentse sõnavaraga vürtsitatud kauplemise järel leitakse lahendus – tuleb mikrobuss, mis reisilised ja pagasi üles toob.
Üha tihenevas hämaruses laskume mäest alla ootajatele rõõmusõnumit viima. Jäid nad ju maha täielikus teadmatuses, üks variantidest oli koguni see, et meil tuleb uus öömaja otsida.
Päevinäinud Volkswageni mikrobuss kolistab kolm korda üles-alla, enne kui viimased kohvrid ja kotid hotelli fuajeesse jõuavad. Ilmselt oleks tal paar otsa veel tulnud teha, aga energilised mesinikud ei malda oodata ja rühivad tihenevas vihmasajus kondiauru toel mäest üles.
Määrdunud vaibaga tuba on üsna väike ja ühe laia voodiga, kuhu me Jaaniga end ära peame mahutama. Dušširuumi kraanist sooja vee väljavõlumine tundub lootusetu üritus, lisaks puudub lubatud internetiühendus, mis teeservas mööda maad vedelenud kaablit meenutades pole üldse ime. Püüan koridori peal ühe kohaliku tšiki kinni, et talle oma probleemid üles lugeda. Lühikese vestluse järel olen sunnitud lahkuma sama targalt kui enne. Kahe voodiga tuba netu, töömeest netu, sest nädalavahetus ja internetti kah netu, võib-olla alles esmaspäeval hakatakse parandama. Võib-olla…
Koguneme alumise korruse söögisaali, mida valgustavad juhtmete otsas rippuvad pirnid, ilmselt ka elektrikku netu või on ta pikema puhkuse võtnud. Toit on maitsev ja et libedamalt alla läheks, on võimalik 15 grivna eest tellida pitsitäis kohalikku jooki, mis degusteerimisel osutub hästi tehtud samakaks. Ei saa öelda, et ruum ülearu soe oleks, ilmselt on selles oma osa klaasi asemel ühekordse kilega kaetud akendel, seega tellime kohe päris mitu pitsitäit.
Neljas päev, 23 september, pühapäev.
Hommikusöök on sealsamas kileakendega ruumis, kus eilegi. Pakutakse omletti, lisaks jupike juustu, killuke kurki ja tomatimahl, mida ma ei joo ning tulutult tassitäie kohvi vastu püüan vahetada. Seejärel tuleb takso, ikka seesama Volkswagen, viies juhid kuhugi mitme kilomeetri kaugusele parklasse bussi juurde. Meie kõmbime ise mäest alla ikka ja jälle imestades, kuidas oli mõeldud reisibussi siit ülessaamine. Ilm on välitingimuste nautimiseks üsnagi vilets, tagasihoidliku kümne soojakraadi ja kerge uduvihmaga. Maantee ääres ootavad meid buss ja teeremontijate pigiauto, mis on peatatud selleks, et saaksime üle minna enne kui ta oma kleepuva laadungi maha laotab.
Võtame suuna Kamennõi-Podõlski kindluse poole, möödaminnes põikame läbi Kolomõja muna juurest. Tegu niisiis munakujulise majaga, kuhu on kogutud tuhandetesse ulatuv kollektsioon värvilistest lihavõttemunadest. Loodetavasti mitte päris, sest iial ei või teada, millal mõni kogemata katki läheb ja oi seda aroomi siis. Kuna pühapäeviti saavad sisse vaid koristajad, siis peale kirju hoone välisilme ja lähedalasuvate tehiskivikestest ehteid müüvate putkade väljapanekuga tutvumist istume taas edasisõiduks bussi.
Ilm on soojemaks läinud, kahvatu sügispäike paistab mõnusalt aga konarlikuvõitu tee ei lase tukkuma jääda. Kui asulate vahel saab veel kuidagi sõita, siis külasisesed teed on ilmselt mingi teise ettevõtte rajatud ja asfalt sinna labidaga maha pandud, sedagi vaegnägijate brigaadi poolt. Muidugi võib sellisel kattel olla omaette taotluslik eesmärk, sest nii tee ääres kui selle peal jalutab kõikvõimalikus mõõtkavas koduloomi ja linde, kes kiirema liikluse korral massiliselt autode alla jääma hakkaksid. Samuti segaksid kihutavad sõidukid rohkearvuliste müügipunktide tegevust, kus nii auto pagasiruumist kui ka käepärastest vahenditest kokkuklopsitud putkades erineva aiakraamiga kaubeldakse. Üks huvitav müügiartikkel on metallist aiaväravad. Kui maja aia sees näeb välja nagu Baba-Jaga onnike erinedes viimasest vaid kanajalgade puudumise poolest, siis väravad peavad olema uhked, rohkete kaunistuste ning viguritega. Nii on väga paljudes kohtades näha teadaandeid, et just sellelt või teiselt telefoninumbrit saab omale hindamatu šedöövri tellida.
Ainsal veidi sirgemal ja siledamal teelõigul mõõdab üks politseinik kiirust, teised kaks ametnikku tegelevad traktoristiga, kel masina haagise peal koorem õunu. Ei tea kas tuli vormikandjatel isu värske ampsu järele või kihutas juht tõesti liiga kiiresti.
Kella üheks jõuame Kamennõi-Podõlski kindluse juurde. Vaade üle oru on suurepärane ja sajanditevanused müürid näevad sinise taeva taustal välja nagu tasemel kunstniku joonistatud postkaart. Ainuke vaatepilti häiriv asi on üle oru kindluse juurde viiva silla kõrvale ehitatud kaasaegse välimusega korrusmaja. Klõpsutame rohkelt pilte ja Mariannel kulub terve igavik ning sadu närvirakke, et reisiliste seltskond piletikassa juurde kokku koguda. Kindluse siseõuel on võimalik vermida münte, proovida kätt vibulaskmises, rohked tornid ja käigud kindlusemüürides lubavad uudistada vanaaegse kaitseehitise valmimisel teostatud keerukat inseneritööd. Ühes ruumis näidatakse päris ehtsat jahukulli, julgemad saavad kinda, et pildistamiseks poseerides lindu käevarrel hoida. Huvitav millega see kull on uimastatud, et ta läbi lahtise ukse ajaviiteks minema ei lenda?
Kindluse tagumine osa on veel restaureerimata, seal asuvatel järskudel küngastel harjutab üks surmapõlglik jalgrattur kiirlaskumist.
Kolmetunnise turnimise järel on kõik üle vaadatud, isegi need kohad, kuhu siltide või piirete järgi otsustades turistidel minna pole lubatud. Loojuma sättiv päike on pilvevinasse pugenud ja tagasiteel üle silla pole kindlusele vaade enam veeranditki nii ilus kui tulles.
Tagasisõit möödub rahulikult. Teeäärsed külad on kottpimedad ja inimasustuse olemasolust annavad tunnistust vaid üksikud valgustatud aknad. Samuti kinnitavad tsivilisatsiooni olemasolu surmapõlglikud jalakäijad ja jalgratturid, kes kesk teed koperdades ootamatult bussitulede valgusvihku satuvad. Poole üheksaks oleme taas tuttava mägitee ees ning tihenevas pimeduses rühime vapralt üles hotelli poole.
Taevasse tõusev täiskuu tõotab huvitavat valgust, seega söön kiiresti, haaran fotoaparaadi ja lähen pildistama. Esimene mõte on ronida mäe tippu. Kahjuks läheb see plaan veidi vett vedama, sest kusagil poole peal on tormimurd kitsa rajakese nii tihedalt sulgenud, et edasiminek on mõeldav vaid mootorsaagi või vähemalt habemenoana teravat kirvest kasutades. Muidu võiks ju ka kõrvalt läbi metsa tungida, aga enesealalhoiuinstinkt rakendub tööle keelitades tagasi keerama. Võib-olla öeldakse päästeteenistuse kohta kah, et netu, kui mind hommikuks tagasi pole.
Viies päev, 24 september, esmaspäev.
Äratus on kell seitse, kiire hommikusöök ja valmistume mägihotellist lahkuma. Tumedad pilverüngad ripuvad madalal peade kohal ning vahelduva eduga pihustab sealt jahedat vihma. Tuttav mikrobuss viib pagasi mäest alla, meie peame minema jala. Lahkudes soovitame hotelli omadel kaaluda ATV-de hankimist, mille peale nad üsna mõistmatul ilmel meile järele vaatavad. Ilmselgelt on kohalikud kõrguste ületamisega rohkem harjunud ja ei pea seda poolekilomeetrilist tõusu mingiks ekstreemsuseks.
Et rahakoti vahelt väljapääsu otsivatele grivnadele veidigi rakendust leida peatume ühe teeäärse turistilõksu juures. Pikas reas asuvates väheldastes poodides müüakse Ukraina sümboolikaga suveniire, erinevatest taimedest kokkumiksitud raviteesid ja muud säärast nänni. Meis äratavad suuremat huvi valged lambavillased joped. Vist on tulemas üle aegade külmem talv, sest päris mitu pehmet pakki rändab bussi pagasiruumi.
Plaan on veel üht kaunist koske kaema minna, aga teeotsas peatudes tekib bussijuhtidel põhjendatud kahtlusi selle läbitavuse suhtes, pealegi pole keegi teadmata pikkusega jalgsimatkast eriti huvitatud. Kose poolt tulevast mudaga kaetud sõiduautost vupsab välja nooremapoolne naisterahvas, vaatab hindava pilguga bussi ja kinnitab, et peaksime läbi saama küll. Juhid ei riski blondiini tšiki juttu puhta kullana võtta ja pärast lühikest kaalumist lepime kokku, et koske külastame kunagi hiljem, no näiteks sõidame Jägala-Joale.
Täna jääb silma teeäärsete suusalaenutuste rohkus. Vaadates kuidas väljas tihedat seenevihma tibab, jääb vaid kommenteerida, et vara alustavad. Muidugi mine tea, võib-olla laenutavad ka vee- ja mudasuuski.
Marianne teab rääkida, et siin piirkonnas on peamiseks tegevusharuks loomakasvatus. Karjak kogub kevadel küla pealt mäletsejad kokku ja suundub nendega mägedesse. Sügisel toob need, keda hundid nahka ei ole pannud, jälle alla tagasi. Ühe looma suvine karjatamine läheb omanikule maksma umbes 10 dollarit, nii ei saa öelda, et karjaku teenistus midagi erilist oleks. See paistab välja ka teeäärsetest elamutest, need on kas uhked, rikkalike väljaehitustega ja suurejoonelised, või vastupidi, väga tagasihoidliku, et mitte öelda lausa poollagunenud välimusega. See-eest krunti ümbritsevad aiad on sellise konstruktsiooniga, mis peataksid isegi suuremat kaliibrit metsloomade rünnaku. Eks mägede värk, mine tea millised tegelased seal metsaga kaetud nõlvadel elutseda võivad, ime et karjakud üldse suurema osa karjast suve lõpul taas külasse suudavad tuua.
Tee sihtpunkti on muutunud aina kitsamaks ja kohe-kohe peaksime hutsuulide vabaõhumuuseumi juurde jõudma. Ühel ristmikul annab GPS alla ja peame intuitiivse tunnetuse toel otsustama, kas keerata vasakule laugemale teele või üritada järsust mäest üle suruda. Tõus on koguni nii äkiline ja kaob kurvi taha, et Heino läheb läbitavust jala kontrollima. Naastes teatab, et suund on õige ja mootori möirates pressib buss end viimasest tõusust üles jõudes avatud tõkkepuu juurde. Otsustades kahe megasuure piprakauna kujutise järgi, mis väravaposte asendavad, tõotab sealt sisenemine rohkelt teravaid elamusi. Kõrgendatud kaitsetahtega mesilasperede juures toimetamisest karastunud mesinikud ei lase end sellisest pisiasjast heidutada ja astuvad kõhklematult edasi. Hiiglaslikul territooriumil on mitmeid arhailise väljanägemisega hooneid, nende vahel püüavad pilku tolleaegset taluelu iseloomustavad inimeste ja loomade kujud. Samas ka midagi naljakamat, nagu näiteks neli pingil istuvat piprakauna, kes piipu tõmbavad ise samal ajal läpakast uudiseid vaadates. Veel lisab särtsakust puidust F1 mudel, mis küljel asuva kirja järgi otsustades kõrgekvaliteedilise raketikütuse asemel hoopis piima neelab.
Pika bussisistumise tõttu pole hommikukohvi järelmõjudega mahti tegeleda olnud, seega püüavad suuremad hädalised kohemaid kergendustoa asukohta leida. Meil vastu tulnud daam vehib usinalt kätega nagu püüaks ta lendu minna ja selgitab tualeti paiknemist kiires ukraina-vene segakeeles. Pikapeale saame aru, et tuleb minna kuhugi kaugele allamäge ja keerata seal aia taha. Kui mehed plangu taga asuvast peldikust end kohutada ei lase, siis naispere võtab selline asjade käik natuke nõutuks.
Kuigi vihmasadu on peaaegu lakanud pole ilm raasugi soojemaks läinud. Seda tunnistavad ka vastuvõtjad kutsudes meid kohalikku külmarohtu mekkima. Ühe topka eest nõutakse 25 grivnat ja südikamad moodustavad kiiresti lootusrikkalt sumiseva järjekorra. Hägust eliksiiri on tembitud erinevate maitsetaimedega, nii kulub tujutõstev tunnike, et kõigest sellest ettekujutus saada.
Piisava koguse söögialuse mekkimise järel on aeg asuda põhiroa kallale, mis avarasse varjualusesse valmis on pandud. Et lõunaeinest täielik elamus kätte saada astuvad püünele kolm vatijopedes vanameest esitades akordioni, flöödi ja trummipõrina saatel rea tempokaid rahvalaule. Kuigi esinejate kostüümide ajastukohasus jätab tugevalt soovida on etteaste vaieldamatult lõbus teenides iga pala järel välja tormilise aplausi. On nüüd põhjus jahedas ilmas või eelnevalt tarbitud eliksiirides, igatahes kaovad plekk-kaussidesse tõstetud kuum supp ja karaskid laualt nagu nõiaväel. Head tuju aitab tekitada ka päike, mis üha enam nina hallide pilvede vahelt välja pistab.
Pildistame üksteise võidu kaugeid udusse mähkunud mäetippe, astume bussi ning asutame end edasi sõitma. Tee on piirkonnale kohasel käänuline, ainsa sirge lõigu peale on üles seatud stoppmärk ja sealt veidi edasi loomulikult ei midagi muud, kui politseiputka, millest väljatormav vormis tegelane meid käskival ilmel seisma viipab. Veerandtunnise vestluse järel saame edasi sõita, mil moel lahendus saabus, ei ole siinkirjutajal õigust avalikustada.
Ühelt poolt palistavad teed mäed, teiselt poolt sogase veega kärestikuline jõgi kuhu sulistama minekut takistab okastraat. Informeeritumad teavad siiski kinnitada, et teispoolt jõge paistavad Rumeenia mäed, mistõttu ka riigipiiri kaitsev aed.
Sõidame läbi külast, mis on selgepiiriliselt jaotatud jõukaks ja vaesemaks. Ühes servas asuvad kõrgete aedade taga suurejoonelised ja uhked elamud, mõni lausa lossi mõõtu. Küla teises otsas on samuti ehitustegevust alustatud, aga tunduvalt tagasihoidlikuma büdžetiga omanike poolt. Enamik ehitajaid pole seintest kaugemale jõudnud, vaid mõnel üksikul on õnnestunud ka katus peale saada. Nii ongi terve kilomeetri jagu haigutavate aknaavadega kummituslikke ehitisi, millede loodetud hiilgust võib vaid hoone mõõtude põhjal aimata.
Kui juba reisile tulles oli mul natuke haiglasevõitu enesetunne, siis külmetamine piprakülas ei teinud olukorda raasugi paremaks. Nii tirin jope selga ja loobun vaatamata tungivatele palvetele isegi anekdootide lugemisest. Kõik naised on emalikult varmad abi pakkuma, kes lubab kaelasooni masseerida, kes pakub sooja salli. Liil hakkab sellise heatahtlikkuse tulva peale kade meel ja hüüab vahele, et ei-ei. No on tegelane, teistel ei luba aga ise ka soojendama ei tule!
Mesilase ausammas ja selle taga elutsev mesinik on mul juba eelmise reisi ajal nähtud, nii tukun sel ajal bussis, kui ülejäänud mäenõlvale ülesrivistatud mesipuid uudistavad.
Väikeses külakeses asuva hotelli juurde jõuame alles hilisõhtul. Asula on koguni nii pime, et esialgu ei leia me öömaja üles ja buss põrutab mitusada meetrit õigest teeotsast mööda, enne kui GPS-seade vastakaid juhiseid hakkab saatma. Tee on täpselt nii lai, et kaks hobuvankrit teineteisest riivamata mööduda saaksid, seega ei jää muud üle, kui tagumine ots ees taas läbi küla sõita, memmekesed kardinate vahelt suuril silmil piilumas.
Hotell „Trembita“ on ilus ärklikorrusega hoone ja just sinna kolmandale me Jaaniga satumegi. Nii väikest tuba pole ammu näinud. Pärast kahe kitsa voodi ja ühe nukumaja mõõtkavas lauakese sinna mahutamist on vaba põrandapinda jäänud tagasihoidlik poolteise ruutmeetri jagu, nii et isegi reisikotid on mõistlik voodite alla toppida. Seegi vähene pind, kus liikuda võimalik, ei tundu väga turvaline, sest mõne koha peal kipub põrand vedrutama justkui oleks pehastunud.
Ilma aknata dušširuum on sama suur kui tuba. Ja nagu ikka on projekteerija olnud lühemat kasvu ega osanud viimase korruse plaani joonistades sihvakamate inimestega arvestada. Kui toa kaldlae talumisega pole väga probleeme, siis tualettruumis on vetsupott sedavõrd seina äärde monteeritud, et meesterahva kehaehitusele iseloomulikult osa hädasid püsti ära ajada ei ole head sanitaarset olukorda säilitades sugugi võimalik. Hea vähemalt see, et duššinurk teise, kõrgema seina ääres on, kükakil pesta oleks ilmselgelt veel häirivam.
Olukorraga tutvumise järel kiirustame alla sööma, sest täpselt kell kümme pidi restoran oma uksed sulgema. Toit tuuakse kiiresti ja on enam-vähem soe. Saali ühes otsas vehib koristaja juba lapiga nagu püüaks märku anda, et me ei ole oodatud seal pikemalt istuma. Õhtueine järel pole kellelgi ei siseruumides ega ka õues mingit põnevat tegevust plaanis, seega mahutan end kitsasse koikusse lootes, et see hommikuks läbi põranda ei pudene ja jään und ootama.
Kuues päev, 25 september, teisipäev.
Tõusen kell seitse, et peale hommikusi toimetusi kaheksaks sööma jõuda. All koridori diivanil istub Marianne ja küsib, et mis ma siin nii vara teen, süüa saab alles pool üheksa. Oskamata selle peale midagi põhjapanevat kosta teen näo, et nii peabki olema ja lähen õue, et mõned pildid klõpsida. Ilm on vahelduvalt pilves, kuus soojakraadi pole just ülearu palju, samas korvab rõskevõitu jaheduse kaunis vaade sügisvärvides mägedele, mida päikesekiirtes tekkiv vikerkaar omakorda kirevamaks muudab.
Küllaltki kesine hommikusöök koosneb tükikesest omletist, küsitava konsistentsiga pudrust ja tilgast kohvist sõrmkübara mõõtu tassi põhjas. Olles sellega lõpetanud pakime asjad ja koguneme õue vaatamaks, kuidas juhid bussi kitsast hoovist välja manööverdavad. Kusagilt on toodud redel, üks juhtidest teeb selle tipus akrobaatilisi liigutusi püüdes antenni alla suruda, et see väljasõidu käigus väravate kohal asuva põikpuu taha kinni ei jääks.
Kui buss peale üheksat hoovist ühes tükis ja tervelt kätte saadud, asume teele Vutškovo poole, kuhu 2006 aastal panid kohalikud aktivistid püsti mesilaste ausamba. Otse loomulikult on monument tubli ja teeneka mesiniku aia taga, niisiis loodame ka tema endaga kohtuda.
Meil veab, sest kuigi saabume ette teatamata on peremees kodus ja pühendab meiega suhtlemisele tubli tunnikese. Millest seal räägiti siinkirjutajal selget ülevaadet pole. Probleem nimelt selles, et juba mitu päeva pole enesetunne just parimate killast olnud, lisaks olen seda mesilat juba eelmise Ukraina sõidu ajal näinud, nii ei hakka ma jahedas õues külmetamisega riskima ja jään bussi tunnikeseks tukkuma.
Sõidame edasi, termomeetrinäit on roninud roninud kahekohalisele numbrile. Kuna vene keelest arusaamisega on mitmel reisilisel raskusi, siis aitäh Jaagule ja Ehale, kes teineteist oskuslikult täiendades mesiniku jutu refereerivad. Lühidalt rääkis siis Vasil Pliska, et tema peamine tegevusala on Karpaatia mesilasemade kasvatamine, koguseliselt umbes 3 – 5 tuhat aastas. Ajad on raskemaks läinud, kui enne sõda võis paarunud emast saada isegi 30 dollarit, siis nüüd naljalt enam üle 15 ei anta, Venemaa suunal kraanid ju kinni. Meetootmisega olevat lood nadid, viimased kolm aastat pole peaaegu midagi vurri pista olnud, muidu on ikka paar-kolmkümmend kilo taru kohta õnnestunud saada. Peale mee ja mesilasemade müüb ta ka pakettperesid, aga jällegi konflikt Venega, mis selleltki tuluallikalt suure osa maha on rappinud. Kuidagi väga pessimistlikult kõlab, üks äri ei lähe ja teine ei lähe ja kolmas…
Vastuvõtt Khustis on võimas, meid tervitavad Ukraina Mesinike Liidu president Vladimir Nikolajevitš Stretovitš , kes on kahtlaselt Juri Andropovi nägu, kohaliku mesindusorganisatsiooni juht, kelle nimi mul meelde ei jäänud ja üks piirkonna üks tuntumaid mesinikke, Viktor Papp. Meid juhatatakse avarasse saali, kus Liidu president tervitab meid sissejuhatava kõnega rääkides laiemalt Ukraina mesindusest. Järgneb mõnus lõunasöök misjärel annab keegi meesterahvas, kelle nimi mul samuti märkamata jäi, ülevaate piirkonna ajaloost. Täis kõht ja soe ruum hakkavad pikapeale üsna ühemõttelist mõju avaldama ning ikka ja jälle taban end suletud silmil kõigele nõustuvalt kaasa noogutamast. Olukorra päästab Viktor Papp, sest tema ettekande ajaks keeldub arvuti koostööst ja slaide tuleb klahvivajutusega vahetada. Nõustun meeledi aitama, sest nüüd tuleb hoolikalt kõnelejat jälgida ja iga „dalše“ juures nuppu klõpsata, nii on tukkumajäämise võimalused üsnagi välistatud.
Ringutame kergendunult, kui teaduslikud loengud lõpuks läbi saavad. Õues on ilm ilusamaks läinud ja päevale punkti panekuks põikame läbi ka Viktori kodumesilast, kus ta tutvustab oma toodangut ja räägib mõne sõnaga müügitööst laiemalt. Lõpetuseks teeme mõned ühispildid misjärel võtab buss suuna Mukatševe poole. Kui küladevahelisel teel pole veel väga viga, siis asulasisesed lõigud koosnevad küngastest ja lohkudest, millede vahele on veidi asfalti sattunud. Marianne kasseerib igaühelt 250 rubla lõunasöögi eest üritades seejärel rahatähtedes mingitki süsteemi luua, mis rappuva bussi tõttu eriti edukalt ei õnnestuda ei taha.
Päike hakkab juba horisondile lähenema, teel Ly’le kiirkursuse ja algab üksteise võidu horisondil vonklevate punakate pilvevöötide pildistamine. Kuna juht ei soostu bussi sobivas kohas peatama püüame head fotot seeriarežiimis sõidu pealt tabada, kaadrisse jäävad post-puu-post-rekka… Digifotograafia on hea, ei taha mõeldagi mitu meetrit filmirulli oleks kulunud paari enam-vähem mõistliku pildi saamiseks…
End unele sättivasse Termal Spa Hotelli jõuame sügava pimeduse katte all. Registratuuris võtavad meid vastu pikajuukselised näitsikud ning konfiskeerivad passid, et neist koopiad teha. Ei tea kas mõtlevad dublikaate vorpima hakata või…? Kogu tšek-in protseduur võtab aega tugeva pooltunni misjärel saabub käbe mammike, kes vehkides kätega nagu tuuleveski üritab selgitada, kes kuhu minema peaks. Pärast kolmandat sama juttu kordamist rehmab tädi käega ja võtab meie grupi sappa, et hiiglaslikul territooriumil kõik isiklikult õigetesse majakestesse juhatada. Arvestades ala suurust on see ilmselgelt parim lahendus, vastasel juhul poleks mitte teada, kes millises majakeses ja kelle kaisus hommikul ärkaks. Turvalisusele pööratakse siin asutuses kõrgendatud tähelepanu, iga mõnesaja meetri järel on valvuriputka koos paari laigulises vormis sportliku meesterahvaga. Karmi välimuse järgi otsustades võivad meestel ka laskevalmis automaadid putkades ootamas olla.
Elamine on avar ja mugav, dušširuum koguni nii suur, et seal võiks kergemat laadi diskoõhtuid korraldada. Selleks, et külastajad midagi sisse vehkida ei julgeks, on seinal meetri pikkune nimekiri toas olevatest asjadest ja esemetest. Üles on loetletud kõik alates mööblist lõpetades seebitükkidega. Tõsi küll, viimaste kaal on märkimata, seega järeldame, et seep võib sihtotstarbelise kasutuse käigus veidi õhemaks muutuda. Õues korda pidavatele karmiilmelistele turvameestele mõeldes kasutame igaks juhuks siiski enda kaasavõetud hügieenitarbeid.
Õhtusöögi saamise võimalused jäid meil Jaaniga veidi arusaamatuteks, niisiis manustame kiiresti mõned kohvrist leitud produktid, misjärel jätan toanaabri kaeblikult kääksuva voodi mõnusid nautima ja haaran fotoka, et õue minna. Kuna kesköine jahedus ei ole mitte päris minu teema täiendan seljariideid kapist leitud hommikumantliga. Ikkagi spahotell ja kusagil pole kirjas, et see riideese vaid päeva esimesel poolel selga panna sünnib. Turvamees valveputka ees jälgib mind mikskipärast kõrgendatud tähelepanuga…
Seitsmes päev, 26 september, kolmapäev.
Rõõmus hommik, päike sirab kõrgel taevas, täielik tuulevaikus, järvekese peegelsiledalt pinnalt vaatavad vastu kirjuks tõmbuvate puude siluetid. Igahommikuse jalutuskäigu järel kohvitermose ja fotoaparaadi saatel suundun peamajja, seal peaks antama midagi hamba alla. Uksel oleva sildi järgi otsustades saab teine vahetus süüa alates kella üheksast, ometi on läbipääs kindlalt lukustatud ja valgete linadega kaetud laudade vahel askeldavad koristajatädid. Kiiret pole, teen ringi ümber maja avastades tagahoovis õitsva õunapuuaia. Mnjah, ilm on hukas, mõtlen pildistades oksakest, mille küljes korraga nii õied kui ka üksik valminud ubin. Kusjuures kontrollisin – õied on päris, mitte turistidele imetlemiseks liimiga kinnitatud. Õun muide on jube hapu…
Peale meie grupi on hommikueine ootele veel hulk rahvast kogunenud, kümmekond minutit peale üheksat avab käreda ilmega tädi uksed ning toidutalongidega lehvitav näljane mass valgub kiiresti sisse.
Üldiselt pole ma väga pretensioonikas, aga tükk aega pole midagi nii viletsat süüa saanud. Taldrikul võdisevad kaks pooltoorest muna, ilmne energia kokkuhoid, nende täielikuks praadimiseks oleks jupp jagu rohkem aega vaja olnud. Ma tõesti ei söö pooltoorest toitu, seega vahetan munad hapukoorega ülevalatud kohupiimavormi vastu. Mitte et mul oleks kustumatu kirg hapukoore vastu – tegelikult ei söö ma ka seda, aga kohupiima söön ja visuaalselt hinnates peaks õnnestuma need toiduained üksteisest eraldada. Õnnestub, paraku maitseb kohupiim vaid veidi paremini kui saepuru, rosinaid ja vanilli ei ole keegi taibanud sinna lisada. Samas vaadates heas toitumuses sööklatädisid tekivad teatud kahtlused osade toiduainete teekonna seaduslikkuse üle. Kohvi siin asutuses ei tunnistata, tagasihoidlikku mõõtu tassides vahutab kakao, mis maitse järgi otsustades on valmistatud mitte rohkem kui 0,5%-lise rasvasisaldusega piimast.
Kasina hommikusöögi järel üritavad juhid veidi bussi pesta. Vaevalt saavad nad ämbri ja harja välja võetud, kui nagu maa alt ilmub laiguline mehike, kes selle tegevuse vastuvaidlemist mittetunnistaval toonil keelab. Mis seal siis ikka, pole meie sõiduk nii must midagi, kobime sisse ja vurame avaneva tõkkepuu alt välja justkui põgeneks militaartsoonist. Ristmikult peateele pööramise manöövrit jälgivad kullipilgul kolm kollastes eraldusmärkidega vestides politseinikku. Manööver õnnestub perfektselt, seega võetakse rajalt maha hoopis meie taga sõitnud kütuseveok.
Tunnike aknast paistva päikese ja tee ääres laiuvate tubakapõldude nautimist, ning oleme jõudnud Mukatševesse. Muidugi mõista on tähtsaim külastusobjekt Jaroslav Targa nimelisel tänaval asuv mesinduspood. Laon kotti mitme aasta tagavara lestatõrjeravimeid ja kuigi teoreetiliselt peaks maksta saama ka pangakaardiga, siis praktilise poole pealt oleksin võinud sinna masinasse kasvõi Selveri kliendikaarti toppida, ei mingit rahade liikumist. Õnneks on samal ajal poes ka liikuv rahakott nimega Marianne, kes on meeleldi nõus paartuhat grivnat laenama, tagasimakse palub siiski eurodes teha.
Kiiremad jõuavad teha veel väikese jalutuskäigu kesklinna kivistel tänavatel, kui juba on aeg bussi istuda, sest ees ootab kohtumine mesinikuga. Suur osa tema töökast kollektiivist asub teiste majade vahel kõrge planguga piiratud sisehoovis. Kõik 240 peret sinna mõistagi ei mahtund, aga oma 30 mesipuud seisavad sirgetes ridades küll, lisaks nii mõnedki omapärase kujuga disaintarud. Peamiselt tegeleb mesinik emadekasvatuse ja pakettperede tootmisega, mesi on pigem kõrvalprodukt.
Tark jutt kuulatud, on plaanis teha söögipaus. Ammu oleks aeg! Valgume linna peale laiali ja kuigi bussi juurde naasmiseks antakse minutipealt aeg ette, siis viimased laekuvad tugeva veerandtunni jagu hiljem. Nimelt olevat uhkes söögikohas nimega „Big Ben“ kogu aeg ära kulunud, õlle laudatoomist tuli oodata 20 minutit, supi sai kätte alles pooletunnise ootamise järel. Praadi enam tellima ei hakatudki, tõenäoliselt oleks personal siis alles püsse puhastama hakanud. Üksmeelselt ristime söögikoha uueks nimeks „Big Time“ ja juba läheb lahti sõit Oksana juurde.
Oksana on nimelt järjekordne mesinik. Naiseliku osavusega on tema suutnud kitsukesse õue ära mahutada veel rohkem tarusid, neljas paarimeetrise vahega reas on neid koguni 132! Vaat see on tõeline linnamesinduse meisterklass! Säärase asustustihduse juures saame iseenesestki mõista põhjaliku koolituse teemal: kuidas sööta mesilasperesid. Kui eelmine mesinik sai veel mõned kilod mett, siis siinne tegevus on orienteeritud vaid emadekasvatusele. Paarunud karpaatia emamesilasi läheb siit plangu tagant igal aastal müügiks vähemalt 2,5 tuhat tükki hinnaga 8 – 10 dollarit. Ei saa salata, emadekasvatus tuleb naisel hästi välja, vaatamata ringilendavate mesilaste suurele hulgale ei õnnestu kellelgi nõelravi saada.
Terve nahaga mesilasteparvede vahelt pääsenutena planeerime veel ühe peatuse kaubanduskeskuses, et siis edasi meemaja uudistama minna. Liikluspilt on kirju, vaheldumisi vuravad nii arhailised Zigulid kui hobuveokid, sekka ka viimase viie aasta maailma autotehaste toodangut. Hädise sireeni piuksumise ja kohutava kolina saatel kihutab mööda nõukogude maasturilaadne mikrobuss nimega UAZ. Küljele maalitud punase risti järgi otsustades on tegu kiirabimasinaga. Mnjah… meditsiiniteenuste kvaliteeti selle sõiduki järgi üle hinnata on enam kui raske.
Kell neli peaksime hakkama edasi sõitma, aga rahvaloenduse andmetel selguvad olulised puudujäägid – Ülle ja Liia on kadunud. Telefonikõne järel selgub, et muidu on kõik korras välja arvatud see, et neil pole õrna aimugi kuskohas nad on ja kuidas bussi juurde saada. Kulub tubli paarkümmend minutit, et eksinud maailmarändurid õigele teele juhatada.
Meemajas on lauakesed juba degustatsiooniks kaetud ja Ljudmilla ootab meid naerulsui ilmselgelt lootes ka head läbimüüki. Nii mõnedki on siin majas juba teist korda ja tunnevad end justkui kodus. Siiski on ka neile uudiseid, vahepeal on ekspositsioon täienenud klaasseintega mesitaru näol, kus vaatamata sügisele toimub vilgas tegevus. Kuulame loengut, maitseme viisakalt pakutavat mett ning tühjendame kibekähku kandikul teises reas olevad joogitopsid. Suuremaks äriks seekord ei lähe, vaatamata heale reklaamile suudab perenaine vaid mõned väikesed meepurgid maha müüa. Iga näo pealt kasseeritakse 80 grivnat sissepääsu ja degustatsiooni eest. Abiks ikka!
Sõites mööda sirget teed otse veripunaselt loojuva päikese suunas jõuame poole kaheksaks Termal Spa sõjaväelisse keskusesse tagasi. Vaadates reisikohvris olevaid toidutagavarasid otsustame Jaaniga, et neid oleks tobe koju tagasi viia, niisiis katame õhusöögilaua oma tuppa. Jaan paneb suurejoonelisel ilmel lauale linnast hangitud delikatessvorsti lubades minulgi sealt jupikese kaksata, kui õige hinna ära arvan. Paarikordse alapakkumise järel jõuan õige, ehk siis 15-eurose kilohinnani, mis on siinset elatustaset arvestades tagasihoidlik nädalapalk. Vorst ise on vintske nagu saapatald ja viilutamisel oleks kirvest kõvasti abi. Pole ka ime – sellise hinna puhul on see jupp ilmselgelt kuude kaupa letil vedelenud. Jaan püüab kesise mängu juures head nägu teha kiites võrratuid maitseomadusi, mis siinkirjutajale millegipärast märkamata jäävad. Olgu kuidas on, lõpuks on ka tema sunnitud tõdema, et õhtuse menüü rikastamine ei tulnud seekord just kõige paremini välja.
Peale hambaidmurdvate ja ka natuke pehmemate produktide manustamist helistan Ly-le, tehes talle ettepaneku kuud ja luiki pildistama minna. Päevased tagasihoidlikud soojakraadid on asendunud hilisõhtuste ja veel tagasihoidlikumatega, nii haaran taas kapist tuttava hommikumantli. Ly on sellist riietusstiili nähes veidi hämmeldunud aga ma ei lase end sellisest pisiasjast segada. Oma teekonnal satume ka restoranimajja, kus leiame eest väikese osa meie grupist õlleklaaside taga aega veetmas. Söögiga olevat nigelad lood olnud, ka nemad said mingid köögist kokkukogutud riismed, mida laual olevate üsnagi puhaste taldrikute järgi otsustades just ülearu palju ei olnud.
Jätkame õues oma jalutuskäiku saatjaks laiguliste mehikeste valvsad pilgud. Tahan juba minna ühe käest küsima, et mida ta ometi jõllitab, kas pole enne hommikumantlis meesterahvast näinud või mis, aga Ly ei luba. Olgu pealegi, naiselik enesealalhoiuinstinkt jääb seekord võitjaks. Pildid tehtud saadan daami viisakalt oma majani ja suundun „koju“ magama.
Tänane läbisõit on vaid 88km
Kaheksas päev, 27 september, neljapäev.
Bioloogiline kell töötab suurepäraselt – ilma igasuguste elektrooniliste abivahenditeta ärkan mõni minut enne seitset. Jaanil pole samuti und, vaatamata sellele, et hiilin vaikselt nagu kummitus vähkreb ta voodis, seejärel ajab end istukile ja nuriseb valjuhäälselt madala toatemperatuuri üle. Ma ei pannud nagu tähelegi, kuigi olen üsnagi külmavares. Probleemi olemus selgub siis, kui hakkame voodeid viisakamasse seisukorda panema. Mina tõmban sirgu paksu, Jaan aga imeõhukese teki. Asja lähemalt uurides ilmneb, et tegelikult on ka Jaanil paks tekk olemas, aga pidades seda kattemadratsiks on ta kaks ööd piirdunud vaid päevateki all magamisega.
Treenime lõualihaseid eilsest järgijäänud vinske vorsti kallal, pakime asjad ja suundume uurima, mis üllatused tänahommikusel menüül meile varuks on. Ei midagi erilist – kolm poolikut sardelli läägelt mageda ülekeenud riisiga, magustoiduks kohupiim moosiga. Nagu eilegi, kohvi selles asutuses ei tunnistata või on see vaid andministratsiooni privileeg. Ülle on ettenägelikult võtnud kaasa peotäie 3in1 lahustuva kohvi pakikesi ja jagab neid suurimatele hädalistele.
Pool üheksa oleme juba teel Užgorodi suunas, taevas on pilves ja väljas valitseb sügisene 10-kraadine jahedus. Vastu sõidab itta suunduv militaarmasinate kolonn. Mõned on rikke tõttu tee äärde seisma jäänud ning sõdurid jalutavad plärud hambus murelike nägudega nende ümber. Veel kilomeeter edasi on üks soomuk teisele tagant otsa põrutanud ning sõitvate autode vahel eluga riskides üritab sensatsiooni jahtiv paparatšo toimunust head kaadrit püüda.
Užgorodis on plaan minna mäenõlval asuvat lossi vaatama. Paraku veab siinkohal GPS meid ninapidi ja parklasse viima pidav lai tee muutub lõpuks bussile läbimatult kitsaks, lisaks sebib jalus lakkamatu sõiduautode voog. Juhid hindavad olukorda, võttes vastu ainuvõimaliku otsuse – tagurdada nii umbes 300 meetrit. Kesklinna tihedas liikluses tekitab see manööver totaalse kaose, mida kohalik liikluspolitsei veel tunde peale meie lahkumist harutama peab.
Kes vaatab kindlust, kes jalutab linna peal ja turul, igatahes keskpäevaks oleme kõik bussis suundudes edasi juba kodu poole. Tee ääres laiuvad põllud vahelduvad metsaribadega, pea igas veidigi kurvilisemas kohas on näha riste mälestuseks neile, kes liigeldes füüsikaseadustega arvestada pole suutnud. Küladesse sissesõidul on tee ääres kaitsepühakute kujud, tänavad ise palistatud lehmakookidega. Palju on omaloomingulisi turge, maantee serva paigutatud riiulitele on ostjatele välja pandud hoidiseid, seeni, kõrvitsaid ja muid aiasaadusi. Nende kõrval ripuvad tihedas reas saunavihad.
Kella kahe paiku teeme teeäärses söögikohas tunnise peatuse. Sealsamas kõrval asuvad ka kaks suveniiride ja muu trääniga täidetud putkat. Mõningate eranditega on kaup äravahetamiseni sarnane, ainult et söögimajale lähemas on hinnad tunduvalt kõrgemad.
Enne Poola piiri kohtume veel ühe sõjaväekolonniga, siingi on üks väheldasemat mõõtu maastur avarii suutnud teha. Seekord vist tõsisemalt, kohal on hulk politseinikke ja kaks meditsiiniteenistuse masinat.
Peale kella kuut jõuame piirile. Meiega asub tegelema üks naisterahvas, kes asjaajamise kiiruse järgi otsustades vist esimest päeva tööl on. Küll ei leia ta bussi numbreid, küll on teadmata kohas mingid dokumendid ja üleüldse olevat meie sõiduvahendiga mingi jama. Arusaamatu sekeldamine võtab aega neli tundi, siis toob tädi dokumendid tagasi, vabandab, et tema viga lubades meid edasi Poola tolliametnike hambusse. Kui siin ka nüüd tundide kaupa aega läheb…
Õnneks osutuvad kartused asjatuks, meid kupatatakse bussist välja ja võtame oma pagasi, et see röntgenimasinast läbi lasta. Põen natuke oma kohvrisse peidetud rikkaliku mesindusravimite valiku pärast, aga keegi ei küsi midagi ning pool tunnikest hiljem veereme juba rõõmsalt Euroliidu teedel.
Täpselt keskööl jõuame kesklinna esinduslikku Best Western Plus-nimelisse hotelli, näksime mõne suutäie kotipõhjast leitud toidutagavarasid ja kobime magama.
Tänane läbisõit 534 km.
Üheksas päev, 28 september, reede.
Toa aknad on tänava poole ja kuigi need said õhtul hoolikalt kinni pandud, ei lase väljast kostuv lakkamatu automüra rohkem kui kella seitsmeni magada. Päike, 12 sooja ning olematu tuul loovad eeldused heaks päevaks. Kuigi kahju, et suur osa sellest bussis tuleb veeta.
Süüa juba antakse, nii käime kähku pesemas ja suundume väiksesse söögituppa. Buffee on rikkalik, viimase kahe hommikuga ei anna mitte võrreldagi. Kummaline, et sellise uhke hotelli kohta on söögisaal nõnda väike, kes laudade taha ei mahu, söövad baarileti ääres.
Väljasõiduni on tublisti aega, täidan kohvitermose, viskan fotoka õlale ja kiirustan linna peale ilusat ilma nautima. Georgi lintidele on siin väga omapärane kasutusviis – nendega kinnitatakse toestusvaiade külge värskelt istutatud puid. Pandimaju on rohkesti, pea igal tänaval, ühel isegi kaks asudes teine teisel pool trellitatud akendega erootikapoodi. Kas omanikud kardavad sisse või väljamurdmist pole kelleltki küsida, tervet ust katva puna-valge plakati järgi otsustades pääseb kaubavalikut imetlema alles kella üheksast. Nii kaua mul aega oodata pole, sestap jääb kohalike seksikate fantaasiatega tutvumine ära, sean sammud hotelli poole, et kodu ärasõiduks asjad kokku pakkida.
Kui kohvriga bussi juurde jõuan seisab seal grupp reisilisi elavalt arutledes, justkui ei lubataks neid mingil põhjusel siseneda. Muidu võiks ju isegi bussi minna, aga vaat sõita ei tohi – öö varjus on keegi liiklusgeenius parema esinurga ära mõlkinud, uksepost on lömmis ja aknanurgas praod. Poole tunni pärast saabuvad politseinikud, kalkuleerivad olukorda… ja hindavad masina sõidukõlbmatuks! Ei pea just kõrgema mehhaanikaalase haridusega olema mõistmaks, et kümnekonna sentimeetrine pragu aknas ja veidi muljutud plekk sellise suure masina sõiduomadusi raasugi ei mõjuta. Seadusesilmad on aga vankumatud – tuleb viia remonti ja kõik! Alles seejärel, kui saatkonnast abi saab palutud, nõustuvad politseinikud, et vist tõesti see buss teepeal laiali ei varise ja meil lubatakse ettevaatlikult koduteed jätkata. Parkimistasu 100 zlotti tuleb sellegipoolest maksta ja Marianne läheb lähedalasuva turismibüroo kontorisse teemaga tegelema. Loogika ütleb, et sellisel kohal töötav inimene võiks ju vähemalt mõnda võõrkeelt osata, aga seekord veab loogika alt. Kuna tõlki pole kusagilt võtta, kulub paari lihtsa protseduuri teostamiseks ligi pooltund. Lisaks tuleb eelnevalt kokkulepitud 100 zloti asemel 180 maksta – parkimine olevat tugevalt üle aja läinud. Kviitungit täites uurib töötaja igaks juhuks veel üle, et kas Eesti on ikka Euroopa Liit…
Veidi enne keskpäeva oleme katastroofipiirkonnast põgenenud ja sunnitud kahetsusega nentima, et Lublinisse plaanivälise ajakulu tõttu me mitte ei jõua. Mesiniku juurde aga küll ning peagi keeramegi suure kaasaegse hoone juurde. Päikeselise ja 19 soojakraadiga ilmale vaatamata kiirustame sisse, ikkagi mesindustarvikute pood ja äkki õnnestub midagi odavat ja head osta. Ruumid on tõesti uhked, allkorrusel kaubandus, teisel suurte seinamaalingutega seminariruumid, kontor ja spetsiaalse sisustusega töötoad tootefotode tegemiseks. Mesinik ütleb oma staaži päris pika olevat, mõned aastad tagasi oli perede arv juba 300 ületamas, aga siis tekkis poe plaan ja kuna kõike ei jõua, on meetootmist kahe kolmandiku jagu koomale tõmmatud.
Ümber uhke mesindusmaja laiutab silmapiirini ulatuv kikkis tõlvikutega maisipõld. Ly pätsab varre küljest ühe, et seemnete valmidusastet hinnata. Kus tegijaid seal nägijaid, poeomanik on samuti välja päikest nautima tulnud. Otse loomulikult jääb Ly oma saagiga talle vahele ning on sunnitud kõrvuni punastades vabandama. „Pole viga, see on minu venna põld“ lohutab mees paljutähenduslikult.
Kaks ja pool tundi hiljem on kõik huvilised saanud ostuhuvi enam-vähem rahuldatud ja kuigi juttu oleks kauemakski jätkunud seab hommikune ajakadu piirid ette. Nii annab Marianne karmi korralduse bussi minna, et jätkata teed Amber Bay poole, kus peaks asuma meie reisi viimane ööbimiskoht. Et sõidul aeg kiiremini läheks, võtame taas teemaks erinevad mesindusprobleemid.
Pool 11 hilisõhtul jõuame kivikatusega kompleksi juurde, mis ilmselt on olnud nõukaaegne puhkekeskus ja nüüd hotelliks kohandatud. Toimub väike segadus tubadega misjärel saan teada, et kahekohalistega on veidi kitsas käes ja pean ööbima koos Urmase ja Toomasega kolmeses. Mitte et see mind häiriks, mõlemad on toredad reisisellid. Koridori põrand on laotud kivist nagu oleks tegu terrassiga, tubli meetrilaiuse ukse taga avaneb lihtne tuba koos kolme kiiskavalt valge voodiga. Hilise kellaaja tõttu ei soovi keegi enam välja kolama minna, lisaks pole majutusasutuse veidi eraldatuma koha tõttu ka eriti kuhugi suunduda, seega soovime vastastikku head und.
Tänane läbisõit 573km
Kümnes päev, 29 september, laupäev.
Õhtuks saab koju!
Päike särab pilvitus taevas, Urmas vaatab aknast välja ning kommenteerib – karastav! Ja mis seal salata, lähedalasuva järve vaateid pildistama minnes tuleb jopehõlmu koomale tirides selle hinnanguga nõustuda.
Söögisaali leidmine on tõsine väljakutse. Peale mõningaid eksirännakuid püüame registratuuris istuva kuti käest täpsemaid juhtnööre saada. Esimesel korrusel, kohmab telefonisse süvenenud noormees vastuseks sukeldudes tagasi interneti avarustesse ilmel, et vaid mõne suurriigi eriteenistuse karmide võtetega võib temalt täiendavat teavet välja pinnida. Läheb vist juba kolmas ring selsamal esimesel korrusel, kui ühe koridori lõpus nurga tagant leiame õige suuna kätte.
Hommikuieinet pakutakse omapärase ehitusega ruumis, mis oleks justkui hiljem kivihoonele juurde ehitatud, lisaks veel kardinaalselt erineva nägemusega disaineri poolt projekteeritud. Kogu söögiala on õhukeste puitseintega väiksemateks tubadeks eraldatud, üles vaadates jääb mulje vana talumaja rehealusest, kus sarikad ja pilpad on puhta väljanägemise huvides valgeks värvitud. Tervikliku ruumi muljet üritavad jätta vaheseintes olevad suured aknad, mis samuti veidi vanaaegse konstruktsiooniga on. Ka treitud jalgadega toolid ning massiivsed puidust söögilauad rõhutavad antiiksust. Omapärane lahendus, kusjuures raasugi mitte häiriv.
Väljasõit on kell 9. Viimasena tuleb jooksujalu Ülle, endal silmad veekalkvel. Ei ole hullu juhtunud midagi kui välja arvata see, et tal olevat toas kraanikausist öö otsa kirbet peldikuhaisu imbunud. No sellest siis ka märjad silmad.
Väljas on jätkuvalt karastav – bussi termomeeter kinnitab õhus napid 7 soojakraadi olevat. Poola-Leedu piirini on 50 kilomeetrit.
Pool tundi peale keskpäeva astume välja Wilara mesinduspoe ees. Marianne annab karmi korralduse kiiresti teha ja kel ostlemisega liiga kaua läheb, peab kojujõudmiseks taksoteenuseid kasutama. Me ei lase end sellisest hirmutamisest häirida ja etteantud poole tunni asemel kulutame tugeva tunnikese, ega ta üksinda ikka minema ei sõida…
Viimased sajad kilomeetrid kulgevad keskmiselt vaiksemalt, saatjaks vaid ühtlane mootorimürin. Akende taga vilksatavad mööda metsatukkadega vahelduvad rapsipõllud, milledest nii mõnigi õitsema kipub. Kella viieks jõuame Lätti, poole kaheksaks Eestisse. Edasisel teekonnal mõned nõudepeatused, kus osad reisilised maha lähevad ning punktipealt keskööl oleme tagasi kohas, kust 10 päeva tagasi rõõmsa elevusega alustasime – Jüris.
Veidi pikast sõidust väsinud, aga hea meel, et peagi kodus, samas natuke kahju ka, et reis läbi sai.
Aitäh Marianne, aitäh toredad Hansaliinide bussijuhid, aitäh mõnusad reisikaaslased!