Mesilaspere suur suvi algab juunis peamiste meetaimede massilise õitsemisega. Samasse kuusse jääb ka suurem sülemite püüdmise periood, seepärast on vaja eriti hoolas olla perele piisava ruumi võimaldamisega tarus. Kui siiani pole veel seda teha jõutud, on nüüd tagumine aeg asetada tarudele peale magasinid, jõuavad mesilased pesaraamide ülemisse serva tassitud mee ära kaanetada, ei taha nad pealepandud magasini enam kasutusse võtta.
Juulis õitseb enamik peameekorjetaimi, mesiniku peamiseks ülesandeks on nüüd jälgida, et mesilastel oleks piisavalt ruumi korje mahutamiseks. Keskpärase korje korral võib kuu alguses ema munemist veidi piirata, haudmehulga vähenemisel kulutab pere vähem mett omatarbeks.
Augusti esimeses pooles saab kohati saaki kanarbikult, kui seda võimalust pole, tuleb mesi välja võtta ning alustada mesilaste ergutussöötmisega. Kuu lõpus on sobiv aeg mesilaspered talvekorda panna ning alustada talvesööda andmist.
Karukahjudest hoidumine, kahjustustest teatamine
Mesilaspere läbivaatus
Meetaimede tutvustus
Korje mahutamiseks vajalike kärgede arv
Koorimismagasin ja selle kasutamine
Lesed tarus
Sülemlemine
Sülemlemise vältimine
Mesilasemade vahetamine
Emade loomulik kasvatamine ja vahetamine
Emalahutusvõre lamavtarus, poolt ja vastu
Lestatõrje suvel
Söötmine suvel
Mesilasperede ühendamine
August mesilas
Millist ilma on oodata
Karukahjudest hoidumine, kahjustustest teatamine.
Karul on üheksa mehe jaks ja ühe mehe aru, teab vanarahvas rääkida, nii on ütlematagi selge, et kui ta mesindama hakkab, tõusevad mesinikul endal juukrekarvad turri ning käed tõmbuvad rusikasse. Teatud abinõusid rakendades õnnestub enamasti mesikäpad tarudest eemal hoida, kuigi täielikku garantiid ei anna ükski meede. Korrektselt paigaldatud elektritara alt võib ta end läbi kaevata, kõiksugu peletusvahendite mõju on lühiajaline ja nagu minu praktika näitab, ei pelga ta isegi elumaja hoovi tulla.
Ametlikel andmetel küünib karude arvukus Eestis 700 isendini, neljasilmavestlustes jahimeestega aga ilmneb, et see number on tõenäoliselt märksa suurem. Iga loomaliigi eduka paljunemise aluseks on rikkalik toidulaud, karu sööb heameelega ka kõik ettesattunud raiped ära, seega “tänu” seakatkule pole mõmmikud toidunappuse üle kurtma pidanud. Kui sellele lisada veel elupaiku kahandav ohjeldamatu rüüsteraie, on selge, et karude ja inimeste, sealhulgas mesinike teed kipuvad aina sagedamini ristuma.
Tõhusaim on mesilagrupi kaitseks rajada elektritara, pealegi hüvitab Keskkonnaamet 50% ulatuses ka kahjustuste vältimiseks tehtud kulutused kuni 3200€ aastas. Karutõkkeaiaks loetakse vähemalt 5-traadilist ja vähemalt 4500 V pingega elektrikarjust, mille alumine traat on maapinnast kuni 20 cm kõrgusel ning ülemine vähemalt 1,2 m kõrgusel. Aiapostid olgu korralikult maasse löödud ja nurgatugedega. Kõrgepingegeneraatori puhul tasuks valida pigem võimsam mudel, selle särts lööb karu karvkattest läbi, lisaks kõrvetab ära üksikud rohukõrred, mis niitmisega hilinedes vastu alumist traati on kasvanud. Voolu saab elektrikarjus akult, sobib diiselsõiduki oma, mis talvekülmadega juba lahjaks kippus jääma, peaasi et sel poleks kommet isetühjenemisele. Aku laadimiseks ühendada päikesepaneel, mille minimaalsest veidi võimsama ost samuti end õigustab. Aku ja paneeli vahele tuleb ühendada kontroller, see ei lase akut üle laadida.
Kui mesinik siiski elektritara rajamist vajalikuks ei pea, siis midagi võiks ju ikka ette võtta. Parim peleti on liikumisanduriga ühendatud signalisatsioonipasun. Meetme suurim puudus on see, et anduritega tuleb katta terve perimeeter ja paraku võib selline installatsioon asustamata kohast mõne kurja inimese käe läbi lihtsalt “minema kõndida”. Kui signalisatsioonile lisada rajakaamera, mis igast liikumisest pildi telefoni saadab, kipub kogu komplekti hind taraehituse oma ületama.
Palju on abi raadiost, mis mõnda tühja tarusse mängima jäetakse. Kõne alla tulevad ka kõiksugu puude otsa riputatud peletised, mis peaksid olema võimalikult kerged, et vähimgi tuulehoog neid liigutaks. Sobivad näiteks valged penoplasti tükid, pahempidi helkiv pool väljapoole pööratud krõpsupakid, fooliumiribad ja muu säärane. Üsna omapäraste, praktikute kinnitusel ka päris tõhusate võtete hulka kuuluvad inimese juuksed. Need seotakse võrgu sisse umbes tihase söödapalli mõõtu pundikesteks ja jäetakse mõnekümne meetri kaugusele tarudest maapinnale, sealt eralduv lõhn pidavat karule päris hästi ninna hakkama andes teada, justkui oleks inimene läheduses. Urineerimisega märgistavad loomad oma territooriumi, ka mesinik võib oma tegevuspiirkonda metsas niimoodi märgistada.
Paraku harjub magusahimuline karu ajapikku nii raadio hääle, lehvivate vidinate kui ka juuksetuustidega, seega abi neist kindlasti on, aga iseasi, kui kauaks.
Kui nüüd karurünnak on toimunud, mesinik ära kasutanud kogu eesti-, vene- ja ingliskeelse vandesõnade tagavara, tuleb asuda tegutsema. Esimene tegevus on teavitamine! Kontaktd on leitavad siin, kerida veidi allapoole, kus on kirjas: “Jahinduse ja vee-elustiku büroo”.
Järgmiseks on pildid. Erinevalt kauguselt, erineva nurga alt, purustatud raamidest, kindlasti paar üldvaadet, kui karu poolt on mingi rada, jalajäljed või muu iseloomulik märk maha jäänud, siis nendest samuti. Sündmuskoht tuleb hoida puutumatuna välja arvatud juhul, kui kohene tegutsemine aitab ära hoida suurema kahju tekke, näiteks algavas vihmasajus kokku tõstetud mesilaspere võib ellu jääda. Vältimaks hilisemaid arusaamatusi tasub päästetöödeks siiski saada kahjustust menetlema asuvalt inspektorilt ühemõtteline nõusolek.
Karukahjud hüvitatakse kuni 300€ taru kohta lahutades kogusummast omavastutuse määra, milleks on 64 – 128€ kalendriaastas, vastav otsus tehakse hiljemalt järgmise aasta 31 märtsiks. Hüvitamiskõlbulikeks loetakse kahjustused siis, kui tarude omanik on võtnud kasutusele meetmed kahjustuste vältimiseks või asusid need lähemal kui 100 meetrit asustatud eluhoonest.
Riigi Teataja.
Looma tekitatud kahjude ennetamine.
Mesilaspere läbivaatus.
Esimene asi, mis on kasulik meelde jätta mesilasperede läbivaatust kavandades on see, et iga taru avamine ja kärgede või korpuste ringitõstmine segab pere normaalset tegevust. Kui tarukontrolli käigus lisaks rikkalikult suitsulõõtsa kasutada, on mitmetunnine tööseisak kindlustatud.
Mis siis ikkagi pere läbivaatuse ajal tarus toimub? Ema lõpetab munemise ja poeb kärjenurka peitu, töömesilased ei lenda korjele, tarus langeb temperatuur ja ilmuvad võõrad lõhnad. Kui nüüd mesinik avastab, et mõni tarvilik asi on mesindusruumi jäänud ning läheb seda tooma või isegi otsima, pikeneb läbivaatuseks kuluv aeg veelgi. Peale töö lõpetamist taastub mesilaspere normaalne tegevus alles paari tunni jooksul, mesiniku tekitatud purustuste kõrvaldamisega, nagu näiteks raamide uuesti kinnivaigutamisega, tegeldakse veel järgmisel päevalgi. Seega on üks hea reegel: tõsisemaid pere tegevuse kontrollimisi tuleks teha nii harva kui võimalik, aga nii tihti kui vajalik.
Kevadel, kui ilmad soojemad, on vaja teha esimene tõsisem kontroll, veenduda korraliku haudme olemasolus, hinnata söödatagavarade hulka, lamavtarudes puhastada põhjad. Edukalt areneva pere korral on järgmine põhjalikum kontroll teha alles siis, kui hakkab tekkima sülemlemisoht. Mõistagi on ka vahepealsel ajal vaja käia tarude juures, ainult et siis saab vajalikud tegevused läbi viia vaid loetud minutite jooksul. Pesaruumi laiendamiseks kevadperioodil on ju ainult vaja vaadata, kuidas mesilased kärgi katavad ja vastavalt sellele lisada raame, korpuseid või magasine. Veendumaks mesilaste arvukuse tõusus pole rohkem vaja, kui vaadata paari äärmisesse raamivahesse, isegi kärgede pesaruumist väljatõstmine pole vajalik. Ajakulu koos kärgede kohaletoomise ja mesipuu sulgemise järel mesilapäevikusse märkmete tegemisega võtab aega maksimaalselt 5 minutit taru kohta ja pere tegevust praktiliselt ei sega.
Otsustades siiski taru põhjalikult läbi vaadata, peab pöörama tähelepanu absoluutselt kõigele, nii suudab mesinik prognoosida pere arengut järgnevaks paariks nädalaks. Tingimata tuleb tarvilikud tööd kohe ära teha, mitte jätta neid järgmiseks päevaks. On oluline, et kõik taru juures vajaminev oleks käeulatuses, selleks saab kasutada töökasti, mis võimaldab enamiku vajalikku pidevalt kaasas kanda. See peaks mahutama 7-8 kärjeraami ja olema pealt kaanega suletav. Kasti külge käivad suitsulõõts, konkspeitel, taruhari ja -kühvel, mesilapäevik, pastakas ja raamivaheliistud, lisaks veel äravõetavad karbikesed vahajäätmete ning taruvaigu kogumiseks. Perede laiendamise, samuti ka meevõtu ajal läheb vaja rohkesti kärgi ja magasine, et mitte joosta meeruumi ja tarude vahet oleks hea kasutada aiakäru.
Lamavtarus avatakse pesaruumi täpselt niipalju kui hetkel vaja, enamasti vaid ühe kärjetänava jagu. Kui tarus raamide külgsuunas nihutamiseks ruumi on, pole isegi kärgi vaja välja tõsta, sest küljed on ju nähtaval ning enamasti on kärje mõlemal küljel võrdlemisi sarnane olukord. See tähendab ka seda, et pole vaja vaadata igasse raamivahesse ja pesaruumis valitsevast olukorrast saab põhjaliku ülevaate kärjetänavaid üle ühe avades. Kuigi töötav suitsik võiks taru juures kaasas olla, ei ole hea seda ohjeldamatult kasutada. Samuti ei tohi suunata suitsujuga otse tarusse vaid pigem raamide peale rutanud ründeeelses asendis mesilaste pihta. Suits mesilasi ei rahusta, nad arvavad hoopis, et tulekahju tõttu tuleb uus elukoht otsida ja imevad meepõied täis, nõelamisega tagasihoidlikuks muutuvad aga meekoorma all vähem painduvaks muutunud tagakeha tõttu. Tigeda pere korral on rikkalikum tossutamine küll möödapääsmatu, suitsujoa otse tarru suunamisest võiks siiski hoiduda, muidu võib juhtuda, et ema lahkub tarust, kukub maha ning saab hukka.
Mesilased on tigedamad äikese eel, tugeva tuulega, õhtusel ajal, korje puudumisel ja peale seda, kui mõni mesilane on juba nõelanud. Ka neis raamivahedes, kus toimetab munev ema, on mesilased veidi rahutumad. Kõige rahulikumad on pered ennelõunasel ajal ning rikkaliku ja vaheldusrikka korje korral. Samuti on nõelamisega väga tagasihoidlik emapere vahetult peale sülemlemist.
Kuigi sageli kasutatakse mesilaspere juures toimetades kindaid, tasuks võimaluse korral sellest siiski loobuda. Kinnaste kasutamisel on käsi kohmakam ja sõrmede tundlikkus tublisti väiksem.
Vahel on taru juures teostada aeganõudvaid töid nagu tumedate raamide serva tõstmine, eemaldamiseks sobiva haudme otsimine või muud mingit kindlat liiki kärgede leidmine. Kui kevadel on mesipuus 10 raami, läheb tarutäie kärgede ülevaatamine suhteliselt ruttu, mis saab aga juunis kui pere elutegevuse põhjalikuks kontrolliks oleks tarvis kontrollida 20 ja enam kärge? Lihtsaim abinõu vältimaks tarutäie raamide ringilappamist on poes müüdav 25mm laiune maalriteip. Selle umbes 15cm pikkused jupid saab kleepida raami ülemise liistu peale, tarusse panemisel märkida sinna kõigepealt kuupäev ja edasi midagi kärje iseloomustamiseks, näiteks kas kärjepõhi, tume või hele kärg, 35% suiraga ning muid hiljem vajalikuks osutuvaid parameetreid. Järgmistel kordadel peret kontrollides ei tarvitse tõsta välja hulka raame et kontrollida pere arengut, vaadata tasub vaid neid, millede kontroll tundub tingimata vajalik. Eriti kasulikuks osutub selline meetod mesilaspere kärjeehituse jälgimisel, piisab vaid ühe raamivaheliistu paotamisest saamaks ammendavat ülevaadet mesilaspere tegevusest. On ju kiire ja korralik kärjeehitus kõige kindlam märk pere heast seisukorrast ja soovist tööd teha, mitte sülemleda.
Kontrollitava pere tugevust saab hinnata mesilastega täielikult täidetud kärjetänavate arvu järgi, igas neist on ca 250g mesilasi. Meekoguse hindamisel lähtuda arvestusest, et lõpuni kaanetatud Eesti või Langstroth’i raam mahutab umbes 3,5-4kg mett.
Mesilased teavad üsna hästi, mis neile parim on ja mesiniku ülesanne on nende tegevusele vaid kaasa aidata.
Tagasi ülesse
Millist ilma on oodata.
Kui hommikul pilvede vahelt tõusev päike heledalt punetab tuleb veel samal päeval vihma.
Loodetuul on taeva luud.
Kui juuni esimene pool on palav ja põuane, tuleb teine pool vilu ja vihmane.
Kui suvel sageli äikesevihma sajab, tuleb soe talv.
Kui õhtul rohi kastemärg pole hakkab järgmisel päeval sadama. Rikkalik kaste on hea ilma tundemärk.
Müristamine täiskuu ajal toob pika saju.
Kui koer ehk kass rohtu söövad tuleb kolmandal päeval vihma.
Millisest suunast tuul pööripäeval puhub, jääb see valdavalt kogu suve puhuma.
Loojub jaaniõhtul päike selgelt, tuleb kuiv sügis, läheb aga pilve taha looja, saab sügisel palju vihma sadama.
Vihmane jaanipäev ennustab märga rukkilõikuse aega.
Kogunevad pilved keskpäeva paiku ümber päikese ning teda katavad, on oodata halba ilma.
Kui ämblikud palju võrku koovad, on ilusat ilma pikemalt, teevad nad võrku vihma ajal, lõpeb sadu peagi.
Kirdesse pöörduv tuul toob pikemaks ajaks päikese.
Vihmane suvi toob selge sügise.
Juuli algus põuane – lõpp vihmane.
Sajab heinamaarjapäeval (02.07) vihma, sajab terve heinaaja, palav ilm ennustab aga head lõikusaega.
Jooksevad pilved kahtepidi sajab veel terve nädala.
Jääb saju ajal palju suuri mulle vee peale, kestab vihm veel pikalt.
Kui mesilane läheb metsa tuleb kuiva ilma.
Kui vihma ees vaga, siis tuul vihma taga.
Enne vihma toimetavad mutid erilise innukusega, nende mullahunnikud on suuremad ja neid on rohkesti.
Vihmaussid tulevad vihma eel maa peale. Ronivad teod välja tee peale, tuleb äiksevihma.
Kastan nutab kaks päeva enne vihma.
Kehvast suvest kasvab lahja sügise.
Kui seitsmevennapäeval sajab, sajab seitse nädalat ühtejutti, on aga niipalju päikest, et mees hobuse selga saab karata, võib veel heinailma tulla.
On maretapäeval (13.07) kuiv ilm, tuleb ilus sügis.
Juuli vilu ja vihmane, jaanuar soe ja selge.
Tunduvad pilved ühel kohal seisvat, on muutlikud ilmad tulekul.
Kui annepäeval (26.07) sajab tuleb veel seitse päeva vihma.
On juuli ilmad muutlikud, pole ka augustis püsivamaid ilmu loota.
On augusti esimene nädal selge ja kuum, tuleb pikk ja karm tali.
On õhtul kõrgema koha peale minnes seal tuntavalt soojem, jäävad ilusad ilmad veel pikalt kestma.
Langeb hommikul udu alla, tuleb kuiva, tõuseb üles, tuleb sadu.
Istub ämblik võrgul sirgelt jätkuvad kuivad ilmad. On ta aga kokkutõmmatud jalgadega ning kössis hakkab nädala pärast sadama.
Enne vihma on kõik lõhnad tugevalt tunda, raske umbne õhk ennustab peatset äikest.
Külm lauritsapäev (10.08) ennustab selget sügist ja lühikest ilma tuisuta talve.
On Linnutee põhjapoolne ots selgelt näha ja lõunapoolne ots tumedalt, tuleb külm sügis ja soe kevad.
Kui pärtlipäeval (23.08) männil okkad pudenevad sajab mihklipäeval(29.09) lund.
Suured vareseparved kuulutavad karmi talve.
On august tuuline, tuleb lühike sügis ja esimene pool talve on käre.
On sarapuul palju pähkleid ja tammel palju tõrusid tuleb pikk talv millele järgneb viljarikas suvi.
On august ja september vihmased ja vilud, tuleb oktoobris vananaistesuvi mis võib kesta mitu nädalat.
Tagasi ülesse
Mesilasemade vahetamine.
Kõige intensiivsemalt muneb emamesilane esimesel kahel eluaastal, vanuse lisandudes langeb päevas munetud munade arv, haudmeväli muutub ebaühtlasemaks, samuti suureneb ka lesehaudme hulk, seetõttu on soovitav kaheaastased emad asendada noorematega. Mõned aastad tagasi tehtud katse käigus jätsin intensiivselt muneva ema isegi neljandaks aastaks talvituma, järgmisel kevadel suutis ta isegi suhteliselt palju muneda, kuid mai lõpus vahetasid mesilased ta salaja välja. Lünkliku haudme põhjuseks võib sageli olla suguluspaaritus. Kui igal aastal hankida 1 teisest mesilast pärit ema 10 – 15 pere kohta siis negatiivseid tagajärgi ei ilmne.
Uue ema tarru andmise eelduseks on pere emata olek ja kuppude puudumine, vana ema tuleb eemaldada umbes tund – poolteist enne uue tarru asetamist. Vastuvõttu lihtsustab hea korjeilm või kerge söötmine, samuti on hea, kui tarus on vähe lahtist hauet ning peret pole enne liigselt ärritatud.
Kõige kindlam on anda ema kärjeisolaatoriga. Selleks tuleb tarust leida kärg, millel on kuni kolmandik pindalast kooruvat hauet ning mõningal määral mett. Raamilt pühkida kõik mesilased tarru, asetada see isolaatorisse, sinna suunata ka uus ema koos saatemesilastega ning paigutada see tarru haudmeraamide vahele. Seal kooruvad mesilased võtavad uue ema kohe omaks, moodustavad talle saatjaskonna ja korralik paarunud ema hakkab õige pea munema. Kärg võib isolaatoris olla kasvõi nädala, peaasi et suure hulga kooruva haudme tõttu ei tekiks ruumipuudust või väikeste meevarude tõttu nälga. Enamasti on piisav kolm – neli päeva, selle aja jooksul on pere juba uue lõhnaga harjunud ja saatjaskonnaga munevat ema ei püütagi rünnata. Kirjeldatud meetod tagab 100%-lise õnnestumise ja sobib ideaalselt kallihinnaliste tõuemade andmisel või juhul, kui muud meetodid on ebaõnnestunud.
Enamasti antakse ema tarru saatepuuriga, mis riputatakse haudmeraamide vahele. Tavaliselt harjuvad mesilased uue lõhnaga juba ööpäeva möödudes, misjärel võib puuri avada ja lasta ema kärjele. Vaatamata sellele, et esmapilgul tundusid puuri ümbruses olevad mesilased uue ema suhtes sõbralikud, on soovitav tema liikumist kärjel veidi jälgida. Püütakse ema kergelt puudutada ja antakse talle liikumisel teed, on kõik korras, väiksemategi agressiivsuse märkide ilmnemisel on vaja ema kiiresti uuesti puuristada. Pere tuleb uuesti põhjalikult läbi vaadata, leppimatus võib olla tingitud aseemakuppude ehitamisest. Kaasaegsed plastikust saatepuurid on varustatud söödaruumi osas asuva äramurtava keelekesega, selle võib järgmisel päeval peale puuri tarru asetamist ära murda, mesilased söövad kandi ära ja päästavad niiviisi ema vabaks.
Saatepuuris on ema väga väikesel pinnal kinni, mis pole hea tema tervisele, on veidi parem lahendus anda ta tarru kattepuuriga. Kärje sisse surutud puuri alla peab jääma veidi mett ja hulgaliselt tühje kärjekanne, sageli hakkab ema sinna munema, mis on kõige kindlam tunnusmärk mesilaste heast suhtumisest. Kuna kattepuuri all on ruumi rohkem, võib ema seal olla isegi kolm päeva.
Ema saab vahetada kupuga, selleks võtta vahetust vajav ema tarust ära, mõne tunni möödudes hakkavad mesilased töölishaudmele aseemakuppe tegema. Umbes nelja – viie päeva pärast tuleb taru uuesti põhjalikult läbi vaadata, kõik kupud üles otsida ja nende asukoht raami pealmisele liistule märkida. Kaanetatud kupud hävitada, üks neist asendada lähemal ajal kooruvaga. Mesilased ei pane vahetust tähelegi ja võtavad kooruva ema ilmtingimata omaks. Peale ema koorumist kontrollida allesjäetud aseemakuppude olukorda, kui peres pole sülemlemistungi, on need hävitatud, vastasel juhul tuleb seda teha mesinikul endal, samaaegselt pesaruumi mõne ülesehitatud kärjega laiendades. Kupuvahetusega saab edukalt vahetada emasid ka sülemlema kalduvas peres, mis paarunud mesilasema eriti hästi vastu võtta ei taha.
Võib kasutada ka meetodit, kus ülesotsitud vana ema jäetakse peale surmamist taru põhjale vedelema, tund aega hiljem lastakse uus ema lennuavast sisse. Kindlama vastuvõtu huvides on soovitav ta kergelt meega kokku määrida või mõneks sekundiks leigesse vette kasta, mesilased asuvad viivitamatult uut ema puhastama ja seega ongi ta vastu võetud. Kuni paari tunni vanuse ema võib lasta otse raamidele ilma mingeid meetmeid tarvitusele võtmata.
Kui pere on juba pikka aega emata olnud, hakkavad töömesilased munema ehk tekivad vääremad, ning pere ei taha uut ema enam hästi vastu võtta. Selle taru lennuava kitsendada paari cm laiuseni, sealt lasta sisse mõned pahvakud suitsu misjärel tuleb lennuava täiesti sulgeda. Umbes poole minuti pärast, kui mesilased juba erutunult sumisevad, teha lennuava veidi lahti ja lasta uus ema sealt sisse saates teda järjekordse pahvaku suitsuga. Lennuava tuleb taas sulgeda ning kitsalt avada alles 15 minuti pärast. Hiljem, kui mesilased hakkavad juba rahunema, võib ava veel veidi laiendada, alles järgmisel päeval avada lennuava vajalikul määral.
Tagasi ülesse
Lestatõrje suvel.
Varroatoositõrjet tehakse enamasti hilissügisel, kui haue on koorunud ja lestad seetõttu hõlpsamini tabatavad. Suvel on ravi teostamine veidi komplitseeritum, kuna ei tohi kasutada tugevatoimelisi kemikaale, nende jäägid jäävad meesse ning satuvad seega inimese toidulauale. Näiteks Apistan´i toimeaine fluvalinaadi jäägid jäävad ka vahasse põhjustades lõpuks resistentsete lestatüvede teket. Sama juhtub ka Bayvaroli toimeaine flumetriiniga, mõlemad on rasvlahustuvad ained. Nii ongi mitmed mesinikud täheldanud nende ravimite toime märgatavat nõrgenemist ning mitmetes riikides on Apistan lausa keelatud. Minul on selle rohuga seoses selline kogemus: 2008 aasta ei olnud meesaagi poolest kiita, seepärast ei pööranud ma vähimatki tähelepanu sellele, et üks meeklient esialgu justkui tahtis mett osta, kuid hiljem ühendust ei võtnud ning äri jäigi katki. Alles järgmisel kevadel sain siis teada, milles asi oli. Probleem nimelt selles, et kuna kõigil mesinikel olevat pered lestade tõttu väga haiged, siis nad pidavat ravima mesilasi mingite hirmsate mürkidega ja mitu inimest olevat juba mee söömisest tõsiselt haigestunud. Kole lugu küll, kui meesöömine hakkab tervistkahjustavaks muutuma, teadjama inimese paneb selline külaklatš muigama, kuid paraku on üks antireklaam ikkagi tehtud.
Iga kevadel munemist alustanud emane varroalest jõuab mesindushooaja lõpuks toota vähemalt 10 elujõulist uut emaslesta. Sadakond lesta kevadel on tegelikult väga vähe, jättes minimaalsegi tõrje tegemata on neid sügiseks juba tuhat! Tegelikult poleks ka selline lestade arv mesilasperele ohtlik, suurema kahju põhjustavad varroosiga kaasnevad viirused, mis lesta poolt mesilase kitiinkesta sisse tehtud aukude kaudu ründavad. Eestikeelsest kirjandusest leidsin viieteistkümne varroosiga leviva viirushaiguse kirjelduse ja see ei ole veel lõplik arv.
Võimaluse korral eelistab lest muneda lesehaudmesse, kuna lese arengutsükkel on pikem ja sobib neile kahjureile paremini. Seda tõsiasja on mugav ära kasutada tõrjel. Nimelt oleks hea valmistada iga taru jaoks kaks sektsioonraami, igale raamile aga kaks eraldatavat sektsiooni, üks neist on puhastuses teine koos kärjeraamiga tarus. Sektsioonraami ülemine osa on nagu tavaline pesaraam, kuhu peale traatimist kinnitatakse kärjepõhi, alumine osa jäetakse 6 – 8cm kõrguselt kärjestamata. Sinna sisse teha õhukestest liistudest eraldatav raam kuhu mesilased intensiivse vahaerituse perioodil ehitavad lesekannud, ema muneb need täis ja haudmele kogunevad ka lestad. Peale kaanetamist tuleb sektsioon asendada uuega, väljavõetud lesehaue kaanetatakse lahti kärjenoa või kahvliga ning raputatakse vaglad kannudest välja. Peale hoolikat surveveega pesemist ja kuivatamist on sektsioon taas kasutuskõlbulik. On mesila ligiduses metskuklase pesa, võib lahtikaanetatud sektsiooni ka sinna asetada nii, et sipelgad selle mõlemale küljele ligi pääseksid. Paari päevaga on kärg puhas. Kel sektsioonide ehitamiseks puutöövõimalused puuduvad, võib lihtsalt kärje altpoolt alumist traati välja lõigata ja mesilased ehitavad sinna lesekärje. Sel moel võib tarust eemaldada vähemalt 60% lestapopulatsioonist, lisatõrjeta siiski hakkama ei saa. Valgevene Aiandus-mesindusinstituudi teadlased leidsid mõneaastase püüdurraamise kasutamise järel lesehaudmest 2 lesta, töölishaudme samalt pinnaühikult aga 8! Seega oli aretatud lestad, kes eelistasid pigem töölishauet.
Esimese raami võib tarusse panna juba aprilli keskel, meetod on kasutatav kogu hooaja vältel, pere arengu kõrgperioodil peaks raame mesipuus olema kaks paigutatuna haudmeosa äärte poole. Sel moel on mee ja vaha kvaliteeti rikkumata võimalik tarust eemaldada isegi kuni 60% tarus olevast lestapopulatsioonist.
Kui tarusse raamide alla mahub panna toiduõli või vaseliiniga määritud kile ja selle kohale umbes 5mm kõrgusele 2 – 3mm silmaga võrk, saab edukalt kasutada mitmeid bioloogilisi lestatõrjemeetmeid. Lestad kukuvad maha taru juures toimetades, söötmisega, läbivaatusega, suitsu suunamisel tarusse. Läbi võrgu pudenedes kleepuvad nad õlisele kilele ja hukkuvad. Suitsulõõtsa sisse on hea panna mädarõika tükikesi, see suurendab lesta varisemist.
Looduslikke koostisosi sisaldav BeeVital sobib hästi kevad-suviseks kasutamiseks. Umbes 30-35 kraadini soojendatud vedelikku tilgutatakse süstlaga või pudelist haudmepiirkonna raamivahedesse otse mesilastele arvestusega 1,5ml kärjetänava kohta. Kerge üledoseerimine ei ole ohtlik. Suvel võrkpõhja või toiduõlise püüdurkileta on ravim kasutu, allapudenenud uimased lestad ronivad pärast “kosumist” mesilaste selga tagasi. Varakevadel, märtsis-aprillis sobib ka kinnise põhja korral, sest külmade öödega saavad jahedal tarupõhjal ukerdavad lestad otsa. Hea efekti saavutamiseks tuleks tõrjet teha 3 korda järjest iga 6 päeva järel. Kuna tegu on mesilaspere loomulikku puhastusinstinkti aktiviseeriva eliksiiriga, sobib BeeVital hästi ka lubihaudme tõrjeks. Kuigi tootejuhend lubab BeeVital-i kasutada ka hilissügisel, isegi detsembris, pole see eriti mõistlik. Tegu on ikkagi mesilaspere ergutiga.
100 – 200g sookailu lehti panna marlist kotikesse asetades selle pesa peale kattemati alla eemaldades eelnevalt mõned raamivaheliistud või asendada korpust kattev kile näiteks sääsevõrguga. Iga 4 päeva järel on vaja taimeosad asendada värsketega. Lestad lasevad end mesilaste küljest lahti ja kukuvad kilele. Sarnase efekti saab ka siis, kui tarust väljatõstetud raamil asuvatele mesilastele puistada glükoosipulbrit, kuivatatud ja tolmuks jahvatatud männiokkaid või õietolmu. Tarusse viidud tolmainete korral kattuvad sellega ka varroalestade jalgadel olevad iminapad. Kui lestal juba kasvõi üks jalapaar on tolmune, kukub ta mesilase pealt maha. Tuhksuhkrut tolmutamise otstarbel kasutada ei saa kuna see kleepub tarus oleva niiskuse tõttu mesilastele.
Lestatõrjeks sobib ka Vietnami salv, 1 karbike lahustada pooles liitris vees, immutada saadud vedelikuga salvrätik ja asetada see taru põhja kiletükile. Lenduvad eeterlikud õlid võtavad lesta üsna hästi maha. Efekt on üsna sarnane tümooli sisaldavate ravimite omaga, puuduseks muidugi ebameeldiv hais, mistõttu järgneva paari nädala jooksul tarust mett võtta ei tasu.
Lestatõrjeks võib kasutada naati. Raamide peale asetada võrk, sellele kiht käte vahel veidi katki hõõrutud naadilehti, kõige peale kiire kuivamise vältimiseks kile. Katmisest hoolimata kuivavad lehed paari päevaga ära ja tuleb asendada.
KAC81 on samuti teatava lestavastase toimega. Selle valmistamiseks on vaja koguda kevadel männipungi, need kuivatada ja jahvatada. Samuti läheb vaja õitsemise ajal kogutud koirohtu. 10g männipungi ja 190g peenestatud koirohtu keeta tasasel tulel paar tundi ja lasta seejärel soojalt kaetuna aeglaselt jahtuda. Peale kurnamist on soovitav preparaati lisada kaks – kolm supilusikatäit liitri ergutussöödaks antava suhkrulahuse kohta. Samuti on kasulik mesilaste jooginõusse valada vesi, millele on lisatud KAC81-te. Teatavasti lestadele männi lõhn ei meeldi, nii võib lihtmeetodina kasutada jooginõus ka paljast männiokkaleotist. Korjatud noored võrsed valada üle keeva veega ja jätta soojalt kaetuna jahtuma. Saadud tõmmist lisada joogivette ca 20%. Paar aastat tagasi tegin katse, kõrvuti jooginõudes olid ühes männiokkaleotisega, teises puhas vesi. Loomulikult maitses mesilastele paremini lisanditega jook. Looduslike ravimeetmete pooldajad võivad tarru otse mesilastele poetada männi õietolmu. Peale lestadele ebameeldiva lõhna kleepub see nende jalgade iminappadele ning põhjustab taru põhjale varisemist ja hukkumist.
Eriti tõhus on teha varroositõrjet sülemile. Nagunii on sülemiga suhteliselt vähem lesti kaasas, pereheitmise käigus mesilaste väga intensiivse liikumise tulemusena pudeneb neid üsna arvestatav kogus maha. Kui nüüd paar päeva peale uues kodus kohanemist teha ravi oblikhappelahusega pritsimise teel, võib saavutada ka ühe korraga 95%-lise raviefekti. Vahetult peale pere tarru panekut pole hea mesilasi liigselt häirida, sülem võib kas kohe või järgmisel päeval minema lennata. Samuti on kasulik pritsimisega ravida sülemlenud peret, seda küll veidi hiljem, siis kui noor mesilasema on juba esimesed munad munenud. Selleks ajaks on suur hulk eelmise ema poolt jäetud hauet koorunud ning lestad lihtsamini tabatavad. Pritsimiseks teha lahus vahekorras 30g oblikhapet 1l keedetud ja jahutatud vee kohta. Käsipihustiga pritsida tarust välja tõstetud kärgedel olevatele mesilastele 3 – 4ml ühele küljele. Pritsimisel tuleb juga suunata veidi kaldu, suunaga altpoolt ülesse, nii ei satu oblikhappepiisad kärjekannudes olevatele vakladele. Samuti tuleb hoiduda ravilahuse sattumisest suirakärgedele. Väga tugeva lestasuse korral tuleks ravi 12 päeva hiljem korrata, tavaoludes pidada vahet 6-7 nädalat. Oblikhappelahuse piserdamine sobib ka sügiseseks lestatõrjeks, seda siiski arvestusega, et õhusooja võiks töötlemise päeval olla vähemalt 15 kraadi.
Looduslike vahenditega varroatõrjest on vene keele oskajatele ligi tunniajane film siin.
Augustis peale meevõttu võib lestatõrjet teha sipelghappega. Selleks on vaja 80-85%-lise happega immutatud wetex-lapp või puitkiudplaadi tükk panna minigrip-kotikesse ja asetada tarru raamide peale. Plaaditükk või lapp peab “mahutama” 200-250g hapet. Kotikesse tuleb aurumiseks lõigata umbes 1,5cm läbimõõduga avad, väikse pere puhul 2-3, keskmisele perele 4-5 ja suure tugeva pere korral mitte üle 7 ava. Pakid tuleb enne tarru panekut ära kaaluda, nii saab hinnata aurumist, mis peaks olema 7-14g ööpäevas. Ravi ajal peaks õues sooja üle 12 kraadi olema, väga palavate ilmade saabumisel tuleks mõni auk kilekotis kinni teipida. Kuna sipelghappe molekulid on oblika omadest väiksemad, ulatub mõju veidi ka kaanetatud haudmesse hävitades lesekannudes isegi kuni 20% lestasid. Liiga intensiivse aurumise korral võib pakikese läheduses osa hauet isegi hukkuda. Siiski on mõttekam riskida mõnesaja mesilase, kui terve pere otsasaamisega. Lestatõrje sipelghappega mõjub ka trahhea lesta vastu. Kui esimene tõrje teha kevadel aprilli lõpus/mai alguses ning teine peale meevõttu, kindlustab see 95%-lise tõhususe.
August mesilas.
Kui kanarbikuväljasid mesilaste lennupiirkonnas ei ole, lõpeb korje enamasti selles kuus ära. Nüüd tuleb mesi välja võtta ja et jätkuks intensiivne haudme üleskasvatamine, alustada ergutussöötmisega. Selleks kõlbab vähestes kogustes antav suhkrulahus vahekorras 1/1 või veidi lahjemgi. Võimalusel oleks hea lisada suhkrulahuse hulka peenestatud suira või õietolmu, valgurikka toidu söömine mõjub hästi nii mesilastele endile kui ka parandab oluliselt üleskasvatatava haudme kvaliteeti. Rikkalikuma sööda peal kasvanud mesilased talvituvad paremini ja on tunduvalt vähem vastuvõtlikumad varroosiga kaasnevatele haigustele. Kui osa mett veel võtmata, tuleb anda vurritatud kärgi neid eelnevalt leige veega veidi piserdades. Lamavtarus asetatakse kärjed vahelaua taha, korpuste korral pealeasetatud lisakorpusesse. Viimasel juhul võimaldatakse sinna vaid väike läbipääs vältimaks pesaruumi liigset jahtumist. Et mesilased puhastamiseks antud kärgi pesaruumi osaks ei peaks on kasulik jätta nende vahed tublisti suuremad.
Meeraamide eemaldamisel peab arvestama sellega, et kaanetatud meekärgedele mahub mesilasi peaaegu kaks korda vähem kui tühjadele, näiteks kui võtta tarust välja 4 meekärge, ei või suve teises pooles samapalju tühje asemele panna. Kuna mesilaste arv tarus langeb võivad äärmised raamid jääda nende poolt katmata. Haudme soojana hoidmiseks tõmbutakse tihedamalt keskmistele raamidele, äärmised kärjed jäävad katmata, lennuava valve nõrgeneb ja soodsad tingimused varguseks on tekkinud. Augustis meekärgede asendamisel tühjaksvurritatutega on hea arvestada ka sellega, et ema uusi raame haudme alla enam võtta ei taha, samuti eelistab ta muneda pigem tumedamatesse kärgedesse. Seega ei ole soovitav tarruasetatud kärgi panna haudmeraamide vahele.
Kui ajaliselt vähegi võimalik, ei peaks püüdma koondamist teostada ühe võttega vaid paari – kolme korraga. Pesaruumi vähendamine ühe koondamiskorraga näiteks 22-lt raamilt 8-le või kolmelt neljalt korpuselt ühele põhjustab mesilasperes totaalse kaose. Nii on parem eemaldada kõigepealt magasinid, peale paaripäevast vaheaega teha pesaruumis põhjalik inventuur ja võtta välja raskemad meekärjed ja veel veidi hiljem viia raamide arv talvitumiseks vajaliku määrani. Koondamise kohta olen teinud sellise tähelepaneku, et talveks sobiv raamide arv võrdub enam-vähem augusti keskpaiku haudme all olevate raamide arvuga. Mõistagi ei tasu siinjuures arvestada kärgi, kus rohke mee tõttu vaid peopesa suurune haudmelaiguke.
Varguse vältimine on korjevaesel soojal ajal enim tähelepanu nõudev tegevus. Lennuavad peaksid olema kitsendatud 1cm-ni tarus oleva raami kohta, nõrgemate perede korral väiksemadki. Pesaruumis ei tohi olla liigseid raame, perede läbivaatused tuleb teha kiiresti. Tugevamaid peresid võib läbi vaadata hommikupoole, nõrgemad õhtupoole, mil mesilased väga intensiivselt ringi ei lenda, ilusa ilma korral pole keskpäeval tarude avamine üldse soovitav. Samuti peab olema veendunud, et taru konstruktsioonilised defektid ei võimaldaks röövmesilastel meevarude kallale pääseda ei katuseserva vahelt ega ka muudest pragudest. Kõik ergutussöödad, olgu siis kärgede või lahuse näol, tuleb anda tarru õhtul soovitavalt alles hämaras. Hommikuks on mesilased kärjed puhtaks lakkunud ja siirupinõu tühjaks vedanud ning pole enam sööda saamisest erutunud ega kipu väljast lisa otsima. Mesilasi ajab ärevusse seegi, kui eemaldatud meekärgede asemele pessa mõned vurrist võetud kärjed panna, asendades aga meeraami tühja või mõne kasvõi vähesel määral mett sisaldava kärjega, mille mesilased on eelnevalt korda teinud, segadust ei teki.
Vargaid saab eristada omadest lennulauale maandumise järgi, nad ei lasku julgelt lennuava ette vaid otsivad tiireldes sobivat maandumispaika, võimalusel püüavad lennata otse lennuavast sisse. Ka on varguseohvriks langenud taru lennulaual näha kaklust perekaitsjate ja võõraste vahel ning taru ees maas nõelamise tagajärjel surnud mesilasi. Kui vargust õigel ajal ei avastata, võib see suure tõenäosusega muutuda massiliseks röövimiseks. Rüüste lõppfaasis kistakse saagi hankimise ahnuses isegi tarus olevad kärjed ribadeks, millest annab tunnistust lennulauale kogunenud vahapuru.
Vargust vältida pole sugugi keerukas, on see juba tekkinud, läheb peatamine võrdlemisi vaevaliselt. Varastava pere kindlakstegemiseks võib väljalendavatele mesilastele puistada jahu ning seejärel jälgida teisi tarusid. Kuhu jahused mesilased sisenevad, see pere varastabki.
Varguse algstaadiumis peatamiseks võib taru ümber tiirlevatele mesilastele pihustada vett või peletada neid suitsuga, omad leiavad ikka võimaluse mesipuusse pääseda, võõrad aga lendavad laiali. Efektiivseimaks meetmeks varguse peatamisel on mõneks ajaks eemaldada varastava pere ema, paraku on sügisel vähem muneva ja liikuvama ema leidmine tihedalt kärgi katvate mesilaste seast raskendatud. Tihtipeale varastavad hoopis mitu peret, nii on kindlam hakata kaitsma ohvreid. Esimese asjana tuleb vähendada lennuava mitte rohkem kui 1cm peale, äärmisel juhul täiesti sulgeda ning seejärel veenduda, et võõrad kusagilt mujalt tarru ei pääseks. Katuseservad, tuulutus- ja mistahes muud avad, mille kaudu meelõhna tuleb või rüüstajad tarru võivad tungida on vaja äärmisel juhul isegi maalriteibiga sulgeda. Kui lamavtarus saavad mesilased minna katusealusesse ruumi, siis korpustaru korral oleks pere ülekuumenemise vältimiseks vaja panna peale tühi lisakorpus. Mõne minutiga tekib lennuava juurde sissepääsu otsiv sumisev kamp. Kui nüüd suunata kerge suitsujuga lennulaual olevatele mesilastele, tõuseb osa kohe lendu, teine osa aga mitte hakates pigem tiibadega ventileerimisliigutusi tegema. Just need viimased on nö. omad, kelle võib lennuava minutiks avades sisse lasta. Samal ajal tormab tarust välja suur hulk sinna lõksujäänud vargaid, niimoodi mõned korrad lennuava kinni pannes ja lahti tehes saab mesilased suhteliselt sorteeritud omadeks ja võõrasteks. Lennuava võrguga sulgeda ei tohi, nii seest välja kui ka väljast sissekippuvad mesilased ummistavad hetkega võrgu ja sulgevad ventilatsiooni. Pikemaaegseks sulgemiseks on parem valmistada kergelt kiilukujuline pulk, mis on 4mm jämedusi auke täis puuritud. On tegu tõsisema röövimisega, võib selliselt suletud mesipuu mõneks päevaks varjulisse kohta, nagu näiteks kuuri viia. Sel puhul tuleb enne taru täielikku sulgemist pritsida äärmistesse kärgedesse vett, samuti võtta ära kõik kattematid.
Kuu lõpus on sobiv alustada talvesööda andmist, selle tööga võiks lõpule jõuda septembri keskpaigaks. Mõningaid mõtteid talvesööda valmistamisest on kirja pandud siin.
Sülemlemine.
Kõrvalolev graafik on koostatud oletuste alusel, et ema hakkab munema esimesel märtsil, puhastuslend toimub sama kuu keskel ja maikuu lõpuks jõuab munetud munade arv 2000-ni. Kollase joonega on tähistatud noorte käesoleval aastal koorunud mesilaste võime toita lahtist hauet, kuigi varakevadel toidavad hauet ka ületalve elanud mesilased, ei ole neid lihtsuse huvides graafiku koostamisel arvestatud. Teadupärast suudavad kaks talvitunud mesilast toita ühte vakla, jooksval aastal koorunud üks noor mesilane saab juba hakkama kolme – nelja vaglaga. Nagu graafikust näha, jõuab ema esialgu tempokalt munedes tekitada haudme eest hoolitsejatele tubli tööpõllu, pigem võiks amm-mesilasi nagu rohkemgi olla. Umbes mai keskpaiku hakkab aga noorte haudmetoitjate söötmise võime ületama tegelikku vajadust. Kuigi osa mesilasi suundub veidi nooremalt väliskorjele, koorub uusi mesilasi usinalt juurde ja toitepiima ülejääk muutub üha märgatavamaks. Kui nüüd hilineda ka pesaruumi laiendamisega, piirab see ema munemist ning toitepiima üleküllus kasvab eriti kiiresti ning sülemlemistung ongi käes.
Põhiline sülemite aeg on juunis, üsna kindlaks tunnuseks mesilaspere sellistest plaanidest on kärjeehituse täielik lakkamine, tunduvalt langeb ka korje intensiivsus. Hoolimata ilusatest korjeilmadest logelevad mesilased tegevusetult, kogunevad hulgakesi lennulauale ja selle alla ning vahelaua taha. Samas pole laisavõitu lend päris alati reegliks, mõni pere võib peaaegu tavalises tempos tööd jätkata, siis tuleb äkki sülem ja kui kõik on rahunenud, jätkub tegevus tavalises tempos.
Sülem väljub tarust ilusa sooja ilmaga tavaliselt kella 10 ja 14 vahel, õigeaegselt reageerides võib õnnestuda ema lennulaualt kinni püüda, siis lendavad mesilased küll puu otsa, kuid naasevad sealt 5 minuti pärast tarusse. Pannes püütud ema puuriga sülemikasti põhja ja kasti enda taru lennuava juurde, suunduvad ema otsivad sülemimesilased otse kasti. Selleks et enamik puu otsast naasvaid mesilasi ikka kasti, mitte tarru tagasi ei läheks, on vaja sülemikast paigutada võrdlemisi lennuava ette ning selle laiust tublisti piirata. Puu otsa kobardunud mesilastel tuleb lasta kõigepealt mõni minut rahuneda, hakkab pere lõplikult paika jääma, võib rahunemise kiirendamiseks mesilasi pihusti abil veidi veega piserdada. Saab sülemikasti paigutada kobara alla, võib mesilased sinna raputada, vastasel korral tuleb kast kinnitada sülemi kohale kuna alt ülespoole suunduvad mesilased meelsamini. Veepihusti võiks mesilaste kastiajamise käigus siiski käeulatuses olla, pole mitte võimatu, et kastiminemise asemel tekib perel hoopis ootamatu plaan edasi lennata ja seda on võimalik takistada ainult lendutõusnud mesilastele rohke vee pihustamisega.
Sülemi püüdmine on võrdlemisi töömahukas, eriti kui mesilased just paari meetri kõrgusel ei paikne, seetõttu on soovitav sülemlemist vältida. Kui aga heas ja suures, vähemalt 20 raamises peres on tekkinud sülemlemistung, võib seal kasvatatud emasid kasutada viletsamate väljavahetamiseks. Kel aga väiksem pere kipub sülemlema, võiks kaaluda pere poolitamist kasutades sama taru taskuosa. Kui emakuppude avastamisega on hiljaks jäädud ja pereheitmine päeva paari pärast toimumas, on kõige kindlam ikkagi sülem ära oodata ja jällegi sama taru taskusse asustada. Pealendlaga osas koorub mõne aja pärast noor ema, kes hiljemalt kümmekond päeva hiljem hakkab intensiivselt munema. Samal ajal teeb ka sülem tagalendlas tõhusat tööd, kui mõlemad emad on paar nädalat paralleelselt munenud, saab pered noore ema peale kokku ühendada. Varasevõitu sülemi korral kasutab selline pere tõhusalt ära suvise korje ja tänu paarinädalasele kahe ema haudmele areneb väga tugevaks.
Sülemlenud pere tuleb võimalusel veel samal päeval läbi vaadata, kontrolli käigus peab hävitama enamuse munaga ja vähemalt pooled lahtised emakuppudest, eemaldamiseks valida viletsamad, allesjäävad peab kirjega raami ülaliistul märkima vältimaks nende teistkordset otsimist. Ei tohi jätta vaid ühte kaanetatud kuppu, sülemlemispalavikus mesilased ehitvad kindlasti mõned aseeamkupud. Üleliigsed eemaldatakse enne vanima kupu koorumist, neid saab kasutada emade vahetamiseks mõnes teises tarus. Emakuppudest saadud mesilasemad on alati kvaliteetsemad kui kunstlikult kasvatatud, juba kuppu munetud muna on veidi suurem, mesilased hakkavad ka selle eest kohe hoolitsema nagu ema kasvatuseks vajalik, samuti jäävad ära kunstliku kasvatamisega paratamatult seotud minimaalsedki temperatuurikõikumised ja põrutused. Hoolikalt jälgides oma mesilasperede tööintensiivsust, haigus- ja talvekindlust ning rahulikkust saab väiksemas mesilas emakuppude oskusliku kasutamisega üsna häid tulemusi.
Enne kupust väljumist hakkab mesilasema laulma, kui sellele vastab teine ema, on hiljemalt järgmisel päeval uut sülemit oodata. Mingil juhul ei ole hea lasta ühel mesilasperel hooaja jooksul korduvalt peret heita. Esimene sülem kaalub enamasti üle kolme kilo, suudab areneda sügiseks korralikuks pereks ning suure hulga mettki varuda, järgmised on juba tunduvalt kergemad ja kui mesinik ei sekku, võib taru end üsna tühjaks sülemleda. Nii pole lõpuks ei põhiperet ega ka ainsatki korraliku sülemiperet.
Sülem viiakse peale kinnipüüdmist pimedasse jahedasse kohta, seal mesilased rahunevad ning juba veerand tunni pärast “istuvad” kastis peaaegu kuulmatult. Mitterahunemise põhjuseks on enamasti ematus, harvem ka väga suure sülemi korral õhupuudus, mõlemal juhul püüavad mesilased kastist välja saada. Ema õnnestub tavaliselt leida kas taru juurest rohu seest või oli pere kobardunud kahte kohta ja kasti sai püütud ilma emata osa. Mingil põhjusel võis ema ka mitte tarust välja tulla, suurele sülemile võib sel juhul anda puuriga teise ema, väike on ilmselt mõttekam õue tagasi viia ja kast avada, mesilased lendavad siis vanasse elukohta tagasi.
Kinnipüütud sülem aetakse tarusse soovitavalt õhtupoole, lisades lahtise haudmega kärje. Pelgalt kärgedele aetud mesilased võivad, kui neile miski ei meeldi, järgmisel hommikul minema lennata. Vältimaks põhipere liigset nõrgestamist, tekib ju seal paarinädalane haudmepaus, pealegi lendas suur osa noori mesilasi minema, on soovitav valida haumeraam siiski mõnest teisest perest, kakluse ärahoidmiseks kindlasti ilma mesilasteta. Normaalseks kattuvuseks on iga kilo mesilaste jaoks vaja 3 kärge, kasutamaks ära sülemi suurt ehitusindu, on soovitav anda neile 2 – 3 kärjepõhjaga raami, mis asetatakse pesa keskele vaheldumisi ülesehitatud kärgedega.
Tunnevad mesilased end uues kodus hästi, algab sihikindel tegutsemine õige pea, viiakse välja prahti ja ventileeritakse taru, valgel ajal tehakse ka orienteerumislendu. Kui ainsatki mesilast lennuavast välja ei tule, lendab sülem järgmisel päeval ilmselt minema, enamasti on selle põhjuseks ebameeldiva lõhnaga mesipuu.
Kui püütud sülem on ebasoovitav, võib selle samasse tarusse tagasi ajada, perele jääva ema valib mesinik. Otsustades jätta sülemis oleva ema, tuleb tarust hoolikalt kõik kupud ja alged eemaldada, samas võib jätta alles parima kupu ning ajada sülem tarru läbi emalahutusvõre. Tagasiajamise korral on vajalik tunduv pesaruumi laiendamine, paari päeva möödudes peab kontrollima, kas mesilased jätkavad tööd või on tehtud uued kupud, viimase variandi korral tuleb sama sülemit teistkordselt puust püüdma hakata. Olgu lisatud veel see, et kohene sülemi ja põhipere liitmine õnnestub vaid hea korje puhul, viletsavõitu ilmade või kesiste korjetingimuste korral teevad mesilased kindlasti kõik võimaliku eduka pereheitmise läbiviimiseks
Võrreldes teiste peredega on nii sülem kui ka sülemlenud pere väiksemad, samuti muutub nendes mesilaste vanuseline koosseis paari nädala jooksul efektiivse toimimise jaoks ebasobivaks. Sülemis mesilased vananevad, noored aga hakkavad kooruma alles 3 nädala pärast, seetõttu on kasulik nädala uues kodus kohanenud mesilastele anda paar kaanetatud haudmega raami. Sedasama on hea teha ka põhiperega, kuna äralennanud ema poolt toodetud haue seal mõne aja jooksul veel koorub, on sobilik kaanetatud hauet lisada paar nädalat hiljem.
Tagasi ülesse
Sülemlemise vältimine.
Sülemite valvamine ja nende püüdmine on küllaltki ajamahukad tegevused, seepärast oleks hea teha kõik mis võimalik, et pereheitmist vältida. Kuppude hävitamine sülemlemisvastase meetmena end enamasti ei õigusta, mesilased ehitavad kiiresti uued ja korduva kupulõhkumise tulemusena võib sülem mesinikku üllatada ja lahkuda tarust vahetult peale seda, kui ema on uutesse kupualgmetesse munenud. Munadega kupualgmete väljarookimine koos samaaegse pesaruumi laiendmisega peatab sülemlemistungi vaid juhul, kui kohe on algamas suurepäraste meetaimede massiline õitsemine. Ajutiselt võib sülemi lahkumise tõkestamiseks kasutada lennuava ette paigutatud emalahutusvõret, nii saab vältida mesilaste äralendu ajal, kui endal pole võimalik mesilas kohal olla. Meetoodangus sülemlemisega enamasti vähenemist ei ole, põhipere madalama korjeintensiivsuse teeb sülem oma tempoka tööga kiiresti tasa ja kui liita nende mõlema saaginumbrid kokku, selgub tihti, et toodang ületab mesilas keskmist. Sülemlemiseks valmistumise aja kokkulangemisel peakorjega jääb saak oodatust siiski tunduvalt tagasihoidlikumaks. Arvestades juurde kahe pere hooldamiseks kuluvat lisaaega ning riski, et mesilased salaja minema lendavad, võib üsna kindlalt nõustuda sülemlemise kahjuliku mõjuga mesindustegevusele.
Vähendamaks sülemite hulka on eeskätt vaja pöörata suurt tähelepanu emakasvatusele, 1 – 2-aastaste mesilasemadega pered on enamasti sülemlemiskainemad, seda on ka puhtatõulised. Nii oleks hea igal aastal vahetada välja umbes pooled emamesilased, eeskätt nende perede omad, kel on kalduvus suuremat hulka sülemikuppe ehitada, just suur kuppude hulk on kindel sülemlemisalti pere tunnus. Äärmiselt oluline on õigeaegne laiendamine, ruumikitsikus ja tööpuudus põhjustavad tingimata pereheitmise.
Eriti on vaja juunis anda ehitamisruumi, see kindlustab tööga noored tarumesilased, kes tegevusetuna jäädes on olulised sülemlemismeeleolu kandjad. Noorte mesilaste üleküllust saab leevendada, kui tõsta kaanetatud haudmega raame tugevast perest nõrkadesse. Haudme ringitõstmiseks sobiv aeg on paar nädalat enne sülemlemisperioodi kõrgaega, enamasti piisab kahe kärje ringipaigutamisest nädalase vahega, võib ka korraga kaks raami võtta, ühe veidi vanema ja teise noorema kaanetatud haudmega. Nii tugevale perele kui ka sellele, millele haudmeraamid lisati on soovitav anda lisaks vastavalt pere suurusele 2 – 3 kärjepõhjaga raami, et kindlustada noortele mesilastele tegevus.
Kasulikuks osutub selline lamavtaru, millel on kaks lennuava, pere saab jagada põhjani ulatuva vahelauaga pooleks, ühele poole jäävad kupud, teisele poole ema, esimest poolt laiendada paari ülesehitatud kärjega, teist poolt mõnede kärjepõhjadega. Kui mõlemad lennuavad asuvad esiseinas, on vaja taru nihutada külgsuunas niipalju, et lennult saabuvad mesilased jaotuksid enam-vähem võrdselt. Vastasseintes olevate lennuavade puhul tuleb taru pöörata oma kohal umbes 90 kraadi võrra, mesilaste jagunemisel jälgida eelkirjeldatud põhimõtet. Kui ema leida ei õnnestu, võib noorte kuppude puhul pere jagamise ikka ära teha jättes mõned munaga või noore vaglaga kupud mõlemale poole eralduslauda lisades samasse ka ülesehitatud kärje. Kolm päeva hiljem emata osas enam mune pole, sinna võib vajadusel lisada veel mõne kärje, teisest poolest tuleb kõik kupud hävitada ning lisada laiendamiseks vajalik kogus kärjepõhjasid. Sellisel juhul on küll olemas võimalus, et mesilased emaga osas ikkagi sülemlema kipuvad, nii ei tohiks selle meetodi juures kupud kuigi vanad olla.
Nii saab pere poolitatud samasse tarusse, kui noor ema on paarunud, võib mõlemal lasta mõnda aega paralleelselt muneda ning seejärel ühendada. On aga mõlemad emad head ning soov mesilat laiendada saab teise pere tõsta hiljem uude tarusse.
Lihtne on sülemipüüdmisest hoiduda teostades sülemlemist kunstlikult. Selleks on vaja ilusa korjeilmaga otsida perest, kus emakupud juba olemas, üles vana ema ja paigutada ta puuri. Sülemikasti kumbagi serva panna üks vähese meega kärg, neist ühe külge riputada emapuur. Nüüd võtta tarust haudmeraame ja raputada või pühkida sealt mesilasi kasti umbes paari – kolme kilo jagu, hulk sõltub pere tugevusest. Kuppudega kärgi raputada ei tohi, põrutused võivad kupus oleva ema tappa, kahjustustest hoidumisteks on üldse mõttekas neilt mitte mesilasi võtta. Kui kastis on piisavalt mesilasi, tuleb see pealt sulgeda ja asetada veerand tunniks varjulisse kohta, sülemikasti lennuava peab olema avatud, selle kaudu saavad lahkuda mesilased, kes ei soovi kunstsülemiga kaasa minna. Seejärel paigutada mesilased jahedasse pimedasse ruumi, kui tavalise sülemi võib tarru ajada juba samal päeval, siis kunstsülemi puhul on soovitav teha seda järgmise päeva õhtul, muidugi juhul kui moodustatud peret vähemalt 6km kaugusele ei viida.
Veel on võimalus kunstlik sülem teha Vene mesiniku Georg Taranovi meetodi järgi, kasutades nn.taranovi lauda. Konstruktsioon on sellel riistapuul imelihtne, tegu on kas hästi laia laua või umbes 30cm laiuse paksema vineeritükiga, mille ühe otsa alla on kinnitatud tugi. Nii laua kui ka toe pikkus peavad võimaldama selle mesipuu ette paigutamist nii, et laua üks ots toetub tarust eemale maha ja teine jääb lennuavast paari cm võrra kõrgemale, kusjuures sobilik laua kaldenurk on umbes 20 – 30 kraadi.
Taranovi laua kasutamine toimub järgnevalt: Kui peres on kupud olemas, asetada laud taru ette nii, et selle kõrgema otsa ja lennulaua vahele jääks 8 – 10cm laiune vahe. Nüüd anda lennuavast väikeste vahedega perele mõned pahvakad suitsu, siis tõmbavad mesilased oma meepõied mett täis. Seejärel raputada kärgedelt mesilased laua vastu maad oleva otsa juurde, selleks et nad väga rohu sisse kinni ei jääks, on soovitav sinna maha laotada mõni riie. Raame ei pea mesilastest absoluutselt tühjaks rapsima, kindlasti tuleks hoiduda kuppudega raamide raputamisest, vältimaks tulevaste emade kahjustamist võib nende pealt mesilasi vaid maha pühkida. Tarust väljaviidud mesilased jagunevad, osa tõuseb kohe lendu ning suundub tarru, teine osa liigub nö. jalgsi mööda lauda üles kus toimub viimane jagunemine. Sülemlemishimulised mesilased kobarduvad laua alla, teised aga ületavad lühikese vahema laua otsa ja lennulaua vahel ning lähevad tarru tagasi.
Selliselt tehtud kunstlik sülem käitub nagu päris, õhtul uude tarru paigutatuna unustavad nad oma vana elukoha ja hakkavad intensiivselt kärgi ehitama ning mett varuma.
Mesilasperede ühendamine.
Paljudes mesindusraamatutes on põhjalikult kirjeldatud mesilasperede paljundamisest, vahel võib tekkida hoopis vajadus perede arvu vähendamiseks. Lihtsaim viis on muidugi müümine, kuid sellega anname ära mitu kilo mesilasi, kes sügiseks meetoodangu näol palju suurema sissetuleku annaksid. Täiesti mõttetu on pidada palju väikesi peresid, näiteks korjavad kolm 3kg-st mesilasperet samapalju mett kui kaks 6kg-st, tugevamad pered saavutavad arengus maksimumi juba juuni keskpaiku, nõrgemad alles peakorje lõpuks, samuti on viimased ka tunduvalt haigustundlikumad.
Ühendamiseks on lihtsam valida kaks lähestikku asuvat väiksemat peret ja tõstetakse need kõrvuti. Taru tohib nihutada kuni pool meetrit päevas, kui pered asuvad järk-järguliseks lähendamiseks teineteisest liiga kaugel, võib tõsta õhtul peale lendluse lõppu kohe teise kõrvale. Sel juhul asetatakse ümberpaigutatud taru lennuava ette vaba väljalennu takistamiseks oksakesi, läbi okste väljapugevad mesilased teevad uudse lennuavaga tutvumiseks pealesunnitud orienteerumislennu ja valdavalt ei suundu tagasi eelmisele kohale. Kui võimalik, on parem nihutada just ilma emata taru, või seda, mille ema peale perede liitmist eemaldatakse.
Kõrvutiasuvad mesipuud peab enne ühendamist läbi vaatama, vasakul asuvas tarus tõsta meeraamid vasakule, haue jääb paremale, parempoolses vastupidi. Nüüd raame ühte tarusse paigutades jääb pesa korralik, mesi servades ja haue keskel. Viletsam ema võetakse ära ja kui hauet on palju, võib eemaldada ka paar kooruva haudmega raami (ilma mesilasteta) mõne teise pere tugevdamiseks.
Ühendamist alustatakse emaga perest, vahelaud lükatakse serva poole ja käsipihustist pritsitakse mesilased üle sooja melissiteega. Võib kasutada ka muud tugavalõhnalise taime leotist, kuid meliss on parim oma mesilasi rahustava toime tõttu.
Ükshaaval raame serva pole tõstes piserdatakse nende mõlemaid külgi, viimase raami järel lisada kunstkärg, samuti piserdatult. Seejärel avatakse teine taru ja tõstetakse sealt raamid teisele poole kunstkärge neid samuti üle pihustades. Tühi taru viiakse veidi eemale, kogutakse sinna jäänud mesilased ja raputatakse ühendperesse vahelaua taha.
Kaks päeva hiljem tuleb kontrollida kunstkärge, kui see on üles ehitatud oli perede ühendamine edukas.
Mai esimesel poolel liidetakse niimoodi väiksemaid ja nõrgemaid peresid, suvel aga sülemeid. Viimased on soovitav kohe kõrvuti tarudesse panna, lasta mõlemal emal paar nädalat muneda ja siis ühendada.
Eriti rahulikult ühinevad mesilaspered sügisel, augusti lõpus-septembris.
Tagasi ülesse
Koorimismagasin ja selle kasutamine.
Koorimismagasinidega eemaldatakse tarust mesilaste poolt haudme kohale kogutud kaanetatud meekiht, justkui riisutaks koort piima pealt. Madalaraamiliste magasinide puudusena peab märkima töömahu suurenemist, need täituvad kiiresti ja tuleb sageli vahetada. Teine puudus on vajaminevate magasinide suur hulk. Kasutades suvisel pesaruumi laiendamisel pooleraamilisi magasine saab tükiarvuliselt küll kokkuhoiu, paraku kolm erinevat kärjemõõtu ei tee mesindamist sugugi lihtsamaks. Eeliseid tundub koorimismagasinil siiski rohkem olevat:
- Väikese mahu tõttu ei jahuta pesa, mistõttu sobib ideaalselt kevadel pajumee korjeks.
- Täituvad kiiresti ja kaanetatakse ühtlaselt, võimalik toota monofloorset mett.
- Puudub vajadus kasutada emalahutusvõret, madalatesse kärgedesse reeglina hauet ei teki.
- Kaalult kerged.
- Raamid ei vaja traatimist, sobivad hästi kärjemee tootmiseks.
- Praktika näitab, et kaks veerandraamikõrgust magasini täituvad kiiremini kui üks pooleraamiline, seega koorimismagasini kasutamisel meetoodang mõnevõrra suureneb.
Magasinikast on mõttekas teha tavalisest sisetingimustesse mõeldud vineerist. Saagimisel kasutatav ketas peaks olema võimalikult tiheda hammastusega, nii jäävad detailide lõikeservad kõige vähemate defektidega.
Kui üldjuhul võiks kärjeraami kõrgus olla selline, et kärjelehe saaks raami paigutamiseks lõigata neljaks, siis on katsetatud ka veidi kõrgemaid, mille puhul kärjeleht pikuti kolmeks on lõigatud. Vahe on vaid selles, et emalahutusvõret kasutamata on kolmandikraami kõrgusega magasinidesse haudme tekkimise oht veidi suurem. Niisiis võiks magasiniraamid olla kõrgusega 60mm ja magasinikast 68mm, kolmandikkõrguse puhul vastavalt 80 ja 88mm.
Loomulikult saab vastava kõrgusega „kaste“ valmistada ka korpustarudele ja kuigi erineva mõõduga inventari hulk suureneb, jäävad plussid ikkagi samaks ning kevadiseks esimeseks peale laiendamiseks on koorimiskorpus igati hea.
Kärjeraamid teha 8X25mm liistudest, alumise võib saagida veidi kitsama, 20mm, aga ei ole tingimata vajalik, samuti on ühesuguse laiuse korral raamidetailide valmistamine lihtsam. Pealmise liistu keskele saagida 3,5 – 4mm laiune ja liistust 60mm lühem pilu, millesse surutakse kärjepõhja ülemine serv. Raam koostada peenete 35-40mm naelte või 25mm klambritega, naelte kasutamisel tuleb puidu lõhenemise vältimiseks ette puurida 1,5mm augud.
Magasini võib tarusse paigutada kohe, kui see pesaraamid katab. Kõik raamivaheliistud tuleb magasini alt eemaldada, lisatud madalad raamid tunduvad mesilastele kärjepikendustena ja töö seal algab viivitamatult. Esimesena on soovitav panna ülesehitatud kärgedega magasin, kui seda ei ole, sobib ka kärjepõhjadega, kuid viimane eeldab looduslikku korjet ja piisavat hulka noori mesilasi tarus.
Maikuus areneb mesilaspere kiiresti ja kui üks koorimismagasin on mesilaste poolt kasutusse võetud, tuleb peagi lisada teine paigutades selle esimese alla. Mõistagi ei saa lamavtarus unustada ka täisraame lisamast, piisava kärgede rotatsiooni saavutamiseks peaksid üle poolte mais-juunis lisatavatest pesaraamidest olema kärjepõhjadega.
Edasiste laiendamiste käigus paigutada tarru samapalju raame, kui kahes koorimismagasinis kokku pluss 1. Järgmisel lisaruumi andmisel teha põhjalik kontroll, tumedamad ja järgmiseks talvitumiseks sobimatud kärjed tõsta serva, heledad ja korrapärased keskele. Läbivaatuse lõpetamise järel panna tarru kaks uut magasini teineteise kõrvale, eelmised aga nende peale. Nüüd on taru maht täisraamideks ümberarvestatuna 31 raami jagu, millest tagasihoidlikumale perele võib isegi piisata. Viljakas mesilasema suudab aga rohkem töömesilasi toota ning hea korje korral tuleb laiendamist jätkata pooleraamiliste magasinidega. Korpustaru komplektsusesse võiks kuuluda kaks koorimiskorpust. Esimene võetakse kasutusele pajukorje, teine võilillede õitsemise ajal.
Madala raami ja mesilaste poolt eriti kvaliteetse kaanetamise tõttu sobib koorimismagasin suurepäraselt kärjemee tootmiseks. Selleks on kaks võimalust, lihtsaima variandi korral lõigata õhukese terava noaga raamist meekärg välja ning tükeldada seejärel sobiva pikkusega osadeks. Paraku lõigatakse katki ka serva jäävad meekannud, mistõttu tuleb tükke anuma kohale asetatud võrgul mõnda aega nõrutada. Kui kärjetükid kohe pakkida, valgub lahtine mesi karbi põhja ning toote kaubanduslik välimus jätab soovida.
Teise võimalusena on kasutada raamidesse paigutatud lisasektsioone. Peale mõningaid katseid õnnestus nende tegemine kõige paremini kasutades ehitusmaterjalide poest ostetud liimivaba mööblikanti. Kuna sektsioone on vaja palju, tasub teha paksemast lauajupist šabloon, mille abil saab kandist nelinurkseid kastikesi voltida. Murdumise vältimiseks tuleb kandiriba eelnevalt veidi aega vees leotada. Kärjepõhjast lõigata sobivad tükid, need võib teha nii täpsed, et mahuvad tihedalt sektsioonidesse, siiski on kindlam leige tinutuskolvi otsaga mõne vahatilga abil kärjepõhjad ülaservast kergelt kinnitada. Sellistes sektsioonides kärjemesi on mõnevõrra parema kaubandusliku välimusega, kahjuks on sektsiooniraamide valmistamine ja nende kärjestamine palju aega ja võrdlemisi suurt täpsust nõudvad tegevused. Näiteks ühe 10-raamilise magasini jaoks tuleb valmistada 40 sektsiooni, kas selle ajakulu kompenseerimiseks ka kärjemee hinda proportsionaalselt tõsta on võimalik, pole ma päris kindel.
Nõrutatud või sektsioonraamides kärjemee tükid pakkida läbipaistvatesse karpidesse. Väga efektse välimusega toote saab, kui koorimismagasinist väljalõigatud kärjetükk panna madalasse purki ja valada sinna vedel mesi peale. Kristalliseerumise tõttu ei püsi selle kauba hea välimus kaua, nii tuleb pealevalamiseks valida aeglaselt kristalliseeruv fruktoosirikas mesi.
Kärjemee turustamine ei ole iseenesest sugugi problemaatiline ja toimub käsikäes vurrimee müügiga. Pakkudes kliendile vurrimee ostmisel ka tükikest kärjemett, õnnestub enamasti ka viimasest lahti saada, seda eriti siis, kui meeostjal juhtumisi mõni järeltuleva põlve esindaja kaasas on. Siinjuures tähelepanek, just lapsed on huvitatud kohe meekärjega maiustamisest, paraku on näpu vahelt seda maiust maitsta võrdlemisi tülikas. Abivahendina olen pakkunud ühekordseks kasutamiseks mõeldud plastikust piknikunuge, see on end õigustanud ja sageli on tänu just sellele pisikesele abivahendile õnnestunud nii mõnigi kärjetükk rohkem müüa.
Meevurri ühte kassetti mahub neli koorimismagasini raami. Kuna tavaliselt ei ole vurrid mõeldud veerand raamikõrgusega kärgede jaoks, tuleb iga kärjekasseti põhja kinnitada kas sobiva pikkusega liist või neli roostevabast terasest detaili, millele raamid toetuvad.
Kui täismõõdus raamidel tuleb purunemise vältimiseks vurritada esimene külg pooltühjaks, seejärel keerata teine külg, vurritada sealt mesi välja ning esimestest külgedest mee lõplikuks kättesaamiseks veelkord raame keerata, siis koorimismagasinide raamid, hoolimata toestavate traatide puudumisest ei deformeeru isegi juhul, kui ühed pooled kohe esimese korraga täiesti tühjaks vurritada. Koorimismagasini raamidest tuleb ka sitke lehe- või kanarbikumesi päris hästi välja, kobesti ja kaks korda raamide pööramine on sel juhul siiski vajalikud.
Olles madalaraamiliste magasinidega opereerinud juba aastaid julgen kinnitada, et ebastabiilse korje tingimustes tasub suurenev töömaht igal juhul ära. Madalate raamide haudmevabadus ja tarust mee kättesaamise lihtsus vähendavad mesipuu juures toimetamise aega. Loomulikult on oluline ka müügiks pakutava sortimendi laienemine, huvi kärjemee vastu tundub pisitasa tõusvat, eriti vajalik on selliste paari-ampsu-tükikeste pakkumine laatadel.
Ja kui peale selle lõigu lugemist on tekkinud huvi samuti katsetada madalate magasinidega, siis müügil selliseid asjakesi ma näinud ei ole, isetegijatele on aga joonis siin.
Tagasi ülesse
Söötmine suvel.
1998 aasta suvel sadas alalõpmata vihma ja mesilastel jäi korjepäevi õige napilt. 2004 aasta külm kevad hävitas enamiku viljapuude õisi ja järgnev vihmane jahe juuni ei soosinud samuti korjet. Mesilaspered arenevad ikka omasoodu ja kui söödavarud tarus lõppema kipuvad, peatab ema munemise, tõsisema näljaohu tekkimisel hakkavad mesilased hauet tarust välja viskama.
Juba ema munemistempo aeglustumine mõjub pere arengule halvasti, seetõttu tuleb meekoguse vähenemisel tarus alla kriitilise piiri anda perele meeraam, selle puudumisel aga sööta suhkrulahust. Suvise täiendussöötmise puhul on oluline vältida suhkrulahuse sattumist vurritamisele mineva mee hulka, seetõttu tuleb lahus teha tunduvalt lahjem, umbes 0,8-1kg suhkrut liitri vee kohta. Kui vähegi võimalik, on soovitav liitri lisasööda hulka segada 3g jahvatatud suira või õietolmu. Sellist siirupit ei panda kärgedesse kaanetamiseks vaid tassitakse korduvalt ühest kärjekannust teise liigse niiskuse väljaaurutamiseks ise samas seda ka süües ja nii see suhkrulahus otsa saabki. Korraga antakse sööta vaid liitri jagu, sellest kogusest peaks 4-kilosele mesilasperele hädapärast piisama ligi neljaks päevaks, kui lennuilma üldse pole.
Loomulikult vähenevad korjeilmade puudumisel ka suiravarud. Täienduseks valmistada eelnevalt kogutud õietolmust või suirast ja vähesest meest pehme kreemja konsistentsiga mass, see valada purgikaanele, katta mesilaset sinna kinnijäämise vastu marliga ja lükata lennuavast sisse. Kaane külge peaks olema kinnitatud tamiil või jämedam niit, millest tõmmates on hiljem tühjendatud anumat lihtne tarust kätte saada. Mee-suira segu söötmisega ei peaks siiski liialdama, sest see ergutab emamesilast munema, aga korje puudumisel on pere ikkagi “dieedil” ja osa mune söövad mesilased ise ära või viskavad hiljem vaglad tarust välja. Avastades hukkunud vaklu lennulaual, on meevarude täiendamine viivitamatult vajalik.
Isegi siis, kui pole otsest näljaohtu, võib osutuda kasulikuks mesilastele suhkrulahust anda, seda siis juba väga väikestes kogustes, sellist tegevust nimetatakse ergutussöötmiseks. Siirupi kontsentratsioon on samuti 1/1, korraga antakse mitte rohkem kui 200ml. Sööta on vaja siiski peamiselt napivõitu korje korral haudmetegevuse ergutamiseks, samuti kvaliteetsete emade ja leskede kasvatamise ajal. Väikeste koguste andmiseks sobib väike ergutussöödanõu, mille maht on kuni 0,6l, pisema ja madalama nõu puhul ei teki probleeme taru pealt soojalt katmisega.
Paraku kaasnevad vedela suhkrulahuse andmisega omad probleemid, suurim neist on siirupi sattumine vurritatava mee hulka. Ergutamaks mesilaspere tegutsemist võib pealtsöödanõusse valada siirupi asemel tavalist kuiva suhkrut. Korje olemasolul ei huvita see mesilasi kuigivõrd, vihmaperioodil hakatakse aga söödanõust lisa otsima. Niiske ilmaga pole mingit probleemi sellise ergutussööda tarbimisel, samuti ei panda suhkrut kärgedesse tallele. Väiksemat tüüpi pealtsöödanõu võib tarus olla kuni pere koondamiseni korje lõpus, mesilased tarbivad suhkrut just niipalju, kui neil seda parajasti vaja on.
Olgu üle korratud veel oluline tõsiasi: kõik vedela lisasööda andmised tuleb teha õhtul hämaras, päeval suhkrulahust saanud mesilased tormavad tarust välja lisa otsima, vihmaga naasevad neist vaevalt pooled.
Tagasi ülesse
Lesed tarus.
Enamjaolt peavad mesinikud leski ehk isamesilasi tarus võrdlemisi kasututeks olenditeks, nende arvukuse piiramiseks kasutatakse mitmesuguseid meetmeid. Asjale lisab veel vürtsi seegi, et spetsialistide arvutuste kohaselt kulub 1000 lese üleskasvatamise ja söötmise peale hooaja jooksul umbes 7kg mett, suve jooksul kasvatab pere kuni paartuhat leske mistõttu jääb saamata 10-15kg mett. Seega on ühelt poolt mesinike vaen õigustatud. Teisalt on tänapäevaks kindlaks tehtud, et isamesilaste geneetilised omadused mõjutavad järglasi kordades rohkem, kui emamesilase omad. Leskede tõuomadused kanduvad edasi muutumata kujul, kuna nemad arenevad viljastamata munadest. Kindlaks on tehtud ka, et väärtuslikumad lesed suurendavad ajapikku perede meetoodangut kuni 15%, pealegi on selline korjevõime püsivam, kui emavahetustest saadav efekt. Veel on leitud, et enamus varakevadel üleskasvatatud leskedest on sigimisvõimetud, pealegi hukkub üsna suur osa neist juba mõne päeva vanusena. Näiteks maikuus emamesilase munetud umbes 5000 viljastamata munast areneb vaid kuni 250 suguküpset leske, juunis on see suhe 1:1, juulikuus läheb aga “raisku” vaid iga kümnes munetud muna. Seega pole mõtet kiirustada liiga varase emakasvatusega, ka sülemlemisperiood tuleks nihutada võimalikult suvesse.
Saavutamaks parimat emade paarumist, peaks püüdma piirata lesekasvatust nõrgemates ja madalama toodanguga peredes, tugevais aga soodustama. Nõrgemad pered on tavaliselt ka haigustundlikumad, lesehaue aga edukas nakkustekandja, lubihaue areneb paremini just seal. Samuti eelistavad varroalestad just lesehauet oma paljunemisel, haudme väljarookimisega piiratakse nende paljunemist kõige looduslikumal ja mee kvaliteeti säästvamal viisil.
Kuna mesilasema muneb viljastamata mune nagunii, tuleb kehvemate näitajatega peredes lesehauet võimalikult palju hävitada. Selleks otstarbeks võib tarusse paigutada paar kärge, millede alumine osa on ära lõigatud, sinna ehitavad mesilased lesekannud. Haudme kaanetamise järel umbes iga 20 päeva tagant lõigatakse see osa uuesti välja. Paraku ei piirdu lesekasvatus vaid mesiniku poolt etteantud raamidel, nii võib seda leida ka teiste kärgede servades, samuti ka keskel vigastatud kohtades. Seetõttu soovides tegelda tõhusaima piiramisega, peaks iga 15-20 päeva järel vaatama läbi kogu haudmeosa. Kahjuks on aga nii, et mida rohkem lesehauet hävitada, seda usinamalt mesilased püüavad seda kasvatada.
Tugevates peredes peaks piirama liiga varajast isamesilaste kasvatamist, seda on lihtsaim teha õigeaegse laiendamisega, juunis aga soodustama, kuna kuu lõpul vahetusse minevad emad vajavad paarumist. Tõhusama hävitustööga võiks hakata peale sülemlemisperioodi lõppedes, siis pole leski tõepoolest enam vaja.
Ometi on teadlaste poolt kindlaks tehtud, et pere tasakaalustatud arenguks peaks seal olema umbes 1500 leske, nii peabki iga mesinik ise oma jaoks leidma kompromissi nende arvukuse ja eeldatava kvaliteedi vahel.
Tagasi ülesse
Emalahutusvõre lamavtarus, poolt ja vastu.
Viimasel ajal on olnud palju juttu emalahutusvõrede kasutamist lamavtarudes, tõsi küll vaid mesiniku seisukohast lähtuvalt. Ma võin küll eksida, aga mesilaste vaatevinklist ei pruugi sellised võtted eriti meeldivad olla. Võib ju küsida miks peakski mesiniku töömeetodid mesilastele meeldima? Aga eks ikka selleks, et nad rohkem tööd teha saaksid!
Mõneti võib mesilasi nimetada üpris rumalateks putukateks, kõike tehakse ju miljonite aastate jooksul väljakujunenud instinktide ajel. Rahvatarkus aga teab, et kiida lolli ja loll teeb tööd, nõrkemiseni teeb! Niisiis mida lihtsam ja mugavam on mesilastel toimetada, seda suuremat meesaaki võib neilt suve lõpus saada.
Miks siis ikkagi jaotamine emalahutusvõrega pere arengut pärssida võib? Vastuse sellele küsimusele andis prantsuse etnoloog Remy Chavin juba möödunud sajandi keskel nimetades mesilasperet mitte ühiseluliste putukate kogumiks vaid terviklikuks omanäoliseks organismiks. Mistahes organism areneb ja funktsioneerib kõige paremini ikkagi vaid soodsaimates tingimustes. Mis soodsatest oludest saab juttu olla kui inimene oma jõhkra vahelesegamisega muudab selle organismi üksikosade paigutust oma suva järgi, veelgi enam, takistamaks normaalse olukorra taastamist asetab organismi keskele võre.
Lamavtarru paigutatud emalahutusvõre positiivseks tulemuseks on pakutud:
* Meetoodangu tõusu haudmehulga vähenemise tõttu.
* Talvepesa moodustub uutele raamidele.
* Pere läbivaatuseks kulub vähem aega.
* Mee võtmine lihtsustub.
Võtame esimese väite haudme- ja meehulga seosest. Tagasihoidlik meekorje ergutab tõepoolest ema usinamalt munema, kogutud nektarist valdav osa läheb haudme arenguks ning hooaja lõpuks on tarus tohutu hulk mesilasi ja minimaalselt mett. Järelikult on haudme piiramine nõrgavõitu korje puhul täiesti õigustatud. Enamasti on Eestis korje pigem lühemaajaline ja intensiivne, sõltuvalt ilmast ja taimestikust algab jaanipäeva paiku ning lõpeb juulis. Suurte nektarikoguste tarru kandmine piirab hauet niigi mistõttu lisameetmed selleks, vähemalt korjeajal on enam kui küsitavad. Kestab aga meekorje pikemalt, nagu näiteks 2006-ndal aastal, kus tarukaal näitas tublisti plussi veel augusti keskelgi, on juunis alustatud haudme piiramise tõttu korjemesilaste hulk suve teiseks pooleks juba langenud ning toodang jääb oodatust hoopiski madalamaks.
Võre tarruasetamise ajaks on pakutud pere suurus 10 raami, sellises mahus on mesilaspered mai esimesel dekaadil, emale munemiseks võre taha asetatud raamide võrra pere kasv küll esialgu jätkub, kuid jaanipäevaks on peatunud ning juulikuine korje võib jääda töömesilaste hulga langemise tõttu täielikult kasutamata. Iseasi on piirata ema munemist mai lõpul või juuni algul vähendamaks kooruvate mesilaste üleküllust sülemlemisperioodiks, seda on lühiajaliselt lihtne teha suure kattepuuriga või kärjeisolaatoriga. Samas peab arvestama, et ema pikk kinnihoidmine mõjub tema munemisvõimele halvasti, kui isolaatoris võib ta olla isegi kuni nädala, siis kattepuuri alla ei tohiks ema rohkem kui kolmeks päevaks jääda.
Väide talvepesa moodustumise kohta on täiesti põhjendatud, magasinide kasutamine eeldab paaril korral raamide mõningast ringitõstmist ja isegi sel juhul ei pruugi 100% õnnestuda eelmisel talvel tarus olnud kärgede väljavahetamine.
Mis puudutab pere läbivaatuseks kuluvat aega, siis on küsitav, miks üldse on vaja mesilasi alalõpmata torkida. Ühes mitte just kõige vanemas mesindusraamatus soovitatakse üldkontrolli teha lausa nädalas korra. Tarukaalu kasutajad on ilmselt ammu märganud, et sel päeval kui pere põhjalikult läbi vaadatakse jääb kaaluiive tublisti väiksemaks kui eelnevatel või järgnevatel päevadel. See on ka loomulik sest läbivaatus jahutab mesinik mesilaste pesa, tekitab mitmesuguseid purustusi, tossutab taru täis, ühesõnaga häirib tõsiselt mesilaste tavapärast tegevust. Sagedasem kontroll on vajalik vaid sülemlemisperioodil, sedagi mitte kõigi perede puhul.
Ja lõpuks, mee võtmine pesaraamidelt pole enne vajalik kui sügisese koondamise käigus, mesilased koguvad meelsamini mett haudmepesa kohale magasinidesse. Kasutades suurendatud raamivahega pooleraamilisi või normaalvahega 1/4 kõrgusega koorimismagasine on haue all ning ebasobivate kärjemõõtmete tõttu ema magasini munema ei kipu.
Eelpool kirjapandust võib jääda mulje, et emalahutusvõre kasutamine lamavtarus on üleüldse suur viga, päris nii see siiski ei ole. Kui mesila piirkonnas lõpeb korje juulis, st. kanarbikuväljasid läheduses pole ja sinna ei kavatseta ka tarusid transportida, on õigustatud munemise oluline piiramine alates juuni lõpust paari-kolme nädala jooksul. Just sel ajal munetud munadest kooruvad mesilased ei jõua enam osa võtta peakorjest, samas vananemise tõttu ei jää ka talvituma.
Emade loomulik kasvatamine ja vahetamine.
Kui mingil põhjusel mesilaspere kvaliteet ei rahulda, tuleb vahetada emamesilane või leida tarule teine asukoht. Kuna munemisvõime hakkab langema alates teisest eluaastast, on soovitav enamus kaheaastaseid emasid välja vahetada kuigi see ei ole kindel reegel. On pere väga heade näitajatega ning haudmeväli ühtlane, võib rahumeeli emavahetuse lükata aasta võrra edasi aga mitte rohkem. Vana ema lõpetab sügisel munemise varem kui noor, selle tulemusena läheb talvituma vähe noori mesilasi ja kevadeks on vanad juba välja langenud või surevad varsti peale puhastuslendu, seega on pere praktiliselt hävinud.
Emade loomuliku kasvatamise all mõistetakse sülemlemistungiga pere emakuppude kasutamist sama või teiste perede emamesilaste asendamist. Selle meetodi heaks küljeks on lihtsus ja saadud emade elujõulisus puuduseks aga tõutunnuste halvenemine ning sülemlemistungi suurem edasikandumine. Uute emade saamiseks võib kasutada kuppe peredest, kes on tootlikud, haiguskindlad, rahulikud ning sülemlemiskained.
Kui ema saamiseks sobivas peres on kuppudesse ilmunud munad, tuleb mesilastele korjevaesel ajal õhtuti anda ergutussöödaks pool liitrit vee ja mee segu 1/1, millele on lisatud suira. Söötmine kestab, kuni viimane kupp on kaanetatud. Emakasvatusel vagla staadiumis antud valgurikas lisasööt annab kuni 20% suurema ema. Päev – paar peale esimese kupu kaanetamist väljub tarust esisülem vana emaga. Tarru jäänud kupud tuleb peale ühe vanema neljandal – viiendal päeval peale kaanetamist puuristada, vastasel juhul vanimast koorunud ema hävitab ülejäänud ja uute emade saamine ebaõnnestub. Puuristada ei tohi ka liiga vara, äsja kaanetatud kupp on eriti tundlik välismõjudele nagu temperatuurimuutused ja põrutused. Kui mesila laiendamiseks kuppe ehitanud perest sülemit vaja ei ole, peab siis kui vanimat kuppu hakatakse kaanetama tarust ema eemaldama. Sel päeval, kui vanim kupp koorub, tuleb ära võtta ka kõik ülejäänud emakupud, veel 3 -4 päeva hiljem hävitada ka aseemakupud. Nende tööde käigus ka pesaruumi veidi laiendades on välditud sülemlemine ja pere saanud omale uue ema.
Emakuppe saab kasutada järgmiselt: on vahetust vajava emaga peres sülemikupud, lõigatakse need ära, samuti võetakse ära ema, ühe eemaldatud kupu asemele aga istutatakse kohe uus kupp. Mesilased vahetust ei märka, sest suuremat muret tekitab neile hoopis ema kadumine, kuna sülemlemistung peres siiski säilib, ehitatakse enamasti mitmed aseemakupud, need tuleb 4 päeva hiljem hävitada. Kuigi peres on uus noor ema, võib sülemlemistung ikka veel kesta, seepärast on soovitav 4 päeva hiljem pere veelkord hoolikalt läbi vaadata võimalike uute kuppude hävitamiseks. Nüüdseks on vana ema munetud haue juba nii vana, et sellele enam aseemakuppe ei tehta Soovitav on ka peret veidi laiendada ülesehitatud kärgedega põhimõttel, et pigem olgu tarus üks raam rohkem kui vähem.
Kui vahetust vajava emaga tarus sülemlemistungi pole, võib ema ka niisama ära võtta, mesilased ehitavad hiljemalt järgmiseks päevaks aseemakupud, üks neist tuleb asendada heast perest pärit kaanetatud kupuga. 4päeva hiljem hävitatakse kõik aseemakupud, kui seda ei ole teinud koorunud noor ema ja mesilased ise.
Kui puuriasetatud kupust on ema juba koorunud, eemaldatakse tühi kupp, pannakse puuri veidi kandit ja mõned saatemesilased, sellises komplektsuses puuri saab riputada teise taruse, millest vana ema on tund – paar enne eemaldatud. Puuristatud ema kontrollida järgmisel õhtul, on mesilasi puuri ümber palju ja püütakse ema sööta, võib puuri avada. Pole mesilased ema omaks võtnud, on neid seal suhteliselt vähe ja suhtumine puurisolevasse emasse ilmselgelt agressiivne, siis peab veel ühe päeva ootama.
Ei ole ka kahe päeva möödudes mesilaste meelestatus muutunud, tuleb taru põhjalikult läbi vaadata, põhjuseks võivad olla peale paarunud ema kadumist ehitatud aseemakupud mis tuleb hävitada.
Lamavtaru taskuossa saab eralduslaua taha moodustada paarumispere kahele segahaudme- ja ühele meekärjele, sellisele perekesele antakse valminud kupp. Peale ema munema hakkamist võib mesilased ühendada pealendlaga või anda paarunud ema suure kattepuuriga teise peresse ning kasutada paarumisperet teistkordselt. Samuti võib paarumispere moodustada spetsiaalsesse tarusse. Paarumisperes peab olema vähemalt 200 g noori 3 – 13-päevaseid mesilasi. Mida rohkem neid on, seda kiiremini ja kvaliteetsemalt mesilasema paarub.
Soovides saada mõnevõrra kindlamat liini emasid, tuleks kasvatada emasid kunstlikult kas vageldades või kasutades selleks Nicot või Jenter’i isolaatorit. Nende kasutamise ajakava aitab meeles pidada emakasvatustabel. Ühes seerias ei tasuks väga palju emasid kasvatada, sest suurema hulga korraga kasvatatud emade hilisem munemisvõime on tagasihoidlikum. Väidetakse, et kui mesilaspere kasvatab korraga üles 10 ema, on nende hilisem munemisvõime ca 2100 muna päevas. 20 ema puhul oleks vastav number 1600 ja 50 ema korral ainult 1000.
Tagasi ülesse
Meetaimede tutvustus
Siit leiate Exeli tabeli, kuhu on märgitud levinumate meetaimede orienteeruvad õitsemisajad ja saagikus hektari kohta. Kuigi numbrid tunduvad olevat seal võrdlemisi suured, on tegelik olukord tublisti vähem roosiline, andmed on antud taimeliigi 100% kattuvuse korral soodsaima korjeilmaga. Kui näiteks pärna võrdlemisi lühikese õitsemisaja jooksul juhtub olema vihmasevõitu periood, ei ole sealt saaki lootagi, pealegi ei anna pärn üldse igal aastal mett.
Veel peaks märkima, et mesilastele on oluline korjemaa mitmekesisus, ühekülgse korje korral kipuvad pered tigedaks muutuma, eriti kui korje on rikkalik. Ilmekalt tuleb see esile rapsikorjel, kus ka kõige rahumeelsemad pered veidi närviliseks muutuvad.
Korje mahutamiseks vajaminevate kärgede ligikaudne arv.
| Kaaluiive päevas | Raamide vajadus nädalas | Päevi 3 raami täitmiseks |
| 0.5kg | 1.7 | 18 |
| 1kg | 3,5 | 9 |
| 2kg | 7 | 4 |
| 3kg | 10.5 | 2.5 |
| 4kg | 14 | 1.5 |
| 5kg | 17.5 | 1 |