Suurem osa mesindusalastest nõuannetest õnnestub lahterdada vastavalt aastaajale. Need, mis sedavõrd sessoonsed ei ole, on koondatud käesolevale leheküljele.
Karu mesilas.
Miks mesilaspered kaovad.
Taimekaitsevahendid ja sellekohane seadusandlus.
Taimekaitseinspektorite kontaktid.
Mesinikud ja nende naabrid.
Veterinaarnõuded mesinikule ja mesindusruumidele.
Mesilasperede transport
Mõtteid mee müügist
Mesindustegevuse tasuvus
Päris nullist alustamine
Tarule sobiva asukoha leidmine
Tume või hele kärg
Mida põletada suitsikus
Taruvaigu kogumine ja piiritusetõmmise tegemine
Karu mesilas.
Karul on üheksa mehe jaks ja ühe mehe aru, teab vanarahvas rääkida, nii on ütlematagi selge, et kui ta mesindama hakkab, tõusevad mesinikul endal juukrekarvad turri ning käed tõmbuvad rusikasse. Teatud abinõusid rakendades õnnestub enamasti mesikäpad tarudest eemal hoida, kuigi täielikku garantiid ei anna ükski meede. Korrektselt paigaldatud elektritara alt võib ta end läbi kaevata, kõiksugu peletusvahendite mõju on lühiajaline ja nagu minu praktika näitab, ei pelga ta isegi elumaja hoovi tulla.
Ametlikel andmetel küünib karude arvukus Eestis 900 isendini, neljasilmavestlustes jahimeestega aga ilmneb, et see number on tõenäoliselt märksa suurem. Iga loomaliigi eduka paljunemise aluseks on rikkalik toidulaud, karu sööb heameelega ka kõik ettesattunud raiped ära, seega “tänu” seakatkule pole mõmmikud toidunappuse üle kurtma pidanud. Kui sellele lisada veel elupaiku kahandav ohjeldamatu rüüsteraie, on selge, et karude ja inimeste, sealhulgas mesinike teed kipuvad aina sagedamini ristuma.
Tõhusaim on mesilagrupi kaitseks rajada elektritara, pealegi hüvitab Keskkonnaamet 50% ulatuses ka kahjustuste vältimiseks tehtud kulutused kuni 3200€ aastas. Karutõkkeaiaks loetakse vähemalt 5-traadilist ja vähemalt 4500 V pingega elektrikarjust, mille alumine traat on maapinnast kuni 20 cm kõrgusel ning ülemine vähemalt 1,2 m kõrgusel. Aiapostid olgu korralikult maasse löödud ja nurgatugedega. Kõrgepingegeneraatori puhul tasuks valida pigem võimsam mudel, selle särts lööb karu karvkattest läbi, lisaks kõrvetab ära üksikud rohukõrred, mis niitmisega hilinedes vastu alumist traati on kasvanud. Voolu saab elektrikarjus akult, sobib diiselsõiduki oma, mis talvekülmadega juba lahjaks kippus jääma, peaasi et sel poleks kommet isetühjenemisele. Aku laadimiseks ühendada päikesepaneel, mille minimaalsest veidi võimsama ost samuti end õigustab. Aku ja paneeli vahele tuleb ühendada kontroller, see ei lase akut üle laadida.
Kui mesinik siiski elektritara rajamist vajalikuks ei pea, siis midagi võiks ju ikka ette võtta. Parim peleti on liikumisanduriga ühendatud signalisatsioonipasun. Meetme suurim puudus on see, et anduritega tuleb katta terve perimeeter ja paraku võib selline installatsioon asustamata kohast mõne kurja inimese käe läbi lihtsalt “minema kõndida”. Kui signalisatsioonile lisada rajakaamera, mis igast liikumisest pildi telefoni saadab, kipub kogu komplekti hind taraehituse oma ületama.
Palju on abi raadiost, mis mõnda tühja tarusse mängima jäetakse. Kõne alla tulevad ka kõiksugu puude otsa riputatud peletised, mis peaksid olema võimalikult kerged, et vähimgi tuulehoog neid liigutaks. Sobivad näiteks valged penoplasti tükid, pahempidi helkiv pool väljapoole pööratud krõpsupakid, fooliumiribad ja muu säärane. Üsna omapäraste, praktikute kinnitusel ka päris tõhusate võtete hulka kuuluvad inimese juuksed. Need seotakse võrgu sisse umbes tihase söödapalli mõõtu pundikesteks ja jäetakse mõnekümne meetri kaugusele tarudest maapinnale, sealt eralduv lõhn pidavat karule päris hästi ninna hakkama andes teada, justkui oleks inimene läheduses. Urineerimisega märgistavad loomad oma territooriumi, ka mesinik võib oma tegevuspiirkonda metsas niimoodi märgistada.
Paraku harjub magusahimuline karu ajapikku nii raadio hääle, lehvivate vidinate kui ka juuksetuustidega, seega abi neist kindlasti on, aga iseasi, kui kauaks.
Kui nüüd karurünnak on toimunud, mesinik ära kasutanud kogu eesti-, vene- ja ingliskeelse vandesõnade tagavara, tuleb asuda tegutsema. Esimene tegevus on teavitamine! Kontaktd on leitavad siin, kerida veidi allapoole, kus on kirjas: “Jahinduse ja vee-elustiku büroo”.
Järgmiseks on pildid. Erinevalt kauguselt, erineva nurga alt, purustatud raamidest, kindlasti paar üldvaadet, kui karu poolt on mingi rada, jalajäljed või muu iseloomulik märk maha jäänud, siis nendest samuti. Sündmuskoht tuleb hoida puutumatuna välja arvatud juhul, kui kohene tegutsemine aitab ära hoida suurema kahju tekke, näiteks algavas vihmasajus kokku tõstetud mesilaspere võib ellu jääda. Vältimaks hilisemaid arusaamatusi tasub päästetöödeks siiski saada kahjustust menetlema asuvalt inspektorilt ühemõtteline nõusolek.
>
Karukahjud hüvitatakse kuni 300€ taru kohta lahutades kogusummast omavastutuse määra, milleks on 64 – 128€ kalendriaastas, vastav otsus tehakse hiljemalt järgmise aasta 31 märtsiks. Hüvitamiskõlbulikeks loetakse kahjustused siis, kui tarude omanik on võtnud kasutusele meetmed kahjustuste vältimiseks või asusid need lähemal kui 100 meetrit asustatud eluhoonest.
Riigi Teataja.
Looma tekitatud kahjude ennetamine.
Tagasi ülesse
Miks mesilaspered kaovad.
Mesilaste kasulikkuses ei ole mingit kahtlust. Hinnanguliselt ligi 80% toidust on otseselt või kaudselt seotud mesilastega ning nende poolt põllumajandusele toodud kasu on umbes 215 miljardit dollarit. Albert Einstein olevat öelnud, et kui kaovad mesilased, siis järgmisena kaovad taimed, siis loomad ning lõpuks sureb välja inimkond. Osa ajaloolasi peab selle lause Einstein’ile omistamist küll legendiks, aga hetkel polegi see tähtis, loogika on selles väites olemas. Näiteks mis saab vanadusse surnud mesilastest? Väga jämedakoeline arvestus on selline: suvel muneb emamesilane päevas umbes 1500 muna, umbes samapalju mesilasi iga päev ka sureb. Ja nii ligikaudu 5 kuud järjest. Seega jääb ainuüksi kümneperelise mesilagrupi ümbrusse igal nädalal maha üle saja tuhande surnud mesilase, suve lõpuks juba rohkem kui viisteist miljonit. See on ju lausa surnud mesilaste kiht! Aga vaat ei teki sellist kihti, linnud, väikeloomad, putukad, ussikesed ja bakterid pistavad kõik need vanadusse surnud mesilased nahka. Needsamad putukad-ussikesed on aga toiduks paljudele teistele looduses elavatele olenditele.
Ja nüüd küsimus: mis saaks, kui võtta looduslikust toiduahelast üks lüli vahelt ära?
Alates 2006-ndast aastast on mitmelt poolt maailmast tulnud ärevaid teateid mesitarude kummalisest tühjenemisest. Mesilased lihtsalt kaovad, jättes maha puhta pesaruumi, vähesel määral hauet ja mõnikümmend töömesilast koos emaga. Veel mõned aastad tagasi tundus meile see probleem võõras ja kauge olevat, nüüdseks on aga asi muutunud ja 2012 aasta kevad oli nii mõnegi mesila üsna vaikseks muutnud. Tarude müstilist mesilastest tühjenemist nimetatakse mesilasperede kollapsiks, inglise keeles Colony Collapse Disorder, lühendatult CCD. Kindlat ja ainust tegurit, mida saaks mesilasperede kollapsis süüdistada, ei ole vaatamata teadlaste pingutustele veel leitud.
Tarud
Üheks põhjuseks võivad olla needsamad tarud ise. Mesilaspere looduslik pesaruum on puuõõs, mille sülem omale ise välja valib. Mesinikud aga suruvad mesilased kandilistesse kastidesse paigutades need „kastid“ oma suva järgi, mitte sinna, kus mesilastele tegelikult sobivaim oleks. Lamavtarudesse laotakse mitukümmend raami kõrvuti sundides loomuliku vertikaalse ovaali asemel mesilasperet horisontaalse kujundina paiknema. Lahendus oleks korpustaru, paraku on need valdavalt mittehingavatest materjalidest, nagu näiteks vineerist, hullemal juhul naftaproduktidest (vahtpolüstürool). Loomulikult ei sure mesilased seepärast ära, et nad on ümara pesaruumi asemel kandilises on sunnitud elama, aga näiteks tarus sobiliku temperatuuri hoidmiseks kulutavad energiat veidi rohkem. Välisseina pind on ju kandilise taru korral tublisti suurem kui sama mahuga ümaral pakktarul. Taandareng ei ole mõeldav ja vaevalt et pakktarud taas au sisse tõusevad. Siiski võib oletada, et kunstlikke pesaruume luues ei pruugi me mesilaspere vaatevinklist kõige õigemini käituda.
Mesiniku tegevus
Miljoneid aastaid on mesilased saanud hakkama ilma inimese vahelesegamiseta, kaasajal sekkub mesinik jõhkralt nende ellu. Laskmata mesilasperel rahumeeli toimetada lammutab ta aeg-ajalt pesaruumi laiali ja tossutab täis, tõstab kärgi omatahtsi ringi ja paigutab nende vahele võre, millest mesilased vaevu läbi poevad. Kuigi rahulikumad mesilasrassid reageerivad mesiniku toimetamistele üsna tagasihoidlikult, põhjustab taru läbivaatus ka neile tugevat stressi. Suve jooksul koguvad mesilased suure hulga mett koos sellesse salvestatud loodusliku energiaga. Sügisel aga võtab mesinik selle ära asendades puuduva jao suhkrulahusega, mille täpne koostis jääb pigem tootjafirma seinte vahele. Kogu vanem mesindusalane kirjandus väidab, et mesilasperele peaks talvesöödaks jätma just suve esimese poole erinevatelt õitelt kogutud vaheldusrikka mee. Äkki on just selle eheda loodusliku energia puudumine teguriks, mis raskendab mesilaste edukat talvitumist.
Tõuaretus
Looduses on aegade hämarusest peale toimunud karm, kuid õiglane valik: nõrgemad isendid surevad välja, tugevamad jäävad ellu ja paljunevad. Mesinduses see kaasajal enam nii ei toimi, vaja on toota, võimalikult palju ning odavalt, seetõttu on mesinikud sekkunud perede loomulikku arengusse hakates tegelema tõuaretusega. Mesilastega tegelemine on tore tegevus, kui aga mee tarust kättesaamine väga valulikuks osutub, kaob kogu võlu ära. Niisiis aretusest päris mööda vaadata ei saa. Samas kinnitavad bioloogilised uuringud, et geneetiliselt mitmekesisemad mesilased on haigustele vähem vastuvõtlikud. Mida aga arvata, kui tõuaretuse käigus hinnatakse positiivseks omaduseks vähest taruvaigu kasutamist? Proopolise näol on ju tegu ainsa mesilaste käsutuses oleva „ravimiga“!
GMO
Vaatamata keemiakontsernide vastupidistele kinnitustele on mesinikud mures geneetiliselt muundatud kultuuride leviku pärast. Poola on esimene riik, kes ametlikult teatas seosest geneetiliselt muundatud maisi ja mesilasperede kollapsi vahel. Kindlaks on tehtud mesilaste seedetraktis toimuv GMO-toidust tingitud geenisiire soolebakteritesse mistõttu need ei täida enam oma otstarvet. Kuna GMO-taime õietolm on samuti geneetiliselt muundunud või steriilne, kannatavad mesilased alatoitumuse all. Suutmata sellisest õietolmust ammutada immuunsüsteemi edukaks toimimiseks vajalikke valke on nad kordades vastuvõtlikumad viirushaigustele. Samasugune valgunälg tabab mesilasperet ka siis, kui korje toimub pikka aega monokultuuridelt. Näiteks kui tarud paigutatakse rapsipõllu äärde ja kui see on ära õitsenud, siis veetakse järgmisele, alles õitsemist alustavale rapsile. Eesti oludes on niimoodi võimalik peaaegu kaks kuud järjest rapsimett koguda, paraku mesilaspere hea tervise hinnaga.
GMO tõttu alatoitumise all kannatavad mesilased ei suuda ka haudme eest piisavalt hoolitseda, seega lõpeb pikemaajaline korje kunstlikult loodud taimedelt enamasti mesilaspere hukuga. Enam kui tõenäoliselt on miljonite aastate vältel edukalt toiminud areng tasakaalust välja viidud. Rudolf Steiner ennustas juba 1923 aastal, et kunstlikud aretusmeetodid võivad põhjustada mesilaste populatsiooni hävingu 100 aasta pärast. Kas tal tõesti oli õigus…?
Taimekaitsevahendid
Neonikotinoidid on tolmeldavatele putukatele ohtlikud, eriti need, mis sisaldavad imidaklopriidi. Kemikaalid imenduvad taimedesse saastades mesilaste toidulaua, õietolmu ja nektari. Neonikotinoidide näol on tegu närvimürgiga, mis viib putukad segadusse ja kahjustab nende suunataju, see omakorda põhjendab, miks mesilased tarudesse tagasi ei tule. USA-s ja Euroopas tehtud uuringud on näidanud, et väikeses koguses neonikotinoide nii eraldi kui ka koostoimes teiste pestitsiididega võivad põhjustada häireid mesilaste omavahelisel suhtlemisel, desorientatsiooni, lühendada eluiga, pärssida immuunsust ja tekitada häireid haudmetsüklis. Isegi kui taimemürgid ei põhjusta kohest pere hukkumist, kogunevad need mesilaste organismi ja taru tühjeneb mõne kuu jooksul. Prantsuse teadlased märgistasid 650 mesilast, söötsid neile üliväikese koguse neonikotinoidi ja uurisid siis nende liikumist. Tulemus oli etteaimatav, kolmandik mesilasi ei naasnud tarru peale esimest väljalendu. Harvardi ülikooli teadlased aga suutsid tekitada tarus kollapsiefekti manustades mesilasperele saastunud põllult korjet imiteerides väikestes annustes imidaklopriidi. Näiteks rapsiseemnete puhtimisel kasutatakse klotianidiini, USA keskkonnaagentuur aga kirjeldab seda kui ainet, mis on mesilastele äärmiselt mürgine. Süsteemsed pestitsiidid jäävad pinnasesse enamasti kaheks-kolmeks, teatud oludes ka kuni kuueks aastaks. Seega on põlluna kasutusele võetud pind mesilasperele veel aastaid peale kemikaalidega töötlemist ohtlik.
Globaalne soojenemine
Loodusteadlased pole selleski ühesel seisukohal, kas kliimasoojenemine ka tegelikult toimub või on tegu loomuliku tsüklilisusega. Nõnda pole päris kindlat seisukohta, kas globaalne keskmiste temperatuuride tõus tõstab patogeenide, nagu lestade, viiruste ja seente hulka. Siiski võivad ebatavalised temperatuurikõikumised olla põhjustatud globaalset soojenemist. Järsult muutuv ilm mõjub halvasti mesilastele, kes on harjunud ühtlasemate hooajaliste ilmastikuoludega. Kui tegu on tõesti kliima soojenemisega mõjutaks see märgatavalt taimestikku. Õitsemine nihkub varasemale ajale ja suve lõpus, kui pere kasvatab üles talvitumaminevaid mesilasi ei ole enam piisavalt õietolmu andvaid taimi. USA Marylandi osariigi mesinikud väidavad, et sealkandis on taimede õitsemine viimase saja aasta jooksul nihkunud kuni kuu aega varasemale ajale.
Suurenenud süsihappegaasi hulk atmosfääris võib muuta nektari koostise mesilastele vähem sobivaks. Oletatakse, et osoonikihi hõrenemisest põhjustatud ultraviolettkiirguse tõus võib vähendada õietolmu hulka.
Inimtegevuse tulemusena saastunud õhk segab nektarist toituvate putukate võimet leida õistaimi. Kui 19 sajandi algul suutsid mesilased avastada saagiallika hinnanguliselt 800m kauguselt, siis tänapäevaks on see vähenenud umbes 200 meetrini. Mõistagi käivad mesilased ka praegu kaugemal korjel, tarust eemale lennates tunnevad nad ju omakorda kaugemalt tulevaid lõhnu.
Elektromagnetkiirgus
Mesilased on tundlikud ka elektromagnetilisele kiirgusele. 900 MHz sagedusriba on väga bioaktiivne põhjustades elusorganismide funktsioonides olulisi muutusi. Viimaste aastakümnetega on kiirgusfoon mõõtmatu arvu kordi tõusnud. Side-, televisiooni- ja muude kõrgsageduskiirgust levitavate seadmete süüks pannakse mesilaste väiksemat orienteerumisvõimet. Šveitsi teadlased on uurinud kõrgsagedusliku kiirguse mõju mesilastele. Tehes üle 80 eksperimendi jõudsid nad järeldusele, et see põhjustab desorientatsiooni, pikemaajalise ja tugevama toime korral ka surma. Saksamaal Landau ülikoolis tehtud uuringu järeldus oli, et mobiiltelefonide paigutamisel tarudesse ei pöördunud paljud mesilased koju tagasi. Tarusid on proovitud kiirguse eest kaitsta, katsed kinnitasid, et õhuke alumiiniumleht blokeerib teatud määral tarrutungivat kõrgsageduslikku kiirgust. Mesipuude varjestamine on küll mõeldav, kuid poolik lahendus. See kaitseks ainult tarusolevaid mesilasi, korjel käijad asuksid ikkagi kiirgusväljas ning häiritud orienteerumise korral ei jõua paljud neist koju tagasi.
Lühiajaline mobiiltelefonist leviv kiirgus vähemalt rahumeelse iseloomuga mesilasperesid ei ärrita. Siinkirjutaja on korduvalt avatud taru juures telefoniga rääkinud ilma et oleks pidanud taluma raevunud mesilaste rünnakuid. Aga kui talviseks pesaruumi temperatuurimõõtmiseks sai raamide peale paigutatud 936 MHz sagedusribas töötav juhtmeta termoandur, talvitus see pere kõige halvemini. Suveks andurit igaks juhuks ei jätnud, mine tea, äkki oleksid mesilased taru maha jätnud.
Viirused
Ühine nimetaja kõigi hukkunud mesilasperede puhul on iisraeli akuutse paralüüsi viirus (IAPV). Kui mesilased on stressis, lõpeb nakatumine üldjuhul pere hukuga. DNA-põhine IAPV kaasneb enamasti Nosema ceranae-ga, mis on USA-s ja Euroopas veel suhteliselt uus haigus. Esmakordselt diagnoositi seda kodustatud mesilasperedel vaid mõned aastad enne mesilasperede massilise hukkumise algust ning sellest ajast alates on see kujunemas domineerivaks liigiks. Nosema ceranae ja IAPV kombinatsioon aktiviseerub mesilaste soolestikus enamasti jahedal ja niiskel kevadel. Tugev elujõuline mesilaspere võib tõvest jagu saada, väiksemad ja nõrgemad kahjustuvad aga oluliselt ning peale mõningat „vindumist“ enamasti hukkuvad. Sageli lööb nosematoos välja just paarumisperedes, seega võiks nende puhul kasutada võimalikult leebeid töövõtteid. Eestis üsna levinud Nosema apis hävitab soolestiku limaskesta rakke, toitained imenduvad halvasti ja mesilane kannatab alatoitumuse all. See lühendab tema eluiga ja muudab vastuvõtlikuks teistele nakkushaigustele. Näljane mesilane tahab rohkem süüa, kevadtalvel põhjustab see pärasoole täitumist ja tarusse roojamist. Kui tavalise nosematoosiga kaasneb enamasti ka kõhulahtisus, siis nosema ceranae-ga ei pruugi silmaga nähtavaid sümptomeid olla, nakatunud mesilased lahkuvad tarust ja pere hääbub vaikselt.
Varroalestad
Paljud mesinduseksperdid eeldavad, et USA-s 2006-ndal aastal massilise perede kadumise põhjustajaks olid varroalestad. Kui aga USDA (US Department of Agriculture) teadlased sõitsid Californiasse, kus mitmed mesinikud kurtsid suurte talvekadude üle, ei leidnud nad veenvat seost varroalesta nakkuse ja tarude tühjenemise vahel. Sellest hoolimata ei ole võimalik varroalesta kahjustusi alahinnata. See parasiit kahjustab nii mesilasi kui ka hauet. Täiskasvanud mesilase kitiinkesta puurib ta iga päev 3-4 auku et imeda hemolümfi, haudmesisese arengutsükli ajal levitab deformeerunud tiiva viirust (DWV – deformed wing virus). Tagatipuks on mesilasperede vastupanuvõime lestadele tublisti vähenenud. Kui 90-ndate alguses võis arvestuslikult tarus olla mitmeid tuhandeid lesti ning peale tõrjet talvitus pere normaalselt, siis nüüd on juba tuhande lestaga pere huku äärel. Vaevalt et lestad usinamalt toituma on hakanud, loogiline järeldus oleks, et nende tekitatud vigastustes paljunevaid viirusi on tunduvalt rohkem. Mitmed varroaravimid võtavad lesta hästi maha, paraku on ka keemilisel tõrjel omad puudused. Nimelt on Suurbritannia teadlased teinud kindlaks, et tarru pandav keemia mõjub halvasti mesilaste mälule. Uurimuse kohaselt põhjustavad Apistan-i ja teiste sünteetiliste vahendite toimeained kuni kolmandiku mesilaste kas osalist või täielikku mälukaotust, mistõttu nad ei pruugi leida korjeallikaid ega tagasiteed tarru.
Stress
Kõik eelnevad tegurid on erinevate ühikutega täpselt mõõdetavad, nendega aga kaasneb üks ühine näitaja, millele konkreetset mõõtkava ei ole veel leiutatud. Nimelt on mitmed CCD-töörühmad jõudnud järeldusele, et stress on mesilasperede kadumise puhul oluline tegur. Juba alates hetkest, mil mesinik paneb mesilased inimese kätetööna valminud kandilistesse tarudesse, satub mesilaspere teatud mõttes stressi. Hoopis kahjustavam on aga rändmesindus, looduslikes oludes elavate mesilaste kodu ei liigu ju kunagi ühest kohast teise. Transpordiga kaasnevad põrutused ja vibratsioon, temperatuuri kõikumised ning uues kohas orienteerumine on mesilasperele üsna stressirohke. Uuringud on näidanud, et stressi korral on mesilaste immuunsüsteem nõrgem ja nad ei ole võimelised efektselt kaitsma taru parasiitide eest. Äkki on just see peamiseks ja raskesti määratavaks põhjuseks, miks tarud kummaliselt tühjenevad?
Siiski võib öelda, et ükski eelkirjeldatud põhjus eraldi ei põhjusta mesilaspere tarust kadumist. Varroatoosiga on võimalik võidelda, mürgitatud põldudest tarud kaugemale paigutada, perele talveks rohkem mett, eriti seda suve esimese poole oma jätta. Mesilased on kümneid miljoneid aastaid toime tulnud nii kliimamuutuste kui ka looduslike vaenlastega. Paraku on siiski midagi muutunud. Mis täpselt, sellest püüavad kogu maailma mesindusteadlased aru saada. Et ei osutuks tõeks R. Steineri ja A. Einsteini oletused.
Kalle Toomemaa on 2011 aastal ilmunud raamatukeses samuti kollapsiteemat kajastanud, varroatoosi ja nosematoosi sealjuures pikemalt. Huvilised saavad selle brošüüri hankida EML-i (Eesti Mesinike Liit) kaudu.
Tagasi ülesse
Taimekaitsevahendid ja sellekohane seadusandlus.
Põldudele külvatavatele mürkidele on igati kena nimi pandud: “taimekaitsevahendid”. Heale nimele vaatamata on tegu mürkainetega, mille hävitavast toimest elusloodusele hakatakse aina rohkem ja rohkem rääkima. Ka omaaegne imevahend DDT sobis möödunud sajandi teises pooles nii põldudelt kahjulike putukate peletamiseks kui ka näiteks malaaria raviks. 2004-st aastast on see enamikes maailma riikides oma kahjulike järelmõjude tõttu keelatud.
Praegusel ajal tundub võluaineks olevat herbitsiid nimega “Roundup”. Algselt 1970-ndal aastal “Monsanto” poolt patenteeritud glüfosaati toodab väikeste variatsioonidega juba ligi 30 firmat. Kuid ka see imerohi hakkab pisitasa oma sära kaotama. Paljud uuringud kinnitavad, et glüfosaadi jääke võib leida mullast isegi mitmeid aastaid peale viimast pritsimiskorda. Sealt edasi jõuavad mürgid meie toidulauale, hinnanguliselt sööb keskmine eurooplane aastas teeklaasitäie pestitsiidijääke.
Aastast 1992 alates on esialgu vaid meditsiinialases kirjanduses, edaspidi ka laiemalt hakanud levima informatsioon, et glüfosaadid ei ole raasugi nii kahjutud, kui tootjad ja nende poolt sponsoreeritud uuringud paista lasevad. Esimesed kannatajad olid muidugi põllumehed ise, kes kahjustavate ainetega rohkem kokku puutusid. Nahaärritusi, peavalu, kõrgenenud vererõhku ning südamepekslemist hakati üha enam seostama glüfosaatidega. See oli aga alles algus, praegu kahtlustatakse juba, et taimekaitsevahendid põhjustavad väärarenguid, kasvajate teket, sünnidefekte ja muutusi inimese geneetilises koodis. Ja mõistagi suurema osa elusolendite, sealhulgas ka mesilaste hukkumist, kes pritsitaval põllul mürgipilve alla jäävad. Tihti on juhtunud, et mesinik õhtul taru ees hunniku surnud mesilasi avastab. Kui mesilased lendavad mürgitatud põllule päev-paar hiljem, lennumesilaste hukkumist tavaliselt ei esine. Kemikaalijääkidega nektar ja õietolm tuuakse tarru ja see mõjutab nii mesilasema munemist kui haudme arengut. Vaglad on vastuvõtlikumad viirushaigustele, mürgise õietolmu peal üles kasvatatud mesilaste eluiga on lühem ning näiteks suve lõpus mürgidoosi kätte saanud pere sureb enamasti veel samal aastal välja.
Inimtoiduks mineva mee sisse kemikaalide jääke eriti palju ei sattu, seda siiski mesilaspere elu hinnaga.
Põldude mürgitamiseks on Eestis olemas üsna kindlad eeskirjad, kuigi mesinike vaatevinklist võiks need olla veel täpsemad ja karmimad.
Järgnevalt mõned mesinikke puudutavad nopped seadustest, mis on otseselt seotud taimekaitsevahendite kasutamisega.
* Taimekaitsevahend on toimeaine või seda sisaldav valmistis, mis on viidud kasutajale sobivasse vormi ning on ette nähtud:
taime ja taimse saaduse kaitseks taimekahjustajate eest või nende mõju vältimiseks;
taimede eluprotsessi mõjutamiseks muul viisil kui toitainena (näiteks kasvuregulaatorid);
taimsete saaduste säilitamiseks juhul, mille suhtes ei kohaldata teisi seadusi;
ebasoovitavate taimede või taimeosade hävitamiseks ning taimede ebasoovitava kasvu kontrollimiseks või ärahoidmiseks.
* Taimekaitsevahendit tohib pritsida üksnes töökorras taimekaitseseadmega.
* Kasutuses olev taimekaitseseade peab läbima korralise tehnilise kontrolli iga kolme aasta järel. Nimetatud tehnilist kontrolli teeb selleks seaduse alusel volitatud isik või Eesti Maaviljeluse Instituut.
* Enne väga mürgise taimekaitsevahendi kasutamist peab selle kasutaja teavitama Päästeameti kohalikku päästekeskust vähemalt 24 tundi ette.
* Sama taimekaitsevahendit ei tohi kasutada samal põllul järjestikustel aastatel.
* Taimekaitsevahendiga on keelatud pritsida, kui tuule kiirus on üle 4 m/s (14,4 km/h), v.a juhul, kui taimekaitseseadme kasutusjuhendis toodud tehnilistes andmetes on lubatud taimekaitsevahendit kasutada suurema tuule kiiruse puhul.
* Pritsimisel peab arvestama tuule suunda lähedal asuvate ehitiste ja aia-, põllu- või metsakultuuride suhtes, et hoida ära võimalik mittetöödeldava ala saastamine taimekaitsevahendiga.
* Töölahuse tugeva õhku hajumise vältimiseks on keelatud pritsida, kui õhutemperatuur on üle 25 kraadi.
* Keelatud on pritsida kasteniiskeid taimi, vahetult enne vihma, vihma ajal ja vahetult pärast vihma.
* Kui isik on teavitanud taimekaitsevahendi kasutajat oma mesila olemasolust, teavitab taimekaitsevahendi kasutaja taimekaitsetööst vähemalt 48 tundi enne taimekaitsevahendiga pritsimise alustamist seda isikut, kelle mesipuud asuvad kuni kahe kilomeetri kaugusel põllust, kus taimekaitsevahendit kavatsetakse kasutada.
* Pritsimisjärgselt ei ole soovitav viia tarusid põllu äärde mitte enne kui 5 päeva möödudes.
* Taimekaitsevahendiga on keelatud pritsida ala, millel on õitsvaid taimi, välja arvatud juhul kui taimekaitsevahendi pakendi märgistusel on märge, et taimekaitsevahendit võib kasutada taimede õitsemise ja mesilaste lendluse ajal.
* Trammi- ja raudteel ning gaasitrassil taimekaitsetöö tegemise korral teavitab töö tellija ümberkaudset elanikkonda ajakirjanduse, raadio või televisiooni vahendusel kaks päeva enne töö alustamist taimekaitsetöö tegemise kuupäevast ja kellaajast ning kasutatavast taimekaitsevahendist.
* Linnas ja muus asulas, samuti mujal elamute vahetus läheduses võib taimekaitsetööd teha juhul, kui taimehaigusi ja -kahjureid või umbrohtu ei ole võimalik tõrjuda agrotehniliste ega muude meetmetega.
* Veekaitsevööndis on juhul, kui kasutatava taimekaitsevahendi pakendi märgistusel ei ole märgitud suuremat puhvertsooni on keelatud taimekaitsevahendit pritsida lähemal kui 20 meetrit Läänemere, Võrtsjärve, Lämmijärve, Peipsi ja Pihkva järve veepiirist; 10 meetrit teiste järvede, veehoidlate, jõgede, ojade, allikate, peakraavide ja kanalite ning maaparandussüsteemide eesvoolude veepiirist.
Nõuded taimekaitsevahendite kasutamisele.
* Taimekaitseseaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete täitmise üle teostab järelevalvet Põllumajandusamet. Põllumajandusameti ning Keskkonnaameti järelevalveametnikud teostavad oma pädevuse piires järelevalvet isikute tegevuse üle, kes on kohustatud täitma taimetervise ning taimekaitsevahendite ja -seadmete kohta kehtestatud nõudeid.
* Taimekaitsevahendi kasutamise nõuete rikkumise kahtluse korral tuleks kontakteeruda tööde tegijaga üritades välja selgitada tööde ohtlikkus. Vajadusel teavitada põllu valdajat ja saavutada kokkulepe tööde peatamiseks. Kui kokkulepet ei saavutata, teatada Põllumajandusameti maakonna taimekaitseinspektorile taimekaitsevahendi kasutamise nõuete rikkumise kahtlusest.
Karistused taimekaitseseaduse nõuete rikkumise eest:
* Taimetervise registrisse kandmise kohustuse täitmata jätmise või registrile valeandmete esitamise, samuti järelevalveametniku tegevuse takistamise eest ning ettekirjutuse ja otsuse täitmata jätmise eest – määratakse rahatrahv kuni saja trahviühiku ulatuses.
* Taimekaitsevahendi pakendi ja selle märgistuse kohta kehtivate nõuete ning taimekaitsevahendi turustamise ja kasutamise nõuete rikkumise eest määratakse rahatrahv kuni saja viiekümne trahviühiku ulatuses.
* Taimekaitseseadme ohutusnõuete, samuti selle tootmise, importimise, turustamise ja ülevaatuse nõuete rikkumise eest määratakse rahatrahv kuni kahesaja trahviühiku ulatuses.
* Väga mürgise taimekaitsevahendi kasutamise nõuete rikkumise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik karistatakse rahatrahviga kuni 3200€.
Tagasi ülesse
Mesinikud ja nende naabrid.
Ikka ja jälle jõuavad meediasse uudised mesinike ja nende naabrite keerukatest, vahel lausa vaenulikest suhetest. Põhjuseks tavaliselt nõelatasaamine, väga sageli ka hirm mesilaste ees. Aastaid rahulikult külaservas kümmekonda taru pidanud mesinik võib usina põlluarhitektuuri tulemusema avastada end kesk tiheasustusala. Kortermajadest “maale” kolinud inimesed ei tee aga pahatihti mesilasel ja herilasel vahet ja põgenevad kabuhirmus mistahes lendava ja sumiseva putuka eest. Süüdistustelaviini saab kaela muidugi mesinikust naaber. Oma osa annavad ka ajakirjanikud pannes mesilasteteemalistele artiklitele löövaid pealkirju, nagu näiteks: “Igal aastal sureb mesilase nõelamise tagajärjel 3-4 inimest”. Kuigi järgnenud kirjatüki viimane lause täpsustas, et surmajuhtumid on tingitud mitte ainult mesilaste, vaid ka herilaste, vaablaste ja vapsikute pistete tõttu, on kahju siiski tekitatud ja loodusega vähe kursisolevale inimesele süstitud järjekordne ports ennetavat hirmu.
Eluohtlikuks võib mesilase nõelamine osutuda raskekujulise allergia korral, mida esineb õnneks väga vähe, umbes ühel inimesel tuhandest. Samas suhtuvad needsamad allergikud teemasse rahulikult. Nad on ohu endale teadvustanud, oskavad sellest hoiduda ning hädajuhuks on end varustanud vastavate abivahenditega.
Kui meditsiiniliselt täpne olla, siis on allergiline reaktsioon ka nõelamiskohale tekkiv punetus või kerge paistetus. Sellest seisukohast võttes on isegi suur osa mesinikke allergilised. Eriti kevadel, kui organism ei ole üle pika aja mürgidoosi saanud, tekkib ka neil kerge reaktsioon, juba teine või kolmas nõel ei avalda enam mingit mõju. Meedikute kinnitusel peaks hea tervise juures olev täiskasvanu taluma lühikese aja jooksul kuni 250 nõelamist. Kahjuks ei täpsusta see allikas, kas see lühike ajaperiood on üks või kümme tundi.
Väga levinud on suhtumine, et mesilane lendab summ-summ-summ ning tuleb ja nõelab suts-suts-suts. Lugupeetud lapsevanemad, palun ärge süstige järeltulevasse põlve hirmu mesilaste ees, parem rääkige, kui kasulikud nad on ja kuidas nõelatasaamisest hoiduda. Alles maailma avastavad põngerjad ei näe pisikeses putukas mingit ohtu ja võivad pahaaimamatult püüda mesilast pihku võtta. Nõelatasaamise korral on kisa muidugi taevani, elu esimene nõel ei ole aga kunagi ohtlik. Lapsel ei ole sünnist saati allergiat mesilase mürgi suhtes, see võib välja kujuneda alles kokkupuutel allergeeniga, ehk siis peale esimest mesilase pistet.
Nõelatasaamise korral on väga tähtis kiire ja oskuslik nõela eemaldamine. Suurim viga on püüda näppudega nõelast haarates seda naha seest välja tõmmata. Nõela saab kätte küll aga enne pigistatakse selle küljes olevast mürgipõiest kogu mürk kehasse ning pealiskaudse torke asemel saab inimene kogu “doosi” kätte. Mesilase nõel tuleb eemaldada mööda nahapinda tehtava kraapimisliigutusega, näiteks küünega, nii ei pigistata kogu mürgipõie sisu kehasse tühjaks.
Mesilaspere esmane instinkt on paljuneda, niisiis tuleb kasvatada üles rohkesti järglasi, selleks on vaja varuda toitu. Õitelt nektarit koguv mesilane keskendubki vaid selle hankimisele, ei ole kunagi tige ega kipu ründama. Seega on lillepeenart rohiva aiandushuvilise võimalused nõelata saada praktiliselt nullilähedased. Iseasi, kui mesilane kogemata pihku satub, aga seegi võimalus on peaaegu olematu. Proovige mõnda õit, millel mesilane tegutseb, veidi raputada, viivitamatult lendab ta minema, veidi rahulikumasse ja ohutumasse kohta oma tegevust jätkama.
Kõige jahmatavam ettepanek nõelamisohu vähendamiseks on kirja pandud mesindus.ee foorumis, kus anonüümne kommentaator käis välja idee keelata mesilaste pidamine lähemal kui kolm kilomeetrit lasteaedadest ja koolidest. Arvestades Eesti (veel) suhteliselt hõredat asustatust on see võib-olla isegi teostatav, kuid kirsi- ja ploomipude otsas peavad aiapidajad siis ise tolmeldamas käima, samamoodi nagu hiinlased siin videos (alates 42 minutist). Teiseks selle ettepaneku jõustamisel tekkivaks probleemiks on suurenenud kulutused transpordile ja mesilagruppide kaitsmisele metsloomade ning vandaalide eest, mis kajastuvad mee hinnas. Sajad, kui mitte tuhanded väikemesinikud ilmselt loobuvad, ülejäänute toodang aga muutub sedavõrd kalliks, et kodumaist tervislikku mett leiab pisikestes purkides eksootiliste toodete riiulist. Kas Te olete valmis ostma ainult igavesti vedelana püsivat küsitavate raviomadustega import- või kes teab millest toodetud kunstmett?
Korduvalt on esitatud küsimusi mesilaste pidamise tingimuste kohta tiheasustusaladel ning tehtud ettepanek määrata minimaalne kaugus krundi piirist. Eestis nagu ka enamikes teistes riikides mesila paigutust reguleerivat seadust ei ole. Meetri täpsusega taru asukoha paikapanek naabri aiast oleks üsna rumal. Kui ikka aias rohkelt nektarit andvad taimed õitsevad pole vahet, kas taru asub viie või viiesaja meetri kaugusel, mesilasi on seal ikka samapalju.
Kui paari paigalseisva taruga suudavad inimesed veel harjuda, siis sülemite lendamine tekitab paljudes lausa õudu. Hirmul pidavat suured silmad olema ning ohtlikkuse seisukohalt on sülem kordades vähem agressiivne, kui oma tarus elav mesilaspere. Kuigi suur hulk mesilasi võib pelglikule inimesele tunduda reaalsuseks saanud õudusfilmiga, on tegu vaid omale uut kodu otsiva mesilasperega ning nõelamine on küll viimane tegevus, millele sülemimesilastel aega mõelda on.
Selleks, et naabrid pidevas nõelamishirmus ei peaks elama, saab mesinik ise palju ära teha, tarude minemavedamine hädavajalike tegevuste hulka kindlasti ei kuulu. Esmasena oleks vaja kindlaks teha mesilaste peamine lennusuund. Kui see ikka madalalt üle naabri krundi käib, tuleks tarud teise kohta paigutada või rajada nende ette tõke sundimaks mesilasi kõrgemalt lendama, näiteks istutada jupike hekki või põõsad. On aga naabril vahetult aia ääres mõned õunapuud, nende vahel paar marjapõõsastki, võib tarud paigutada üsna aia serva, lennuavaga oma krundi poole muidugi. Õisi külastavad mesilased nagunii, hiljem on aga viljapuud piisav looduslik tõke sundimaks neid inimesele ohutust kõrgusest lendama. Ettevõtlikumad väikemesinikud on paigutanud tarud isegi laugematele katustele ning sel juhul om inimeste ja mesilaste peamiste liikumisteede ristumine täiesti välistatud.
Teiseks äärmiselt oluliseks tegevuseks on mesilasemade valik. Jättes selle töö tegemata muutub ka kõige rahulikum pere ajapikku raevukalt tigedaks ja ei lase elada ei mesinikul endal ega tema naabritel. Tigedaid järglasi andvad emad tuleks esimesel võimalusel asendada tuntud emakasvatajatelt ostetud mesilasemadega. Järgmistel aastatel võib kasutada ka oma mesilast pärit sülemikuppe eeldusel, et need on võetud kõige rahulikumast, töökamast ja haiguskindlamast perest. Aga isegi sel juhul on perede inimsõbralikkuse ja sülemlemiskainuse säilitamiseks vajalik igal aastal hankida mõni tõuema, orienteeruvalt üks iga 8 – 10 pere kohta.
Tuulise ja äikeseeelse ilmaga on mesilased veidi kurjemad, seega ei ole soovitav sel ajal peret läbi vaadata. Ka korjevaesel ajal, näiteks suve lõpul, lasevad mesilased astla tunduvalt kergemini käiku. Sel ajal on paratamatult vaja mesi välja võtta ja tarud talvekorda panna. Töö tuleb küll ära teha, aga ümberkaudsete elanikega arvestama peab ikkagi. Kui naaber ikka teisel pool aeda põõsast marju korjab, tasuks oma tegevus edasi lükata või toimetada mõne rahumeelsema ja kaugemal asuva taru kallal.
Kevadise puhastuslennu päeval tasuks naabrit hoiatada paludes tal pesupesemisest hoiduda. Talve jooksul kogunenud seedejääkidest vabanevad mesilased tarust küll väga kaugele ei lenda, siiski istuvad nad meelsasti nöörile riputatud pesule ning sinna jäetud plekkide vastu on enamus pesupulbreid võimetud.
Mesilasse tuleks üles seada jooginõu ning õpetada mesilased sealt vett võtma. Vastasel juhul vallutavad nad naabrite kastmisanumad ning koerte-kasside joogikausid.
Asendamatuks abivahendiks heanaaberlike suhete hoidmisel on mesi. Purgitäis mett või jupike kärge paneb nii mõnegi suve jooksul saadud nõela unustama ning selline “investeering” tasub hea läbisaamise nimel end kahtlemata ära. Kindlasti kuulub siia juurde vestlus mesilaste elust ja kasulikkusest, samuti ka nõuanded, kuidas kingitud mett hea tervise huvides kõige paremini kasutada.
Paar soovitust ka neile, keda on õnnistatud mesinikust naabriga. Esiteks püüdke rõõmu tunda oma aia rikkalikust õuna- ja marjasaagist, ilma mesilaste tegevuseta oleks see tunduvalt tagasihoidlikum. Muruniitmiseks on soovitav valida pigem õhtupoolne aeg, siis on mesilasi vähem lendamas. Mesipuude läheduses võiks kanda mütsi, eriti tuulise või äikeseeelse ilmaga, juustesse kinnijäänud mesilane nõelab tingimata. Mesilastele ei meeldi ka tugevad lõhnad, nii ei ole hea mõte peale rasket tööd higisena nende lennuteele sattuda. Eriti raevu satuvad mesilsed alkoholilõhna peale.
Ning kindlasti suhelge mesinikust naabriga. Kui Teil on mesilastega probleeme, saab just tema neile kõige parema lahenduse leida, riid ning ametiasutustesse kaebekirjade kirjutamine kulutab vaid närvirakke.
Tagasi ülesse
Veterinaarnõuded mesinikule ja mesindusruumidele.
Üha rohkem on hakatud rääkima mesinikke puudutavatest seadustest. Ei saa minagi sellest teemast mööda vaadata. Et endale teema selgeks teha otsisin internetist kõikvõimalikke akte, eeskirju ja seaduseid, mis meetootmise ja mesinike kohta käivad. Tulemuseks sain copy/paste meetodil 12 lehekülge materjali. Peale korduvate lausete väljalõikamist ja lohiseva juriidilise terminoloogia kohendamist jäi järgi alljärgnev materjal.
Kõigi mesilate registreerimise kohustus on tingitud Eesti Mesinike Liidu vajadusest luua täielik mesilate andmekogu eesmärgiga kaitsta mesilasi taimekaitsevahendite kasutamisest lähtuvate ohtude eest ning Veterinaar- ja Toiduameti vajadus tõhustada järelevalvet mesilastaudide tõrje ja toodangu osas (copy-paste PRIA veebilehelt). Registreerida tuleb käik mesilad alates esimesest mesilasperest. Mesilaid registreerib Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA). Mesinik esitab andmed mesilaste kohta 1. mai seisuga sama aasta 15. maiks.
Väikeses koguses mee esmatootjad – kuni 15 (k.a) mesilasperega toodavad ja pakendavad ainult enda mett.
* Tarud ei pruugi olla mesiniku elukohas, peavad olema nummerdatud.
* Mesindusruumide seina-, lae- ja põrandapinnad peavad olema kergesti puhastatavad. Soovitavalt on seal olemas vesi ja kanalisatsioon, kui mesinik suudab tagada, et ta teostab kõiki toiminguid hügieeniliselt, ei saa nende puudumine hoones takistuseks. Mett võib käidelda ka selleks ajutiselt kohandatud ruumis. Mesinik peab tagama mee ja mesindussaaduste kaitse saastumise eest.
* Mesindussaaduste või meekäitlusvahenditega vahetult kokkupuutuval isikul peab olema tervisetõend.
* Mesi pärineb kliiniliste haigustunnusteta mesilasperedest.
* Mee kogumine, transport, hoidmine, säilitamine toimub viisil, mis väldib saastumise.
* Mesinik peab meetoodangu kohta arvestust (vurritamise kuupäev, kogus, turustamise aeg, koht, partii, saatelehe nr). Saatelehti võiks säilitada senikaua, kuni on põhjust eeldada, et mesi on ära söödud. Mee turustamisel teisele käitlejale vormistatakse saateleht. Väikeses koguses toodetud mett ei tohi müüa tunnustatud toidukäitlemisettevõttele.
* Kõik meega kokkupuutuvad materjalid peavad olema lubatud materjalist.
* Jäätmete ja ohtlike ainete hoidmine ja käsitlemine peab toimuma mee saastumist vältivate meetoditega.
* Haiguste esinemise, ravimi ja ravimsööda kohta tuleb pidada arvestust. Retseptiravimite kasutamise korral hoida alles retseptide koopiad. Lae alla ravimiarvestusleht.
* Enesekontrolliplaan teha lihtsamal kujul.
* Tuleb pidada söödaarvestust (liik, päritolu).
* Säilitada muu asjassepuutuv (tehtud analüüside tulemused, tervisetõendid, vastavusdeklaratsioonid). “Eesti heades mesindustavades” on soovitatavaks dokumentide säilitamise ajaks märgitud 3 aastat.
Nõuete täitmist kontrollitakse vähemalt kord kolme aasta jooksul, muuhulgas ka seda, kas käitleja ei ületa väikeseid koguseid, st. et mesinikul ei ole ka tegelikult üle 15 mesilaspere.
Teavitatud meekäitlejal on üle 15 mesilaspere, mesinik toodab ja pakendab enda valdustes oma mett.
* Tarud ei pea olema mesiniku elukohas, peavad olema nummerdatud.
* Teavitatakse kirjalikult kohalikku veterinaarkeskust enne tegevuse alustamist. Täiendavalt ei pea VTA-d teavitama PRIA-s registreeritud mesilastega mesinik ja/või majandustegevuse registris registreeritud mesinik.
* Mesindusruumide seina-lae- ja põrandapinnad peavad olema heas seisukorras ning kergesti puhastatavad. Soovitavalt on mesindusruumides olemas vesi ja kanalisatsioon, kuid kui mesinik suudab tagada, et ta teostab kõiki toiminguid hügieeniliselt, siis ei ole nende puudumine hoones takistuseks.
* Mesinik võib vurritada näiteks köögis, saunas või mõnes muus selleks ajutiselt kohandatud ruumis. Kui eraelamus vurritatud-pakendatud mett turustatakse teisele käitlejale (kauplusele, kohvikule), kuulub selline tegevus tunnustamisele.
* Mesinik peab tagama mee ja mesindussaaduste kaitse saastumise eest.
* Jäätmete ja ohtlike ainete hoidmine ja käsitlemine peab toimuma mee saastumist vältivate meetoditega.
* Kõik meega kokkupuutuvad materjalid peavad olema lubatud materjalist.
* Mett käitleval töötajal ning oma tööülesannete tõttu mee või selle käitlemisvahenditega kokkupuutuv töötajal, samuti käitlemisruume puhastaval töötajal peab olema tervisetõend.
* Kahjurite ja loomade sattumist meeruumidesse tuleb vältida, mee kokkupuude tõrjevahenditega peab olema välistatud.
* Enesekontrolli plaanis on kirja pandud abinõud, millistega kindlustatakse mee käitlemise nõuetekohasus. Enesekontrolliplaani ülesehitus on mesiniku enda valida.
* Meetoodangu arvestus jälgitavuse tagamiseks (kuupäev, kogus, müügi koht/aeg/kogus, saatelehe nr). Saatelehti võiks säilitada senikaua, kuni on põhjust eeldada, et mesi on ära söödud.
* Haiguste esinemise arvestus, ravimiarvestus, retseptiravimite kasutamise korral hoida alles retseptide koopiad. Lae alla ravimiarvestusleht.
* Tuleb pidada söödaarvestust (sööda liik, päritolu).
* Säilitada muu asjassepuutuv (tehtud analüüside tulemused, tervisetõendid, vastavusdeklaratsioonid). “Eesti heades mesindustavades” on soovitatavaks dokumentide säilitamise ajaks märgitud 3 aastat.
Nõuete täitmist kontrollitakse kord aastas.
Kommentaar: Nagu näha, ei ole nõuete osas suurt vahet, kas mesinikul on alla või üle 15 pere. Kuni ta pakendab vaid oma mett ja ei müü seda tunnustatud toidukäitlemisettevõtetele, on suurema perede arvu korral kontroll tegevuse üle sagedasem. Veel on erinevuseks, et kui väikemesiniku elukaaslane võib ilma lisatingimusteta meeruumi ja vurri pesta, siis teavitatud mesiniku abilisel peab samuti olema tervisetõend. Nii või teisiti peab tervisekontrollis käima isik, kes mett vurritab või pakendab.
Tunnustatud meekäitlejad on sellised mesinikud, kes pakendavad ka teiste mesinike mett või lisavad meele lisandeid.
* Tunnustamisele kuulub ettevõte, kus toimub esmatoodete selline käitlemine, mille käigus muutuvad nende esialgne kuju ja esialgsed omadused.
* Tunnustus tuleb saada enne käitlemise alustamist.
* Tunnustatud mesindusettevõtetele kehtivad rangemad hügieeninõuded kui teavitatud meekäitlejaile.
* Tunnustamist viib läbi Veterinaar- ja Toiduamet ning üldjuhul on otsus tähtajatu.
Nõuete täitmist kontrollitakse vähemalt kord aastas.
Kommentaar: Kuna käesolev netileht on pigem hobi ja väikemesinikele, siis tootjate kohta käivad nõuded on esitatud väga pealiskaudselt.
Mee käitleja kui ettevõtja (FIE) peab oma tegevuse registreerima majandustegevuse registris (MTR). Sel juhul ei pea mee käitleja endast täiendavalt teavitama Veterinaar- ja Toiduametit. Erandiks on kohaliku omavalitsuse poolt väljastatud müügiloa alusel, tänava- või turukaubanduse korras müüdud mee juhud, kus MTR-is registreerimine ei ole kohustuslik. Sellisel juhul peab teavitamisele kuuluv mee käitleja teavitama oma tegevusest Veterinaar- ja Toiduametit.
Mesinikul on kohustus teavitada VTA-d mesilaste haigestumisest või muudest asjaoludest, mis võivad ohustada inimeste tervist.
Teatamiskohustuslik:
* ameerika haudemädanik
* väike tarumardikas
* lest liigist Tropilaelaps.
Registreerimiskohustuslik:
* mesilaste akarapidoos
Järelevalveametnikul on õigus kontrollida:
* ettevõtte territooriumi, ruumide, seadmete, sisseseade ning veovahendite seisundit ja kasutamist
* toidu koostisosi, abiaineid ja muid meetoodete valmistamiseks kasutatavaid tooteid
* mett ja meetooteid
* meega kokkupuutuvaid materjale ja esemeid
* puhastamise, desinfitseerimise ja kahjuritõrje vahendeid, aineid ning viise
* käitlemist, sealhulgas mee töötlemis-, valmistamis- ning säilitamisviise
* märgistust ja muul viisil teabe esitamist
* tööülesannete tõttu otseselt või kaudselt meega kokkupuutuvate isikute hügieeninõuete täitmist ning hinnata hügieeniteadmisi
enesekontrollinõuete täitmist ja tutvuda enesekontrolli tulemustega.
Järelevalveametnikul on õigus
* kasutada olukorra jäädvustamiseks tehnikavahendeid, nõuda seletusi, kirjalikke materjale ja dokumente ning küsitleda ettevõtte töötajaid
* teha märkmeid ning väljavõtteid talle esitatud kirjalikest materjalidest ja dokumentidest ning saada neist kuni kaks tasuta koopiat
* võtta proove kontrollile allutatud isiku kulul laboratoorsete analüüside tegemiseks.
Enesekontrolliplaan.
Mesinik on kohustatud kontrollima mee ja selle käitlemise nõuetekohasust ning rakendama meetmeid puhtuse tagamiseks. Enesekontroll tähendab, et mesinik on läbi mõelnud, kuidas vältida mee saastumist ja kvaliteedi kahjustumist ning rakendab selleks kõiki meetmeid. Mee tootmise ja käitlemise käigus registreeritakse vastavas tabelis, millal ja kuidas on mingi probleeme vältiv tegevus sooritatud. Näiteks registreerib mesinik kuupäevaliselt, et vurritamisruum on puhastatud. Tabeli jaotus on mesiniku enda valida, näiteks võib lahterdus olla järgmine:
* Kirjeldatakse neid töömomente ja -alasid mesinduses ja meetootmises, mis võivad olla olulised mee puhtuse ja kvaliteedi seisukohast.
* Kirjeldatakse tegevusi, mida tuleks teha selleks, et oleks tagatud mee kvaliteet.
* Ülevaade tegevustest, mis on tehtud selleks, et tagada mee ohutus ja kvaliteet.
* Teostamise aeg ja teostaja allkiri.
Enesekontrolli juurde kuulub ka meeproovide võtmine kvaliteedi määramiseks. Analüüsid teha vähemalt kord aastas.
Meekäitlemisruumi põrand peab olema pestav ja seinad puhastatavast materjalist. Mesindusruume peab regulaarselt koristama ja puhastama. Meekäitlemisruumis või vahetus läheduses olevas ruumis peab olema käte pesemise võimalus. Meekäitlemisruum peab olema mesilaste, muude putukate ja loomade jaoks ligipääsmatu. Vurritamine võib toimuda ruumis, mida ülejäänud aasta kestel kasutatakse muudel eesmärkidel (väike- ja teavitatud tootjad). Näiteks võib väikemesilas vurritada mett põhjalikult puhastatud köögis, mida vurritamise ajal ei kasutata söögi valmistamiseks või muul otstarbel. Kõik vahendid, mis satuvad meega kontakti, peavad olema enne kasutamist puhastatud ja kuivatatud. Mee mahutid, ka väikepakendid, peavad olema valmistatud toiduga kokku puutuda lubatud materjalist. Plasti puhul tõendab seda vastavusdeklaratsioon, mille saab kauba turustajalt.
Meepurgisildid:
* Toidu nimetus – mesi on defineeritud toit, seega peab etiketil olema sõna “mesi”. Samuti sobivad ka näiteks “õiemesi”, “metsamesi”, “võilillemesi” jne. Mee nimetamisel mingi kindla taimeliigi järgi peab sellelt taimelt pärineva mee osakaal olema vähemalt 51%.
* Netokogus g või kg.
* Minimaalne säilimisaeg vurritamise kuupäevast. Või parim enne: kuupäev-kuu-aasta. Kui tunnustatud ettevõte pakendab ühte partiisse erinevate mesinike mett, siis lähtub ta “parim enne” määramisel kõige vanema mee vurritamise kuupäevast.
* Säilitamistingimused.
* Mee päritolumaa või tootja/pakendaja nimi ja andmed.
Purgisiltidel võib esitada ka muud teavet, kuid see ei tohi viidata haigusi ravivatele või leevendavatele omadustele ega eksitada tarbijat:
* andes ebaõiget teavet mee tunnuste, omaduste, koostise, koguse, säilivuse, päritolu, või tootmismeetodi kohta;
* omistades meele omadusi või toimet, mida ei ole;
* omistades meele eriomadusi, kui sellised omadused on ka teistel meeliikidel.
Juhend mee märgistusel ja muul viisil antava teabe kohta.
Plastesemete vastavusdeklaratsioon.
Vastavusdeklaratsioonil peab muuhulgas olema esitatud järgnev info:
* plastist eseme valmistaja või importija nimi ja aadress;
* plastist eseme identifitseerimiseks vajalikud andmed;
* kinnitus plastist eseme vastavuse kohta kehtestatud nõuetele;
* vastavusdeklaratsiooni väljaandmise aeg ja koht, väljaandja nimi või tema esindaja nimi, ametikoht;
* teave plastist eseme kasutamise tingimuste kohta.
Karistused:
* Toidu käitlemise eest ettevõttes,sh. ka väikeses koguses mee esmatootjad, millest ei ole teavitatud – rahatrahv kuni 150 trahviühikut. Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, karistatakse rahatrahviga kuni 1300 eurot.
* Toidu käitlemine ning toiduga kokkupuutumiseks ettenähtud materjalide ja esemete kohta esitatud nõuete rikkumine – rahatrahv kuni 200 trahviühikut. Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, karistatakse rahatrahviga kuni 2000 eurot.
* Toidu kohta märgistusel ja muul viisil antava teabe esitamise nõuete rikkumine – rahatrahv kuni 150 trahviühikut.
* Toidu koostise, omaduste, lisa- või saasteainete või mikroorganismide sisalduse või muude nõuete kohta valeandmete esitamine või saate-, müügi- või muudes dokumentides valeandmete esitamine – rahatrahv kuni 250 trahviühikut.
Kui käitleja ei nõustu järelevalveametniku ettekirjutuse või otsusega, võib ta esitada vaide Veterinaar- ja Toiduameti peadirektorile.
Tagasi ülesse
Mesilasperede transport.
Mesilasperede transport võetakse ette enamasti kahel põhjusel, kas meetaimede õitsemise ajal korjele või mesila rajamiseks – laiendamiseks ostes. Iseenesest ei ole mesilaste vedu sugugi keerukas, edukaks kohalejõudmiseks on siiski vaja mõningaid tingimusi täita. Neid tingimusi on kolm: kärjeraamid ei tohi tarus loksuda/liikuda, teiseks, tagada tuleb piisavalt hea ventilatsioon ja kolmandaks, tarusid mesilastega veetakse siis, kui elanikud kõik kodus on, seega öösel või ka jaheda vihmase ilmaga.
Ettevalmistused mesilasperede transpordiks algavad juba nädal varem, sest vahetult enne ei ole hea tarudes raame liigutada vältimaks nende loksumist vedamise ajal. Tarud vaadatakse läbi, vurritamiseks sobivad kärjed võetakse välja ning asemele pannakse ülesehitatud kärjed. Kärjepõhja ei ole soovitav enne vedu panna, eriti siis, kui korje just kõige parem ei ole. Kehva korjega ei kipu mesilased kärjepõhju ehitama, transpordi ajal võivad aga sellised poolikult ehitatud kärjed kõveraks vajuda. Tõsi küll, hea korje korral pole ju ka tarusid mõtet mujale vedada. Vanem mesindusalane kirjandus soovitab tarust eemaldada ka enamuse valgeid ja rohke meega täidetud kärgesid, praktika näitab siiski et selleks ei ole vajadust. Natuke häirivaks võib osutuda mesipuude kaal vedades tarusid suvel ühelt korjetaimelt teisele. Kui tarud on transportimiseks liiga rasked, võib ära võtta ka poolikult kaanetatud korpused ja magasinid asendades need tühje kärgi sisaldavatega. Edasi on kaks võimalust, kas viia need hiljem tarudele järele ja panna täitmiseks tagasi või vurritada kärjed tühjaks. Vurritama peab kaks korda, esimesel korral panna kärjed vurri neid lahti kaanetamata, see mesi on liiga vedel ning tuleb hiljem mesilastele söödanõudega tagasi anda. Peale esimest vurritamisringi kaanetada kärjed lahti ning nüüd saab kätte juba korraliku kasutuskõlbuliku mee.
Kõige olulisemaks mesilaste veo puhul on ventilatsioon. Võrkpõhjaga korpuste puhul tõenäoliselt probleeme ei teki, peale lennuava sulgemist ja põhjavõrgu täielikku avamist saab pere piisavalt õhku et mitte üle kuumeneda. Siiski võiks eriti suure pere korral kaaluda transpordi ajaks kõige alumiseks lisakorpuse asetamist. Alt ventileeritavad korpustarud tuleb käru peal panna prussidele, tasasele pinnale asetatuna on põhjavõrk sama hästi kui suletud ja elusalt see pere kohale ei jõua. Ka poleks paha korpused omavahel koormarihmaga kinni tõmmata, vastasel juhul lähevad katused nagunii kaduma, välistatud pole ka korpuste endi omavaheline nihkumine. Kinnise põhjadega korpustarude korral tuleb ventilatsiooni tagamiseks eemaldada katus ja raamide peal olev kile asendada võrguga. Võrk tõmmata enne kile äravõtmist selle alla, paigale saab selle fikseerida tühja korpusega.
Lamavtarus on suletud tarupõhja tõttu veoaegse õhuvahetuse tagamine natuke keerukam. Siin tuleb tagada õhuvahetus vahelaudade tagant, selleks tuleb otsamatid ära võtta või nihutada need kaugemale nii, et jääks vähemalt 10cm laiune vahe. Nii saavad mesilased temperatuuri tõusu korral minna vahelaua taha ja kattuvuse vähenemise tõttu pesaruumis temperatuur normaliseerub. Ka raame kattev matt on soovitav eemaldada, seda just suurema pere korral, toimub aga mesilaste vedu kevadel jaheda ilmaga, pole see vajalik.
Tarusid võib vedada ka lahtise lennuavaga, siin on eeltingimuseks rahulik mesilastõug. Lahtiste lennuavadega tarude vedu on selle poolest lihtsam, et mingeid täiendavaid abinõusid ventilatsiooni tekitamiseks ei ole vaja ette võtta. Peale- ja mahalaadimine on natuke tülikamad, seda tuleb teha eriti õrnalt ilma raputusteta, vastasel juhul tulevad ka kõige rahulikuma pere mesilased kurjalt kolistamise põhjuseid uurima.
Kui mesilaspere transpordi ajaks ei ole tagatud piisavat õhuvahetust hakkab pesaruumis temperatuur kiiresti tõusma. Paratamatute raputuste tõttu purunevad heledad kärjed, õhupuuduses vaevlevad lasevad mesilased oma meepõied tühjaks ning ummuksisse jäänud taruga sihtkohta jõudes ja mesipuusse sisse vaadates avaneb seal üsna kole pilt, läbiligunenud ja vedela mee sisse uppunud mesilaste hunnik segamini kõverdunud ning katkiste kärgedega.
Mesilasperede ostu korral tahetakse enamasti ka tarru sisse vaadata, liigutatud raamid hakkavad aga transportimisel kindlasti loksuma. Selle vastu aitab risti üle raamide asetatud soome papist mõne cm laiune liist, läbi mille keerata igasse raami üks peenem kruvi, samamoodi ka otsalaudadesse. Vedades vaid paar mesilasperet on soovitav kasutada ballasti käru raskuse suurendamiseks. Suur osa kaasaegseid haagiseid on suhteliselt jäiga vedrustusega ning pannes sinna vaid paar kerget taru kipub see neid liiga palju raputama. Samuti pehmendavad sõitu mitte liiga täis pumbatud rehvid, purunemise vältimiseks ei ole neid vaja küll pooltühjaks lasta, aga selge on see, et tellisekoorma ja kahe kevadiselt kerge taru vedamiseks on vaja veidi erinevat rehvirõhku. Kui tarud haagisel ei loksu ja tee on hea, pole liikumiskiiruse pärast vaja muretseda. Hoiduma peaks vaid temperamentsest kiirendamisest ja pidurdamisest, samuti peaks veidi rahulikumalt liikuma kurvides.
Tagasi ülesse
Mõtteid mee müügist.
Kuigi mitmedki mesinikud on tunnistanud, et turustamine on mesinduse juures kõige tüütum ja ebamugavam tegevus, ei pääse sellest üle ega ümber ning mesilaste toodangule on tarvis ostjad leida. Jääb meesaak mõnesaja kilo piiresse, pole müügiga mingeid probleeme. Peale oma talvevarude kõrvalepanekut ning sugulaste-sõprade varustamist viiakse vähene ülejääk kiiresti kodust minema. Toodab mesinik kuni tonni mett, kaovad esimesed paarsada kilo samuti kiiresti, edasi tuleb aga aktiivset müügitööd tegema hakata. Kõige raskem on müüa toodangut mahus poolteist kuni kolm tonni. Sellise koguse jaemüük võtab tohutu aja, hulgi tunduvalt madalama hinnaga ära andes jääb aga tulu natukene napiks. Eelmainitust suuremad on juba pigem tõsisema tootmise teema, mida siin lehel ei käsitleta.
Ostjale esimeseks informatsiooniallikaks on pakendi välimus. Kui purgi küljel ilutseb silt “Marineeritud kurgid”, kaanel aga konservitootja firma nimi, siis olgu sinna sisse pandud kuitahes hea mesi, ostmisega julgevad riskida vähesed. Seega peab purk olema põhjalikult pestud ning vana sildi liimijäljed täielikult eemaldatud. Enamik purgikaani tuleb asendada uutega, seal on kas mesindusega mitteseostuv kiri või kaane sisepinna plastikule jäänud eelnevalt pakendatud toidust sisseimbunud jäljed. On nüüd tegu kuulujutuga või mitte, aga isegi hapukapsa jäänuseid olevat purgikaane alt leitud. Arusaadavalt on sellisel juhul tegu tõsise hügieeniprobleemiga ning sellise meepurgi otsa sattunud klient enam sama mesiniku käest osta ei julge. Veelgi enam, kahtlemata räägib ta oma ebaõnnest paljudele tuttavatele, need aga enda omadele ning mesiniku maine saab pikakas ajaks rikutud.
Tuntava lisaväärtuse annab meepurgile etikett. Korralik purgisilt peab vastama teatud nõuetele, mille kohta saab täpsemalt lugeda siit, mõned asjad tooksin siiski eraldi välja. Peale kirje, misasi purgis ikkagi on, peab sildil kindlasti olema mesiniku telefoninumber. Mõistagi on see ka hea reklaaminipp, sest korraliku kauba puhul tahab ostja võib-olla veel seda mett saada, samuti on võimalik hiljem esitada küsimusi mee kristalliseerumise, hoiutingimuste või raviomaduste kohta.
Etiketile peab olema märgitud mee kaal, kas siis kilodes 2 kohta peale koma või grammides 1g täpsusega. Kaalust veel niipalju, et kui ei kasutata mingit täpset taadeldud kaalu või villimisseadet, pange purki pigem lusikatäis rohkem mett kui vähem. Iial ei või teada, millal mõni pedant kaalu eraldi välja arvutab ning avastades, et sildil lubatud 700g asemel oli mett hoopis 695 grammi sellest kogu tutvusringkonda teavitab. Levima hakkavad külajutud, et mesinik püüab kogusega petta, ei tule ärile raasugi kasuks.
Samuti on vajalik mee säilivusaeg, mis on 2 aastat ning hoiutingimused. Kuigi sildile võib mahutada üsna palju informatsiooni tuleks jälgida, et asi liiga kirjuks ei läheks.
Olgu pakend kui ilus tahes, selle sisu on äärmiselt oluline. Mesi peab olema täiesti valminud, pealmine kiht ei tohi olla vahune ega sisaldada tahkeid osakesi nagu vaha- ning suirapuru. Kuigi üheliigiline mesi on alati veidi kallim, ei tohiks selle liigitamisega üle pingutada. Seaduse järgi võib mett nimetada mingi kindla liigi järgi, kui selle meeliigi osakaal on vähemalt 50%. Tean mesilastepidajat, kes igal aastal müüb pärnaõiemett. Tõsi ta on, tema mesila piirkonda jääb umbkaudu 50 korralikku pärnapuud, ainuke probleem on selles, et nendesamade pärnade pealt käivad saaki varumas veel umbes 50-ne pere mesilased. Jagades nüüd kogu võimaliku meesaagi perede arvuga tuleb välja, et parimal juhul satub igasse tarru mitte rohkem kui 5 – 7kg jagu pärnamett. Mõistagi on see meeliik üks enam küsituid ja kliendile peaks vastu tulema pakkudes talle just seda, mida ta tahab. Kusagilt läheb siiski mõistlikkuse piir ning lõputult sohki teha ei ole võimalik.
Meele esitatavate nõuete kohta saab täpsemalt lugeda siit.
Mett müües peab olema valmis vastama kõigile kliendi küsimustele, alates sellest, mis taimedelt mesi on korjatud kuni selleni, kuidas meega külmetushaigusi ravida. Mõistagi on vaja enda mett kiita, samas pole hea ka liiga pealetükkivaks muutuda. Kõige halvem variant on aga see, kui enesekiituse käigus hakata mõne konkureeriva meemüüja toodangut maha tegema. Hetkeline kasu võib pikemas perspektiivis anda hoopis vastupidise tulemuse, kus klient ei julgegi enam otse mesinikult osta ning valib oma maiuse kaubanduskeskuse sillerdavate ja igavesti vedelate meepurkide reast.
Otsemüügil, näiteks laatadel või turgudel on oluline kontakti saavutamine potentsiaalse kliendiga. On inimene juba meepurkide valiku ees peatunud, ei tohiks teda niisama lihtsalt minema lasta ja esimese asjana pakkuda mett maitsta. Kuigi sageli pakutakse maitsmiseks vaid tilgaku hambatiku otsas, võiks pigem kasutada plastist teelusikaid. Sellega saab iga huviline ammutada omale sobiva koguse mett ja kui kliendid nõnda kilo või paar tasuta ära söövad, pole kaotus võimalike ostjate hulgaga võrreldes märkimist väärt. Kuni meehuviline lusikat limpsib, saab müüja rääkida mee omadustest ja kasulikkusest ning anda nõuandeid kasutamise kohta. Teatavasti on magus suurepärane tujutõstja ning isegi kui klient ei haara kaasa kümmet meekilo, on suur tõenäosus, et päris tühjade kätega ta Teie juurest ei lahku.
Mee müüja peab olema kindel nii oma kauba headuses kui ka selle eest küsitavas hinnas, oskama vastata ostja mistahes küsimustele ning olema võimeline hajutama võimalikke kahtlusi kvaliteedi suhtes. Sõltuvalt aastaajale on vaja anda kliendile asjakohast informatsiooni, näiteks suvel kinnitada, et mee söömine ei tee tõesti randaminekuks sobimatult paksuks, sügisel ja talvel anda soovitusi nohuse nina või valutava kurgu ravimiseks looduslike vahenditega. Hästi informeeritud müüja äratab usaldust ning on oma tegevuses edukam.
Tundlik teema on meekilo hind, õiglase valiku tegemine nõuab tavaliselt veidi eeltööd, samuti ka enesekriitikat. Eeltööna oleks vaja uurida, mis hinnaga konkurendid antud piirkonnas müüvad, enesekriitika osaks jääks oma ja teiste mesinike meepurkide võrdlus. Hindab mesinik enda pakendatud kauba paremaks ning purgid – sildid kenamaks, on mõeldav oma kaupa sama hinnaga või isegi veidi kallimalt pakkuda, jätab aga objektiivse pilguga vaadates mõni asi veidigi soovida, ei tohiks rahanumbrite küsimisel üle pingutada. Kvaliteetse mee puhul konkurentidest märksa odavamalt müües on võimalik kaubast tunduvalt kiiremini lahti saada, tegelikult pole see päris õige. Väga suured hinnakäärid rikuvad selle piirkonna turgu ning tekitavad konkurentides põhjendatud pahameelt. Ja teiseks meenub mulle kusagilt kuuldud rahvatarkus, et õige mesinik on see, kellel mett kevadeni jätkub. Kõik kliendid ei osta ju terve talve varusid kohe ära, kohati kasvõi majanduslikel põhjustel, ja kui ühe purgi ostnu tuleb detsembris järgmise järele, pole mesinikul talle enam midagi pakkuda. Lähebki siis inimene teise mesiniku juurde ning pole võimatu, et jääbki tema püsikliendiks.
Mett on võimalik müüa kaupluste kaudu, turul, laatadel või muudel kauplemist võimaldavatel rahvaüritustel, otse firmadele ning loomulikult ka kodust.
Suure kaubandusketi ostujuhi juurde väiketootjal asja ei ole, ta ei suuda pakkuda vajaminevaid koguseid, kohalikku külapoodi oma toodangu pakkumine pole aga eriti rentaabel. Soovides meekilo eest saada korralikku tasu, muutub meepurgi hind peale kaupmehe kasumi lisamist nii kõrgeks, et müük edeneb väga visalt, samuti koosneb väikepoe klientuur enamasti ühtedest ja samadest kohalikest inimestest.
Mõneti suurem läbimüük on turgudel, kuigi ka seal käib pidevalt vaid sama klientuur, pealegi on suur osa turulkäijatest pigem madalama ostujõuga. Turumüügi suurimaks puuduseks on tohutu ajakulu.
Ühed perspektiivikamad müügikohad on laadad ja muud kauplemiseks mõeldud rahvaüritused. Seal käib väga erinevat rahvast mistõttu läbimüük on enamasti korralik.
Hea suhtlemisoskuse korral on kasulik otsida kontakte ettevõtetega, mis hakkavad oma töötajatele jõulukinke tegema. Oskusliku müügitöö tulemusena võib päris suurest meepartiist lahti saada, tingimuseks on siinjuures muidugi esmaklassiline pakend.
Kodust müük on kõige lihtsam, teisest küljest natuke tüütu kuna alalõpmata käivad Teie õue mööda ringi võõrad inimesed, pealegi on sageli tarvis katkestada pooleliolev tegevus ning lülituda ringi müügiagendiks. Kodust müües on mee hind alati veidi madalam, sest ära jäävad kõik muud kulutused nagu näiteks mee transport või kohamaks turul. Kindlasti on tarvis eeskujulikus korras pidada mesindusruum, nii mõnigi klient vaataks meeleldi, kuidas mesi purki saab ning nähes mesiniku puhtaid töötingimusi ostab pigem mõne kilo rohkem.
Tavaliste müügivõtete kõrval on väga edukas müüa mett tee ääres. Sellise välimüügi vaieldamatu eelis on konkurentide puudumine. Kohavalikul tuleks eelistada teelõiku, kus sõidukite kiirus ei ole suur ning teeservas mingi laiend, et oma äritegevusega liiklust mitte segada. Kasuks tulevad ka mõnisada meetrit eemale paigutatud sildid, nii on möödasõitjal aega otsustamiseks ning järsu pidurdamisega ei tekitata ohtlikke olukordi. Meepurgid võib laduda auto kapotile, kuigi kaasavõetud lauake on parem, purgid ei kipu maha libisema ja müügikoha väljanägemine on kultuursem. Parimad ajad sel viisil mett müüa on augustis – septembris, kui inimesed veel suvituskohtade vahet sõidavad ja metsades seenel või puhkamas käivad. Tormilist edu esmakordselt tee äärde minnes siiski oodata ei tasu, möödasõitjad peavad veidi harjuma, et just selles kohas suve lõpupoole mett pakutakse, koha korralik “sissetöötamine” võtab aega vähemalt paar aastat. Tingimata tuleb selline välimüük kooskõlastada valla ametnikega, vastasel juhul nõuab politsei Teilt oma äritegevuse viivitamatut lõpetamist.
Kõige parem klient on püsiklient ning neid tuleb hoida. Ta ostab Teie käest täna, kuu aja pärast ja ka tuleval ning ületuleval aastal. Seega tasub talle teha väike hinnasoodustus, samuti võiks kaaluda mee koju kätte toimetamist, teha nö. meetaksot. Inimesed hindavad mugavust ning oma kogemustest julgen kinnitada, et selline variant meeldib paljudele.
Transpordikulude järel põhjustavad järgmisi suuremaid väljaminekuid kulutused reklaamile. Paljudki on nurisenud, et riiklikul tasemel ei võeta midagi ette mee ja meetoodete tutvustamiseks, küsin vastu, et kes seda siis tegema peaks, kui mitte mesinikud ise. Praegusel tehnikaajastul on igal soovijal võimalik teha reklaami piiramatus koguses vastavalt oma rahakoti võimalustele. Näiteks peaks igale arvutit kasutada oskavale inimesele olema jõukohane koostada infovoldik mee ja metoodete kasutamise kohta. Visiitkaart ei ole ammugi enam direktorite privileeg, ostes poest sobiva paksusega paberit, on ka nende kodune trükkimine võimalik. Reklaamiks võib pidada ka purgisilte, kus mesiniku kontaktandmed peal. Autoomanikest mesinikud võiksid kaaluda reklaamkleebise paigaldamist sõiduki külge.
Mee välimüügil, olgu siis laadal või tee ääres oleks hea kasutada midagi suuremat ja silmapaistvamat. Selleks sobib hästi suur päikesevari, nagu neid on näha välikohvikutes. Tõsi küll, hankinud omale sellise tuleb riie ära vahetada ning uued kirjad peale trükkida, aga julgen kinnitada, et selline asi mõjub. Vahetult müügikohal tehtava reklaami hulka kuulub ka mee laboratoorse analüüsi akt. Kuigi enamik ostjatest ei taipa diastaasiarvust ega HMF-ist midagi, sisendab sellise dokumendi olemasolu usaldust pakutava kauba suhtes.
Tegelikult pole lihtne olla hea mesinik ja ka hea müügimees. Siiski, veidi katsetanud, suudab iga mesinik leida endale sobiva müügistrateegia.
Tagasi ülesse
Mesindustegevuse tasuvus.
Aktiivse mesindushooaja lõpus oleks hea anda hinnang möödunud perioodile. Selleks on vaja hinnata nii mesilasperede kvaliteeti ja tootlikkust kui ka üldist tulude kulude suhet ning ajakasutust.
Sellest, kuidas hinnata mesilasperesid on väga asjalik kirjutis olemas Priit Pihliku sulest ning ega sellisele põhjalikule kirjatükile enam midagi lisada polegi. Mesiniku tegevuse hindamiseks pakun välja ühe programmijupi, mis arvestab kokku nii tööaja kui ka sissetulekud ja väljaminekud. Peale andmete sisestamist saab igaüks juba ise hinnata, kas selline sissetulek nii aastas kui ka töötunni kohta teda rahuldab või mitte.
Mõned soovitused tabeli täitmiseks, kogu tegevus on jaotatud kuude kaupa, numbreid saab sisestada ainult valgetesse lahtritesse. Tabeli lõpus on lisalahtrid, kuhu saab teha sissekandeid nende tööde, kulude ja tulude kohta, mis eespool ei kajastu. Kui nimetatud tegevust ei toimunud, pole ka lahtrit vaja täita. Ajalise arvutusega on lihtne, loetletud tegevuse järele kirjutada tööks kulunud aja ning kokkuvõtte teeb juba arvuti ise.
Nagu ikka, oli esialgne variant üsna tagasihoidlik, tabelit tehes ei saanud nagu aru, aga kasutades ilmnes palju puudusi. Pärast tunduvat kohendamist on valmis saanud väikemesinikule sobilik lahendus nimega beeeconomist2.
Füüsilisest isikust ettevõtjale sobiliku ja maksuameti poolt aktsepteeritava tulude-kulude arvestustabeli saab alla laadida siit.
Tagasi ülesse
Taruvaigu kogumine ja piiritusetõmmise tegemine.
Taruvaik on on efektiivne vahend paljude haiguste ravil, seepärast on kasulik niipalju kui võimalik seda suurepärast ainet kokku koguda. Spetsiaalsete kogumisrestide puudumisel saab enamuse taruvaigust raamide ja vaheliistude puhastamisel. Kuigi sel moel kogutud proopolis sisaldab suurel hulgal vaharaasukesi, ei tasu end sellest lasta häirida, enda tarbeks kõlbab kasutada küll kuid müügiks on seda viisakas veidi puhastada.
Erinevate mahukaalude tõttu on võimalik kogutud materjali vette puistates üsna hõlpsalt suuremast prahist vabaneda, taruvaik vajub suurema erikaalu tõttu põhja ning puidupraht ja vahaprügi jäävad pinnale. Kuigi see pole kõige parem lahendus, sest kuni 6% proopolisest on võimeline vees lahustuma, seepärast tuleks vältida liiga pikaajalist vees leotamist, samuti kasutada külma vett. Hea tulemuse saab kogutud taruvaigu seest enamiku nähtavat prügist käsitsi välja korjates, paraku on see aeganõudev.
Kui raamide-liistude puhastamise käigus saadava taruvaigukogus mesinikku ei rahulda, tasuks muretseda plastikust kogumisrestid. Need panna taurulaele asetatud raamivaheliistudele, nii pääsevad mesilased iga pilu juurde. Paari nädala pärast on rest täidetud, pärast mõnetunnist külmkapis hoidmist saab spetsiaalse rattaga pressides taruvaigu piludest kätte.
Restide puudumisel saab puhast taruvaiku kasutades hõredamat, kuid tugevat riiet mis samuti raamide peale asetatud liistudele pannakse. Külmikust võetud riiet suurema kausi kohal käte vahel hõõrudes saab ilusa peene taruvaigupuru.
Kogumisresti annab ka ise teha. Selleks saagida kasepuust sobiliku pikkusega liistud 10X10mm, nende otstesse puurida risti liistuga 3 – 4mm läbimõõduga augud. Aukudest ajada läbi tugev nöör, taruvaiguga täitmiseks vajalikud vahed (2 – 3mm) saab kui iga liistu järel ajada nöörile paar seibi.
Tuntuim ja lihtsaim meetod proopolise kasutamiseks on teha piiritusetõmmis. Siinkohal sagedamini ettetulev eriarvamus valitseb alkoholi kontsentratsiooni osas, kasutatakse nii puhast piiritust kui ka tavalist 40%-list viina. Paraku halvendab liigkange alkohol veidi taruvaigu kasulikke omadusi, lahjas seevastu jäävad osad ained korralikult lahustumatta. Seega peetakse tõmmise tegemisel kõige sobivamaks 70%-list piiritust. Niisiis täitke pudel poolest saadik võimalikult peene taruvaigupuruga, seejärel valage see alkoholi täis. Nüüd pange pudel kodus kõige käidavamasse kohta ja tehke igale pereliikmele ülesandeks sealt möödudes seda loksutada. Umbes kahe nädala pärast on kõik vajalik lahustunud, nüüd tuleb pudel mõneks ajaks rahule jätta. Kümnekonna päevaga settivad lahustumatud osised põhja ning ettevaatlikult pudelit kallutades saab pealt ära valada ilusa selge tumepruuni taruvaigupiirituse.
Tagasi ülesse
Päris nullist alustamine.
Järgnev jutt on mõeldud neile, kes alles plaanivad mesilastega soojemaid suhteid looma hakata. Kui kohe alguses pole kindlat sihti silme ees saada tõsiseks tootjaks, saab algust teha üsna tagasihoidlike kulutustega. Sugugi pole välistatud aga see, et tasahilju paari-kolme mesilaspere hooldamisega alustanud õpipoisist saab ühel päeval mesinduses tugev tegija. Kui tervis mesilasemürki kannatab, võib ikka proovida, kellel aga peale kerget sutsakat näppu käsi kaks päeva poksikindaga sarnaneb, peaks asja hoolikalt kaaluma. Vahel on allergiline reaktsioon õige pea asendunud immuunsusega mürgi suhtes, siiski on tegu pigem eranditega. Kogenud mesinikud soovitavad algatuseks lugeda võimalikult palju kirjandust. Tugev teooria on küll hea, kuid ka pärast kümne raamatu läbilugemist on taru kallal toimetades oht jänni jääda. Nii julgeksin soovitada raamatutarkust vaheldumisi praktikaga, kasvõi konkspeitel ühes ja õpik teises käes.
Eelnevalt vähemalt ühe mesindusraamatu läbilugenuna võib teha algust praktikaga ehk hankida tarud, mesilased ja esmavajalik inventar. Kuigi kevadel on mesilaspered kallimad, on parem alustada just siis. Esiteks pole suve lõpul hangitud peredelt kulutuste korvamiseks mingit saaki loota, pealegi on sügisesed tööd suuremat täpsust ning kogemusi nõudvad ning esimesed katsetused septembris võivad lõppeda vajadusega järgmisel aastal uued pered hankida. Tarutüübi valikul julgen alustajatele soovitada lamavtaru, mõne kasutatud kuid veel normaalses seisukorras mesipuu saab kätte umbes kolmesaja krooniga. Jälgides hoolega vastavaid kuulutusi võib leida pakkumise, kus mesilased müüakse koos tarudega, 2010a. kevadel jäi sellise komplekti hind 1,5 ja 3,5 tuhande vahele. Kui tulevikuplaan näeb ette hakata suuremaks tootjaks, peaks soetama juba kallimad, samas suurtootmisse sobivamad korpustarud mõnest inventariga kauplevast ettevõttest.
Kasutatud mesipuu ostmisel tuleb see hoolikalt üle vaadata, pealtpoolt veidi koorunud värv ei peaks tehingu juures takistuseks saama, pigem on oluline sisemus. Määrdunud või lausa räpase pesaruumiga taru puhul on sealt majapidamisest pakutava ostmine ka kõige soodsama hinna korral suur risk. Kauba peale võib kaasa saada tõbesid, mis mesilased kui mitte just sügiseks, siis vähemalt järgmiseks kevadeks loojakarja saadavad. Oluline on pärida emamesilaste vanust ja tõugu, jääb müüja selle vastuse võlgu, peab arvestama hilisema lisaväljaminekuga uute emade hankimisel. Esimeste mesilasperede ostmisele oleks soovitav kaasata mõni tuttav kogenum mesinik, kes perede ülevaatusel hea nõu ja professionaalse hinnanguga abiks oskab anda.
Sobivaimaks perede soetamise ajaks pakuksin aprilli lõppu mai algust, selleks ajaks on suur osa ületalve elanud mesilasi oma maise teekonna lõpetanud ning tarus hulgaliselt hauet, mis omakorda tõestab korraliku ema olemasolu. Kel tühjad tarud olemas, võib kaaluda ka sülemite ostmist. Neid müüakse enamasti juunis, mõõtühikuks on kilogramm, mida raskem, seda kallim, samas ka elujõulisem. Oma hinda vääriv sülem kaalub vähemalt kolm kilo, alla kahekiloseid nende väiksuse pärast osta ei tasuks. Mõistagi võib proovida ise mõni hulkuv sülem kinni püüda, lihtsaimaks püüniseks sobib isegi kärjeribaga varustatud pappkast, millele on lennuava sisse lõigatud. Pisuke probleem võib tekkida aga siis, jõuate metsa serva puu otsa riputatud püüniskasti juurde samal ajal, kui plehkupannud mesilasi jahtiv omanik.
Ühte peret hankida ei ole soovitav, mõne tõsisema möödapaneku korral, mis algajal ikka ette võib tulla, on oht mesilased kaotada, sest vajadusel pole täbarasse olukorda sattunud linnukesi võimalik teise pere arvelt abistada.
Paralleelselt mesilaste ostuga või isegi enne seda on vaja soetada esmavajalik inventar: suitsulõõts, konkspeitel, kärjekast, kümmekond kärjepõhjaga raami iga ostetava pere kohta ja näovari. Kokkuhoiu mõttes võib isegi kitli ostmata jätta, kui selleks otstarbeks on võimalik kodustest varudest leida mõni tiheda kaeluse ja varrukatega hele särk. Suve lõpuks lisanduvad hädavajaliku inventari nimistusse veel söödanõud ning meevurr. Valida on kasutatud, enamasti nõukaaegsete, kaasaegsete käsi- või elektriajamiga meevurride vahel. Kuna hinnaskaala on lai, poleks paha eelnevalt otsustada edasise mesinduse üle, paari-kolme taru puhul ei tasu kalli vurri ost end ära, on aga soov oma mesila vähemalt paarikümnepereliseks arendada, tuleks eelistada moodsamat ja korralikumat seadet.
Nagu eelnevast ilmneb, on esimesed sammud mesinduses võimalik teha ka minimalsete kulutustega, puutööoskuste ja võimaluste korral saab tarud – kastid ise valmis teha. Kas see just odavam tuleb, eriti kui oma tööaega arvestada, aga vähemalt pole kellegi teise vana, pealegi ise tehtud hästi tehtud. Tõepoolest, rikkaks saamise ohtu mesinduse alal kindlasti ei ole. Iga algus on raske, tuleb omandada nii teooria kui praktika, isegi väga ettevaatliku alustamise korral ei jõua esimese paari aastaga plussi ning mida suuremate tulevikuplaanidega alustada seda kaugemale tasuvuse aeg nihkub. Tegu on justkui elustiiliga, vaid pühendunud mesinik suudab pered arendada jõuliseks et need talle suve lõpuks suure saagi kokku kannaksid. Teenistusest vähem oluline pole ka looduslähedane rahustav tegevus ning nauding, mille saab mesilaspere toimekat askeldamist jälgides.
Tagasi ülesse
Mida põletada suitsikus.
Enamik mesindusraamatuid soovitavad suitsulõõtsas kasutada pehkinud puitu, vahel ka puuseent ehk taela. Pehastanud puit tossab hästi, kuid puuduseks on veidi kiirevõitu põlemine mistõttu tuleb suitsikut tihemini täita. Taela süütamine on veidi tülikam, samas annab see mõnusalõhnalist suitsu, põlemine on samuti küllalt kiire. Veel võib kasutada turvast, see süttib hästi, kuid suitsikut tuleb täita võrdlemisi sageli. Loomulikult võib küsida mesindustarvete poest ka spetsiaalset suitsulõõtsa materjali, kui hea see on, ei oska öelda kuna pole ise kasutanud.
Üks minu meelest väga asjalik materjal pole siiski kusagil äramainimist leidnud, ja nimelt puukoor. Vana kuivanud männitüve küljest tuleb see lahti väga kergesti. Vajab küll kirvega tükikesteks raiumist, samas selle käigus tekkiv puru süttib suitsulõõtsas suhteliselt lihtsalt ja kui pealepoole panna suuremaid tükikesi, on ühe täitmisega toss tükiks ajaks garanteeritud, kuigi see sõltub ka lõõtsa kasutusintensiivsusest.
Otse loomulikult võib kasutada männi asemel ka muude puude koort, kuuse oma siiski pigem mitte kuna see kipub lõõtsa väga palju pigitama.
Tagasi ülesse
Tume või hele kärg.
Tarus olevate kärgede kvaliteedist sõltub suurel määral mesilaspere heaolu, vanad kärjed on sageli mitmete haigustekitajate säilimiskohaks, näiteks haudmemädanike eosed säilivad määrdunud raamides kuni 30 aastat. Tumedate kärgede puhastamisele ja poleerimisele enne munemist kulutavad mesilased rohkesti aega, paraku jääb kannu maht võrreldes uuega peale igakordset haudme koorumist väiksemaks, samuti muutub kuuekandiline kuju pigem ümaraks. Austerlasest antroposoofia rajaja Rudolf Steiner väitis, et just kärjekannu kuusnurkne kuju mõjutab väga suurel määral nii mesilasvagla kui ka muna arengut koondades looduslikke energiaid.
Pärast kümnenda põlvkonna mesilaste koorumist on kärjekannu maht vähenenud üle 10%, seetõttu kooruvad sellistest kärgedest ka tunduvalt väiksemad mesilased, kes toovad tarru vähem mett ja on vastuvõtlikumad haigustele, mõne päeva võrra lüheneb ka nende eluiga. Tumedatest kärgedest koorunud 10000 mesilase kaal on vaid 0,7kg, seevastu uutest koorunutel 1,0kg, väiksematel mesilastel on lühemad iminokk ja tiivad. Võrreldes heledatest ja tumedatest kärgedest koorunud mesilaste tootlikkust, on sama meekoguse tarru toomiseks vaja esimesel juhul tublisti vähem mesilasi, vaatluste andmetel on produktiivsuse erinevus isegi kuni 45%. Erinevus on ka vaklade söötmises, kuigi mahult väiksemasse kärjekannu mahub vähem toitepiima, püüavad mesilased vakla siiski piisavalt sööta, järglaste külastuskordade arv tõuseb ning kokkuvõttes kulutatakse tumedates raamides 1kg noorte mesilaste üleskasvatamiseks poole rohkem mett.
Väga levinud on arvamus, et talvepesa moodustamiseks sobivaimad on tumedamad kärjed. Paraku tehakse sellega perele hoopis karuteene, kuna tumedatesse raamidesse paigutatud talvesööt krisatlliseerub tunduvalt kiiremini mistõttu suureneb kevadtalvel näljaoht. Rootsis teostatud uuringute tulemusena on jõutud järeldusele, et enamasti on talvitumisel perede hukkumise põhjusteks kärgede halb kvaliteet ja kõhulahtisus, viimast täheldati sagedamini tumedatel raamidel talvituvates peredes.
Üldreeglina vahetatakse igal aastal välja kuni pooled pesakärgedest, üle kahe aasta haudmeosas kasutusel olevad kärjed on edasiseks kasutamiseks kõlbmatud, sinna on kogunenud rohkesti haigustekitajaid, mesilasvahasse akumuleerunud raskemetalle ning pestitsiide. Suurema arvu kunstkärgede ülesehitamiseks kulunud energiakulu teeb mesilaspere mitmekordselt tagasi tõhusa korje ning eduka talvitumisega.
Tagasi ülesse
Tarule sobiva asukoha leidmine.
Taru asukoht mõjutab oluliselt mesilaspere arengut, soodsa paigutuse korral talvituvad mesilased hästi, arenevad kevadel kiiresti, nakatuvad vähem haigustesse, koguvad teistest rohkem saaki ning on tunduvalt tagasihoidlikumad nõelamisega.
Maa sisemusest lähtuvatest energiavoogudest tuntuim on Hartmanni võrgustik, maapinnale joonistuv põhja-lõuna ning ida-läänesuunaliste jõujoonte ruudustik keskmise küljepikkusega 2,3-2,5m ning joonepaksusega 20 / 60cm. Jõujooned tõusevad vertikaalselt ja hakkavad hajuma alles paari kilomeetri kõrgusel maapinnast. Peale vertikaalväljadele on sellel ka horisontaalsed jõujooned samade vahedega, nii kujutab Hartmnni võrgustik justkui üksteise otsa laotud kuupe. Hoolimata suhteliselt korrapärasest ehitusest on see võrgustik võrdlemisi ebastabiilne ning mõjutatav mitmesugustest teguritest, näiteks puud / põõsad, päikese aktiivsus, oluliseks aktiviseerijaks on elektrivõrgud ja seadmed.
Neis ruutudes toimub energia pöörlev liikumine, negatiivse polarisatsiooniga ruutudes vastupäeva, positiivse polarisatsiooni korral päripäeva, ruudud ise paiknevad malelauakujuliselt. Võrgu negatiivsetes piirkondades paiknevates mesipuudes lähevad mesilased sageli tigedaks, kannatavad tihemini mitmesuguste haiguste käes ja pole eriti tootlikud.
Enam kui pooled inimesed on peale mõningast harjutamist võimelised pildaga määrama nimetatud joonte asukohti. Olen kasutanud energiajoonte leidmiseks kahte 3mm diameetriga poolemeetrist terasvarrst, nende ühed otsad on 10cm pikkuselt täisnurga alla keeratud. Lühemaid õlgu hoian kergelt peos käed küünarnukist ette ja veidi ülespoole kõverdatud, vardad paralleelselt ette ja otsad kergelt alla suunatud. Liikudes nii näiteks põhja-lõuna suunas keskendun mõttes jõujoone leidmisele, iga paari meetri järel pöörduvadki vardad silmnähtavalt teineteisest eemale. Märkinud avastatud kohad, tuleb täpsuse huvides teha kontroll liikudes vastassuunas.
Järgmisena liigun samas suunas meeter vasakul või paremal, peale joone leidmist veel meetrike kõrvale, nii hakkavadki tekkima maha märgitud punktidest jooned. Soovitud ala ühtpidi märgistatud, otsin samal meetodil ka ristuvad jooned.
Tuleb märkida, et mõõdistataval alal ei tohi olla mesipuid või peaksid nad olema suhteliselt suurema, vähemalt 3 – 4meetrise vahega, ka peredel on oma energiaväljad, mistõttu tarude vahel varrastega uitamine annab väga arusaamatuid tulemusi. Jõujoonte sirgjoonelisust mõjutavad ka puud-põõsad, maa-alused kaablid, veesooned ja tühikud. Kui tarusid pole võimalik kontrollitavalt alalt eemaldada, on soovitav mõõta mesipuudest vähemalt poolteise meetri kaugusel, puudujäävad jooneosad aga ühendada silma järgi.
Pärast ruudustiku on mahamärkimist on vaja kindlaks teha positiivsed ja negatiivsed ruudud, selleks on võimalik kasutada pendlit. Samuti on võimalik tulemusi võrrelda mesilasperede endi kvaliteediga, kui mõõtmine näitab ebasoodsat ruutu ja seal asunud mesilaspere “hiilgas” hea korje asemel suure agressiivsusega on tõepoolest tegu ebasoodsa kohaga ning taru on soovitav sealt kõrvale tõsta.
Mida teha aga siis, kui mesinik ei suuda bioenergeetilisi jooni leida? Tuleb usaldada mesilasi, nemad teavad kõige paremini, kus mugavam on! Vaadake talvel pimedas taskulambiga lennuavast sisse, kui kobar asub raamidel veidi vasakul, nihutage kevadel veidi vasakule ka taru, kui paremal, siis paremale ja nii edasi.
Veel kaitsevad mesipuid kahjulike looduslike kiirguste eest laia võraga suured puud, kaks minu kõige tootlikumat taru asuvad teine teiselpool paarikümnemeetrise kõrgusega lehist.